[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

viiul ‹-i 2› ‹s›
poognaga (harvemini sõrmitsedes) mängitav väike keelpill. Rahvapärane viiul. Stradivari viiulid. Viiulit mängima. Mängib orkestris esimest, teist viiulit. Kitarrisoolot saadavad viiulid. Kontsert viiulile ja klaverile. Mürtsus trumm ja vingus, kiunus viiul. Poiss kääksutab viiulit. Õpib, harjutab viiulit 'viiulimängu'. *Mart pani viiuli lõua alla, võttis poogna kätte ja algas. O. Luts. | piltl. Kuulda on ainult ritsika viiulit. Öösorr tõmbab oma viiulit.
▷ Liitsõnad: alt|viiul, mustlas|viiul, orkestri|viiul, sooloviiul.

esimest viiulit mängima
kõige tähtsamat osa etendama, olulisimat rolli mängima. Ta tahab seltskonnas alati esimest viiulit mängida. Nende majas mängib esimest viiulit isa. *Sõja ajal mõtlesime kõhuga, magu mängis esimest viiulit. P. Krusten.