[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aelema ‹-leda 37 või kõnek -lda 38›

1. end aeg-ajalt liigutades lamama; vähkrema; püherdama. a. (laisana, roidununa, mõnuledes jne.) end aeg-ajalt liigutades pikutama v. vedelema. Aelevad poole päevani voodis ega viitsi tõusta. Temast pole enam töömeest ega tegijat, aeleb päevade kaupa selili sängis. *.. visata võõras kohas pikali, aeleda ja siruleda nagu kass. L. Promet. b. (unetusest, rahutusest, valust jne.) vähkrema, visklema, vintsklema. Terve öö ta aeles unetult asemel. Palavikus laps sonib ja aeleb. *.. kaks järgmist, kes mõõkadega välja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. E. Bornhöhe. c. (vallatusest, liikumisvajadusest jne.) vähkrema, püherdama. Lapsed aelesid ning hullasid värsketes heintes. Põrsad aelevad poris.
2. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma. Lasipuu külge seotud hobused aelesid kärsitult. *Teinekord lähevad jälle sead kesale ja vana virin aeleb jälle niisama ühest kohast teise. O. Luts. *Kesk tuba aeleb viieaastane sassis peaga Miku paljaste harukestega kaksiti luuavarre peal. Juh. Liiv.
3. hlv. a. (ringi, ümber) hulkuma, (ringi) luusima, kolama. Poisist pole töömeest – joob ja aeleb küla mööda (ringi). Pole teda mitu päeva näha olnud, ei tea, kus (ümber) aeleb. *Kui viinavõtja mees aeles Koljagi sagedasti väljas. R. Sirge. b. ringi ajama, ringi tõmbama, amelema. Mees hakkas jooma ning naistega aelema. Ise alles plikake, aga juba aeleb poistega (ümber).

asja|õiendus
asjatoimetus, asjatalitus. Tal on linnas asjaõiendusi. Jaan läks linna asjaõiendustele. || loomulike vajaduste õiendamine. *Oma asjaõiendusele ei viitsi viisakasse kohta minna, vaid reostate otse läve ees .. F. Tuglas (tlk).

hilberdama ‹37›

1. (põgusalt, siia-sinna) ringi käima v. jooksma. Väike tüdruk hilberdas isa kannul. Ei viitsi ennast riidesse panna, hilberdab niisama ringi. Hilberdab igasuguste kahtlaste inimestega ringi. *Mõtlesin, et kadusid juba küla peale hilberdama. V. Ilus.
2. hilbendama. *Jah, juuksepalmik pääseb vahel lahti ja hakkab õlgadel või selja peal hilberdama.. O. Jõgi (tlk).

kuku|lind
kõnek kägu. Mina kuulen tänavu kukulindu esimest korda. *Just nagu suur kukulind! Ise ei viitsi tööd teha ega vaeva näha.. A. Jakobson.

käsi ~ kätt ~ käsi ja jalgu liigutama, (ei) kätt ega jalga liigutama
tööd tegema; mitte kõige vähematki tegema. Nälga ma ei jää, niikaua kui suudan käsi liigutada. Tööd ja leiba jätkub kõigile, kes ainult viitsivad käsi ja jalgu liigutada. *Va Räägu Rein Pärakülas, kätt ega jalga ei viitsi liigutada, põllulapikesed sööti jäänud, nälg igal pool silmaga näha .. A. Kitzberg.

laapima ‹laabin 42›

1. korduvalt laapama v. kaapama, kaapima. *Ennem ma löön su näo sisse, kui sul end laapida lasen, sa lakkekutsikas. R. Roht. *.. seisis ta [= isa] põlvili keset rabamispõrandat, laapides laialt ja ühtlaselt rehelasnaga – oli käsil viljatuulamine. O. Jõgi (tlk).
2. lampima, vantsima. Päev läbi linna mööda laabitud. Ei viitsi seenel käia ega mööda metsa laapida. Laapis väsinult teiste kannul.

laisk ‹laisa 23›

1. ‹adj› tööd vm. pingutust vältiv, tegevusetut olelust armastav, viitsimatu; aeglane, pikaldane. Laisk ning hooletu õpilane. Ta on oma töös lohakas ja laisk. Mees on töö peale, tööle laisk. Jaan on laisaks läinud. Ta on laisk kirjutama, kirjale vastama. Teine mees polnud ka laisk ning virutas kohe vastu. Hea elu teeb inimese laisaks. Laisk nagu vorst, pori, porikärbes, päevakoer. Laisk hobune ei viitsi joosta. Vana laisk kõuts aina peesitab päikese käes. Laisad liigutused. Ta laisk pilk libises üle toa. Loivab laisal sammul lähemale. Hobune astus laiska sammu, laskis laiska sörki. Laiska konti, laiska nahka 'laisk' mees, hobune. || piltl (millegi aeglase, pikaldase kohta). Laisk laine loksub vastu kaldakive. Tal on laisk süda ning laisk pulss. Alamjooksul on jõed aeglased ning laisad. Tuul oli laisk ja unine.
▷ Liitsõnad: pori|laisk, purulaisk.
2. ‹s› laisk inimene. Laisale on iga töö vastumeelne. Laisa tööpäev on ikka homme. Kes virga vilja sööb, kui laiska maa peal ei ole. *„Oh jumal, tollega sa mind küll üle ei trumpa,” vastas Leeni. „Laisemat laiska kui mina pole teist maailmas.” R. Roht.

liigutama ‹37›

1. liikuma panema v. liikumas hoidma. Magajad ärkasid ja hakkasid end liigutama. Kätt, sõrmi, jalga, pead liigutama. Liigutab suud, huuli, kuid ei suuda rääkida. Kui varbad külmetavad, siis liiguta neid saapa sees. Seisa paigal, ära liiguta! Hobune liigutab kõrvu. Ma ei liiguta su jutu peale kõrvagi 'ei tee jutust väljagi'. Kala ujub uimi liigutades. Keegi nagu liigutas põõsa taga. Ta ei luba oma töölaual midagi liigutada ega ümber paigutada. Nii raske kivi, et ei jõua paigast liigutada. Tuul liigutab lehti, kuivavat pesu. Lained liigutavad põhja vajunud puunotti. Aur liigutab potikaant. || segama, ringi liigutama. Söed hakkavad hõõguma, kui tuleaset orgiga liigutada. Leent, leemepada liigutama. Liigutab lusikaga kohvi, suhkrut tassis. *Päikesetõusuga üles niitma, pärast keskhommikut väike uinak ja siis loogu liigutama. H. Kiik.
2. kõnek töötama. a. midagi tegema, toimetama; tegutsema. Käsutab ja sunnib teisi, ise ei viitsi midagi liigutada. Ega päris logelda saa, tuleb ikka liigutada. Rahvas on hakanud (end) liigutama, seltse ja ühistuid looma. *Too naine oli säärane, kes ei olnud ammuaega kolhoositööd liigutanud. I. Sikemäe. b. objektis märgitud töövahendiga töötama. Saarte naised liigutavad kogu aeg vardaid 'koovad varrastel'. Olen vabal ajal jõudumööda sulge, pintslit liigutanud 'kirjutanud, maalinud'. Tuleb labidat, labidavart liigutama 'kaevama' hakata. Kui kojamehed viitsiksid luuda, luuavart liigutada 'pühkida', seisaks linn puhas. Kui sa veel mu ukselinki liigutad 'tahad sisse tulla', ajan sulle koera peale.
3. heldimust v. härdust tekitama, heldima v. härduma panema, meeleliigutust tekitavalt mõjuma. Ta sõnad liigutasid mu südant, hinge. Tundelist inimest võib kergesti pisarateni liigutada. Keda ei liigutaks tähelepanu, kiitus! Miski ei liiguta ta kalestunud südant. Ta ei lasknud end pisaratest, pisaratega liigutada. Olin sõbra osavõtlikkusest liigutatud. Liigutav lahkus, hoolitsus. Liigutav lugu koera truudusest. || kõnek kedagi huvitama, kellessegi puutuma. *Teda ei liigutanud mitte üks põrm, et klaasid on aiast tuppa toomata .. A. Beekman. *Tema arvamine pole Maunot kunagi liigutanud, ei rõõmu ega viha teinud. H. Pukk.

loba ‹11› ‹s›
paljusõnaline, kuid tühi jutt; lobisemine. Sisutu, ajaviiteline seltskondlik loba. Ära kuula purjus inimese lolli loba. Ei viitsi naiste loba kuulata. Jäta loba, ära aja loba! Räägib, kirjutab lausa loba. Seda ma ei usu, see on tühi loba. Üldsõnaline poliitiline loba ei veena kedagi.

lodevus ‹-e 5› ‹s›
(< as lodev). Lihaste, naha lodevus. Korra, distsipliini lodevus. Mõttelaiskus ning vaimne lodevus. Kõlbeline, seksuaalne lodevus. Keskajal oli too linn kuulus oma kodanike kõlvatute eluviiside ja lodevuse poolest. *On mehel toekat-tugevat keha ja vägevat vaimu .. ja parasjagu lodevust kah. Ei viitsi ta päevast päeva tööd rügada .. I. Sikemäe.

loga ‹11› ‹s›
kõnek
1. logu, logusk. Pole enam õiget tooligi, kõik vanad logad. Jalgratas on selline loga, et sellega kaugele ei sõida.
2. logask, logard. Ta on igavene loga, ei viitsi midagi teha. Sellisest logast ei saa talupidajat.

logamus ‹-e 5› ‹s›
kõnek logard. On üks logamus, midagi teha ei viitsi.

lomp|jalg
hrl hlv lombak, lonkur. *Ei viitsi sulle isegi kere peale anda, sihukesele lompjalale! E. Niit (tlk).

luuslank ‹-langi 21› ‹s›
logelemine, aja mõnus tööta veetmine. Tööd ei viitsi teha, lööb luuslanki 'logeleb'. Heinaajal ei saa keegi luuslanki lüüa. *Suvine päev maksab talvise nädala: ei tohi nüüd villast vedada ega luuslanki lüüa. O. Jõgi (tlk).

magatama ‹37›

1. kellegagi seksuaalvahekorras olles koos magama. Tüdruk magatab poisse ja abielumehigi. Mees joob ja magatab teisi naisi. *„Miks su tütar siis minu poega magatab, kui sina minu koda ei himusta?” küsis Pearu nüüd [Andreselt]. A. H. Tammsaare. *Elli polnud lihtsalt magatada plika, keda võetakse üheks ööks ja asi otsas. A. Valton.
2. magada laskma; magama panema. *Tütre eest kandis ta [= isa] päris emaliku õrnuse ja oskusega hoolt, jootis, söötis ja magatas teda. E. Vilde. *Kas te kurjadvaimud ajate karja sööma! Või magatate loomi – ei viitsi sööta! .. R. Roht. | piltl. *Mis sa sest lõõtsast magatad? Ega ma pole pannud rauda ääsi ette hapnema .. A. Mälk.

mage ‹-da 2› ‹adj›

1. vähe, nõrgalt soolane v. päriselt soolatu. Mage supp, praad, liha. Toit oli täiesti mage. Jõevesi on mage, merevesi soolane. Enne praadimist keedeti soolapekk pannil magedamaks. Parem suutäis soolast kui maotäis magedat.
2. vähe, nõrgalt hapu; lääge. Mõned õunad olid hapukad, mõned magedad. Jõhvikad on kirbelt hapud, pohlad on magedamad. Mage sõstar. Leib sai hapu poolest mage.
3. kõnek ebahuvitav, ilmetu, maitselage, lääge; kesine, kehv, vilets, nigel. Mage film, raamat, meloodia. Tema magedad naljad ja habemega anekdoodid tüütasid. Seda magedat loba ei viitsi kuulata. Selline mage kiitus ei tule kellelegi kasuks. Mage lugu küll, no mis sa ütled! Jube mage tunne on minna laenu paluma. Täiesti mage mees, ei temast ole kambajõmmi. *Nii igapäevast, magedat nägu, nagu sinu kallikesel, pole ma veel näinudki .. E. Vilde. *Laup kipras, otsib poiss õiget sõna: „Aga see sehkendamine ise on mulle magedaks läinud.” M. Seping.

mauk ‹maugu 21› ‹s›
jäme tanguvorst. *.. keriselt ja pliidiahjust kipuvad küpseva maugu, käki, sealiha ja kapsapudru lõhnad isuäratavalt ninasse. Ansomardi. | (mitmesugustes võrdlustes). Ta on ennast täissöönud mauk. Tööd ei viitsi teha, magab nagu mauk voodis. *Hobustel kered nagu maugud, sadul ei seisa seljas. H. Sergo. *.. et sinakad veresooned kaelal ja näol jämedateks maukudeks paisuvad .. E. Vilde.

mitte ‹adv›
I. eitav abisõna, rõhutab, intensiivistab eitust, dubleerib eitavat öeldisverbi
1. ‹sageli koos rõhutava gi- ~ ki-liitega› hrl. paikneb selle sõna v. sõnaühendi ees, millele eitus on keskendatud. Mitte keegi ei teadnud õiget vastust. Mitte ei tea, kust alustada. Seda ma mitte ei lootnudki. Süüdi polnud mitte tema, vaid keegi teine. Nad polnud mitte kunagi sõpradeks saanud. Mitte ainsatki minutit ei tohi hilineda. Ta ei olnud mitte aitähki öelnud. Leibagi ei olnud majas mitte kildu. Mitte midagi ei juhtunud. Mitte ei lasta oma mõtetega üksi olla. Ja ei jätnudki järele, no mitte ei jätnud. Ära mine, ära mitte mine! || ‹järelasendis rõhuadverbina› van. Sa ei tee seda mitte! Ei, see ei lähe (teps) mitte. See plaan ei sobi mulle hoopiski mitte. Ma ei usu mitte, et sa sellega toime tuled. Ta ei rääkinud nähtust kellelegi, ka isale mitte. *Karja ei lähe, kingsepa juurde ammugi mitte, hakkan looderdama .. V. Uibopuu.
2. kõnek esineb mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites. Koolis ei huvitanud grammatika meid mitte üks põrm. Kasu polnud sellest mitte tuhkagi. Ta ei teadnud kõigest sellest mitte mõhkugi, mitte üks mõhk. Ma ei tee seda mitte mingi hinna eest. Raha pole sul ju mitte punast krossigi. Poiss ei viitsi mitte lillegi liigutada. Miks sa teda küll mitte sugugi ei salli? Ma ei teadnud mitte kui midagi. Teda ei aita enam mitte kui miski. Ta ei pea, pane seda mitte miskiks. Kas said targemaks? – Mitte üks raas, mitte raasugi.
II. eitav abisõna, jaatavas kontekstis eristab eitatava osa
1. annab eitava sisu üksnes järgnevale sõnale v. sõnaühendile (v. lauseosale). Juhan otsustas neid mitte kutsuda. Ma palun mitte nõnda kõnelda. Laps sulges silmad, et välku mitte näha. Ta oli hukkunud veel mitte üheksateistkümneaastasena. Seda tuli ette mitte just väga tihti. Lähen, aga mitte täna. Hinga läbi nina, mitte läbi suu! *Hüüdja oli Elisabeth, mitte vähem kaame kui ta noorem vend .. E. Krusten. *Õigem oleks olnud – mitte vaadata võõra maja sisemusse, mitte toppida oma nina igale poole, mitte olla odavalt uudishimulik .. J. Kruusvall.
2. esineb vaeglausetes ning elliptilistes lausetes v. lauseosades (hrl. koos rõhu- v. modaaladverbidega). Anne keeldus otsustavalt: täna mitte. Kas olete kunagi kohanud seesugust inimest, vist mitte? No mitte just nii. Ka siis mitte. Siitsaadik ja mitte enam. Muidugi mitte. Annaks isa natukegi järele, aga mitte ilmaski. *Aga mis nad söövad? Mitte viljaterakestki kuskil. J. Kunder. || (käskudes, keeldudes). Mitte suitsetada! Võõrastel mitte siseneda! || ‹asendab eitavat öeldisverbi›. Teised põgenesid, mina mitte. Kõik teised käivad vahel kodus, sina mitte. Kas keegi soovib teed? – Mina mitte. Ta teadis alati, kuidas talitada ja kuidas mitte. *Tere ise ka, oled sa siis sõber või mitte. J. Sang (tlk). || ei. *Värin pani tüdrukul kogu keha võpatama ja ta vastas: „Ei, ei! Mitte!” A. H. Tammsaare.
3. rinnastusseose korral eitab üht rindliiget (sõna, sõnaühendit, osalauset); seos on enamasti eitavat ja jaatavat liiget vastandav. a. ‹ühendsidesõna osana› mitte (ainult ~ üksnes) ... vaid (ka). Ma ei kohanud mitte Jaaku, vaid tema venda. See pole mitte ainult sinu soov, vaid meie kõigi ühine tahtmine. Jõgi pole mitte üksnes sügav, vaid ka kärestikuline. Teeksin seda mitte enese, vaid oma laste pärast. *.. tema hoole all polnud nüüd mitte üksnes Erikupoeg Niglase vara, vaid ka kogu ta saladus. E. Kippel. b. esineb koos vastandavate, möönvate, eraldavate ja ühendavate sidesõnadega v. nende puudumisel ka kirjas ainult komaga eraldatult. Tegemist on šedöövriga, mitte aga tavalise pildiga. Raamat on nauditav, kuigi mitte ilma puudusteta. Olla või mitte olla! Ta nuttis närvide ülepingutusest ja mitte teistel põhjustel. See auto on punane, mitte sinine. See on minu palve, mitte käsk. Välimuse järgi oli ta kahekümnene, mitte vanem. *Seepeale olid nad mõlemad naerma hakanud, kuid mitte just väga lõbusalt. E. Krusten. *.. tabanud olid ainult mõned üksikud haavlid ja mitte kogu laeng .. R. Roht. || eitab tervet osalauset. Mitte et ma just igatsesin, aga hea oli teda kohata küll.
4. ‹ühendsidesõna osana› esineb sisult jaatavates, möönvates, nentivates ühendites miks (ka) mitte 'mispärast ma ei peaks seda tegema, (täiesti) nõus, olgu pealegi' ja kui mitte 'võib-olla ka, võib-olla isegi'. Lähen, kui palutakse, miks mitte. Aitan küll, miks mitte. Taat on vähemalt kuuekümnene, kui mitte rohkemgi. *See oli naine; pigem noor tütarlaps, kui mitte haldjas. L. Meri (tlk). || kõnek ka täpsustavates väljendites kui ~ et mitte öelda 'võib-olla isegi'. Traditsiooniline, et mitte öelda vanamoeline vormikäsitus. *.. teretan trepil tüsedat – kui mitte öelda paksu – koristajat .. M. Loodus (tlk).
5. kahtlevas küsimuses laiendab verbifraasi v. küsimusalust sõna. Kas me ei ole mitte kohale jõudnud? Ega mitte sina seda ei teinud? Kas me ei pidanud mitte kella kolmeks sinna minema? Kas ta pole mitte sinu isa?

niisama ‹adv›

1. ilma erilise põhjuse, tagamõtte v. eesmärgita, muidu; muuseas; ilma erilise otstarbeta. Ma niisama (jutujätkuks) mainisin, küsisin. See oli niisama suusoojaks öeldud. Lobiseti niisama tühja-tähja. Hulgub niisama ringi, tööd ei viitsi teha. Tee midagi, ära istu niisama. Oota ja vahi siin niisama, asja ees, teist taga. Ega ta niisama tulnud, tal oli asja ka. Auto seisab niisama, keegi temaga ei sõida. Võta spinning endale, mis ta niisama vedeleb. Ega naisevõtt ole niisama 'lihtne, keerukuseta' asi. *Ega see kõik niisama pole, et võtad ohjad pihku ja aidaa. E. Rängel. || midagi erilist ette võtmata v. muutmata. Ei kutsunud arsti, ei võtnud mingit rohtu, valuhoog läks niisama mööda. Kas kaevata kohtusse või jätta niisama? Seda asja ma niisama ei jäta! Heitis niisama koos riiete ja kingadega pikali. Ära pane lampi põlema, näeb niisamagi. Elas mehega niisama, registreerimata. *Niiskevõitu heina ei tohi niisama küüni panna. Ta rikneks, läheks kopitama .. H. Kiik. || vastutasuta. Võta niisama, sinu käest ma raha ei tahagi. *Niisama ei saa midagi, tappagi ei saa enam ilma eest. M. Traat.
2. (võrdlustes:) sama. Poeg on tal niisama pikk ja sihvakas kui ta ise. Tervis on tal niisama vilets kui minulgi. Midagi ei selgunud, olen niisama tark kui ennegi. Vihm lakkas niisama järsku, nagu oli alanudki. Tean sellest niisama vähe kui teisedki. Neil on 3 hobust ja niisama palju lehmi. Kutsikas oli niisama pikk kui lai. *„Jah, siin on ilus!” vastan niisama tasa. O. Luts. || (võrdluseta:) nii. Sellest loost sa niisama lihtsalt välja ei rabele. Niisama paljukest see masin vastu pidaski. *„Siis niisama kaugele saimegi!” sosistasid mehed .. H. Sergo.
3. samuti. Kui teised jõuavad, siis jõuan mina niisama. Käed on väsinud, jalad niisama. Jaanipäevast hakkas sadama, niisama nagu möödunudki aastal. Ta ei näe looduse ilu, niisama ei kuule ta linnulaulu. Ta õpetused ajavad naerma niisama kui anekdoodid. Lapsed – üks niisama kui teine – kartsid pimedasse tuppa minna. *.. on ta ju ise niisama üks küsija, otsija elus. M. Under. *Ta leidis uue laskmisviisi, niisama, nagu ta uue palumisviisi oli leidnud. O. Luts.

[kuhugi] nina pistma

1. kuhugi sisse minema v. kuskilt välja tulema; sisenemas v. väljumas olema. Vahel harva pistab juhataja nina meie tuppa. Igaüks, kes nina uksest sisse pistab .. Nii külm, et ei julge nina välja pista. Igas poes, kuhu nina pistad, muudkui maksa. Isegi päike pistis nina välja.
2. raamatutesse, paberitesse, õppe- jm. materjalidesse informatsiooni saamiseks sisse vaatama, nendega tutvuma. Ei viitsi õppida, ei pista ninagi raamatusse. *Olgu uks lukus või lahti, mina tema pabereisse nina ei pista. M. Metsanurk.

nipsima ‹42›
kõnek korduvalt nipsti tõmbama, peenelt näpsima. Karusmarjadelt tuleb puhastades tupsukesed ja varreotsakesed ära nipsida. Ei viitsi korralikult kitkuda, nipsib siit ja sealt. *Tuuli nipsis suitsuräimega võileiba ja tundis end armetult pahasti. A. Pervik.

pada|konn
kärnkonn. *Suured padakonnad krooksuvad kuski ürgselt ja madalalt.. R. Roht. | hlv (võrdlustes). Eit on paks, lai nagu padakonn. Suu oli tal lai nagu padakonnal. Löön su laiaks nagu padakonna! Kükitab nagu va padakonn ega viitsi midagi teha. *.. aukohal istus enesega rahulolev Luise justkui padakonn.. A. Liives.

peer ‹-u 21› ‹s›

1. (häälekalt) väljuv soolegaas. Peeru laskma 'peeretama'. *.. söögilauas panid rüütlid peeru nii mis kärtsus. V. Lattik.
2. ‹koos täiendiga vana› släng (märgib vananenud, pikka aega mingil ala tegutsenud v. vanamoelist inimest). Näe, vanad peerud kõik kontserdil koos! Ei viitsi vana peeru jutte enam keegi kuulata.
▷ Liitsõnad: rokipeer.

pidutsema ‹37›
(sööma- ja jooma)pidu, olengut pidama, lõbutsema. Oli karneval, rahvas pidutses. Pulmas pidutseti vägevasti. Pidutseti hommikuni, mitu päeva järjest. Kus ja kellega sa eile pidutsesid? Meestesalk pidutses viina ja õlut võttes metsa all. Tööd teha ei viitsi, muudkui pidutseb päevast päeva. Muiste pidutsenud Gellerti mäel nõiad. *..jõulud on ainult kord aastas, ja sellepärast pidutsegem nüüd. F. Tuglas (tlk). | piltl. Õieilus pidutsev kevadine loodus.

pikutama ‹37›
pikali olema, lamama, lesima. Pikutasin voodis, sängis keskhommikuni. Ants pikutas voodil, käed risti pea all. Sõdurid pikutasid naridel. Vabal ajal pikutasid madrused koides. Pikutasime põrandal värsketel heintel, õlgedel. Poiss pikutas kõhuli heinakoorma otsas. Pikutas veidi aega murul, pikas rohus, paksul heinakaarel, põõsa varjus, suure kase all. Supelrand oli täis liival pikutavaid inimesi. Matkajad pikutasid külili lõkke ääres. Pikutan juba pikemat aega, aga uni ei taha tulla. Otsustasin ainult natuke pikutada, aga jäin magama. Pikutame veel, ma ei viitsi tõusta. Naine pikutas mehe kõrval. Lasksime pikutades leiba luusse. *.. sööks, heidaks aidaesisele pikutama ja popsiks piipu.. O. Luts. || (loomade kohta). Põrssad pikutasid porilombis. Jääpangal pikutas parv hülgeid. *Koerad pikutasid kuudi varjus, keeled ripakil kollaste kihvade vahel.. J. Kello.

põlv ‹-e 22› ‹s›

1. reie ja sääre ühenduskoht, eriti selle eenduv osa. Parem, vasak põlv. Põlv on paistes, kange, marraskil, katki. Poiss lõi põlve valusasti ära. Põlved valutavad. Põlves on valu. Patsiendil on vesi põlves. Jalad on põlvedeni tursunud. Põlvest kõverdatud jalad. Laps tõmbas põlved lõua alla konksu. Toetu paremale jalale ja lase vasak põlvest lõdvaks. Isa võttis poja põlvedele, põlve peale. Kiigutab last põlve peal. Istub rahulikult, käed põlvedel. Istuja lööb jala põlvele, tõstab jala üle põlve. Haarasin kätega põlvede ümbert kinni. Murrab kepi vastu põlve katki. Virutas teisele põlvega tagumikku. Teomees kaapas parunihärra põlve. Põlved nõtkuvad väsimusest, raske kandami all. Haige tõusis põlvede värisedes voodist (üles). Tundsin, kuidas põlvedest, põlvist kadus jõud. Jalad on põlvist nõrgad. Hirm võttis põlvist nõrgaks. Sellise teate peale läksid, lõid tal põlved nõrgaks. Avasin värisevate põlvedega, värisevi põlvi ukse. Tüdruk kõndis nõtkuvi põlvi, põlvi nõtkutades. Usklikud pidid põlvedel templisse komberdama. Kääris püksisääred põlvini üles. Vesi ei tõuse, ei tule üle põlve(de). Hein ulatub põlvini. Mõlemad jalad amputeeriti põlvest saadik. Kleit ulatub alla(poole) põlve. Põlvelt 'põlvelt asendist' laskma. Miski on põlve otsas, peal tehtud 'miski on kiiruga, hädapäraselt, hädaabinõuna tehtud'. Loomad vajusid pehmes kohas põlvini sisse. *Siitpeale vihtusid linlased polkat ja Suuru maavillased lohistasid, põlved lõnksus, inglise valssi. E. Tegova.
2. vastav koht püksisäärel v. sukal. Pükstel on põlved üsna kulunud. Pükstel tuleb põlvedele lapid peale ajada. Püksid on põlvest kitsad. Sukal on põlv juba nõelutud.
▷ Liitsõnad: püksi|põlv, sukapõlv.
3. mingi põlve (1. täh.) meenutav käänuga detail; millegi käänukoht. Vända, väntvõlli põlv. Torustiku põlved. Õngekonksu põlv. *Ronisime .. mööda kääksuvaid puutreppe üles tuuliku põlvele, mis nagu pisike palkon tühjuse kohal rippus. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: torupõlv.
4. põlvkond, sugupõlv; inimpõlv. Tulevased, järeltulevad põlved. Vanema, noorema põlve teadlane, kirjanik. Peale on kasvamas uus intelligentide, haritlaste põlv. Meie põlv on kohutavat sõda näinud. Nad on kõik sama põlve mehed, mehi. Rahvalaulud on paljude põlvede looming. Kogemusi antakse edasi põlvest põlve, ühest põlvest teise. Esimest põlve, esimese põlve linlane, haritlane. Põllumees on ta juba kolmandast põlvest. Tema esivanemad on neli põlve kaupmehed olnud. Selles majas on elanud kolm põlve muusikuid. Meie suguvõsa elab siin kandis juba viiendat põlve. Tema esivanemad tulid Eestisse neli põlve tagasi. Sugulasi on mul veel teisest ja kolmandast põlvest. Teab oma sugupuud neljandast põlvest saadik. Need võimsad tammed on siia istutatud palju põlvi tagasi, mitme põlve eest. Siin metsades pole enam mitu põlve hunti nähtud. Üks põlv kogus vara, teine raiskas. Hoone tuleb tugev, jääb põlvedeks püsima. *Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. A. Kitzberg. || eluiga, elupõlv. Sellest jätkub isa eaks ja poja põlveks. *Andku Jumal pikka põlve ja head õnne! A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: haritlas|põlv, järel|põlv, järglas|põlv, rahvapõlv; metsapõlv.
5. elujärg, elamine-olemine; elutingimused, olukord; sün. põli. Hea, õnnelik, kuldne, raske põlv. Tahab emale vanuigi hõlpsamat, kergemat põlve pakkuda. Ei viitsi tööd teha, ajab kerget põlve taga. Ta ei kurda, kaeba oma põlve üle. Tüdruk sai parema põlve peale, otsa. Läks võõrsile paremat põlve otsima. Meie põlv on paranenud iga aastaga. Vanake võis muretut põlve pidada, maitsta. Noored on oma põlvega täiesti rahul. Mis ta praegusel põlvel viga! Vaata ise, kuidas oma põlve parandada, kergendada. *Mis on aga meie põlv nüüd? Töö ja töö ja jälle töö. E. Vilde. || hea elu. Oh seda pidu ja põlve, mis lastel nüüd oli! *„Oh põlve-põlvekest, mis olema hakkab: töölt koju – ja laiskle kui roju!” lõugutas kuraasikalt Kätsa. O. Jõgi (tlk). || elu v. töötamine kellenagi; mingi ajajärk elus. Ma ei kadesta praegu põllumehe põlve. Peab vabakutselise kirjaniku põlve. Noores põlves on paljud luuletusi kirjutanud. Vanemas põlves huvitus ta aiandusest. Veel vanas põlves sündinud talle laps. Minu vallaline, vallalise põlv on nüüd lõppenud. Mis noores põlves kokku pandud, see vanas eas leida. *Eks ta ikka ole [hästi koolitatud], on oma väikesest põlvest saadik raamatute kallal istunud ja seda tänapäevani teinud.. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: elu|põlv, jõmpsika|põlv, jõude|põlv, karja|põlv, karjapoisi|põlv, karjase|põlv, kasvu|põlv, keskkooli|põlv, kooli|põlv, laisa|põlv, lapse|põlv, lese|põlv, mehe|põlv, mudilas|põlv, mõrsja|põlv, naise|põlv, neitsi|põlv, neiu|põlv, noor|põlv, nooriku|põlv, noormehe|põlv, nooruki|põlv, noorus|põlv, pagulas|põlv, peiu|põlv, pensioni|põlv, pensionäri|põlv, peremehe|põlv, perenaise|põlv, plika|põlv, poisi|põlv, poisikese|põlv, poissmehe|põlv, proua|põlv, pruudi|põlv, põngerja|põlv, rauga|põlv, sandi|põlv, selli|põlv, seminari|põlv, seminaristi|põlv, soldati|põlv, sulase|põlv, teenija|põlv, tudengi|põlv, tüdruku|põlv, vaeslapse|põlv, vallas|põlv, vana|põlv, vangi|põlv, õnne|põlv, õpilas|põlv, ülikooli|põlv, üliõpilaspõlv; häda|põlv, orja|põlv, prii|põlv, päris|põlv, rahupõlv; kutsikapõlv; lumepõlv.

raibe ‹raipe 18›

1. ‹s› suurema looma v. linnu (mädanev) korjus; hlv (ka laiba kohta). Loomade raiped. Poolmädanenud, lehkav, haisev raibe. Lehm lõppes ära, vaja raipel nahk maha võtta. Ajas raipe auku. Vedas raipe metsa rebastele. Matsime raipe maha. Raisakullid, rongad ja varesed söövad raibet. Löön maha ja tirin su raipe siis põõsasse. Haiseb kui raibe. Tülitsevad varanduse juures nagu rongad raipe kallal. *Kirikuvande alla paneme, et su raibe pärast surmagi jääb kaarnate kiskuda ja nokkida. A. Saar.
▷ Liitsõnad: koera|raibe, loomaraibe.
2. ‹s› kõnek raisk. a. vandumis- ja kirumissõna, ka vandumisvormelite osa. Täisid täis, raibe! Uks kinni, raibe! Kuradi, saatana, igavene raibe! Ah sa raibe, hakkab veel vastu! Ära läks, raibe! b. (kirudes, siunates, hrv. tunnustades kellegi v. millegi kohta). Lööme ta raipe maha! Mis ma tast raipest pidin kaasa kutsuma! Oota, ma sulle raipele näitan! Oota sa, vana raibe, ma sulle veel näitan! Vahi, kae raibet, või tema nõuab suuremat palka! Ära anna raipele raha! Ma päris kardan neid raipeid, ei tea, mis võtavad teha! Kust nad raiped selle välja nuhkisid, et mul raha on! Kes poissi raibet teab, millal ta tuleb. Anna raipele paar sirakat! Ilus hääl raipel küll, kui ta laulab. Tema raibe ei viitsi ju tööd teha. Ära koera karda, sel raipel on niisama klähvimise mood! Küll on kassil, raipel, visa hing! Sääsed, raiped, ajavad hinge täis. Autoloks, raibe, seisab niisama. Tool, raibe, jäi ette, komistasin selle otsa. Viina, seda raibet ikka leidub. Uni raibe võtab võimust. Rakvere raibe 'harilik tõlkjas'. *Astusin raudnaela otsa. Oli raibe lauatükis püsti .. A. Kalmus.
3. ‹adj› van halb, vilets, kehv, paha; ebameeldiv, vastik. *.. aga ajad olid raiped, see'p see viga oli! E. Särgava. *Juudas võtku, küll on see üks raibe käik! O. Luts.

raisk ‹raisa 23›

1. ‹s› kõnek pahameelt v. halvakspanu väljendav sõna. a. (otsese kirumis-, vandesõnana). Kuradi, kurjavaimu raisk. Sa viimane, igavene raisk! Sa raiskade raisk! Ah sa raisk, küll sajab! Kisub riidu, raisk! Küll ehmatas, raisk! Rikkus tuju ära, raisk! „Raisk,” vandus vanamees südametäiega. b. (üldisemalt, kirudes, siunates kellegi v. millegi kohta, ligikaudu täh.:) kurat, saatan, raibe vms. Ei see raisk viitsi end liigutada. Oota sa, vana raisk! Ma olen kindel, et see on tema raisa tegu. Sina raisk, tuled siia kisendama. Ahju olete nii kuumaks kütnud, raisad. Andke raisale hea keretäis! Et ma sind raiska enam siin ei näeks. Ole ettevaatlik, sel raisal on relv. Koera raisk pani lõugama! Raha raisk on alati otsas. Raamatud, raisad, on ju rasked. *Maksame ta [= karu] sellele Kartuli-raisale kinni! E. Vetemaa. *„Neil on valvekorra vahetus. Enne kaht ärge lootke!” – „Vaata raisku.” V. Maavara.
2. ‹s› van raibe. Kus raiska, seal kaarnaid, kus varandust, seal vargaid. *.. hunt oli söönud, mis tal kätte juhtus, mõnikord ka lõppenud lojuste raiska .. F. R. Kreutzwald.
3. ‹adj› hrv halb, vilets, paha; ebameeldiv, vastik. *Miinihaavad on kõige raisemad. Rebenditega. L. Promet.

reo ‹14› ‹s›
(kerge kirumissõna:) kurinahk, kurivaim, mait, raip, risu. Oh sa reo, prillid jäid koju. Kärbsed, reod, hammustavad valusasti. Ei viitsi sõrmegi liigutada, igavene reo niisugune. Kõik sinu reo süü. Kass, reo, on pääsukese ära murdnud. Vaata reod, mis tegi! Kott, reo, oli liiga raske. Jalad, reod, kipuvad valutama. Kas temast reost siis jagu ei saada? Sihukesele reole tuleks naha peale anda. *.. pomises: „Ikka reod need vandiraiujad ja Ungru krahvid, riisuda laipu nagu viimased hüäänid!” K. Saaber. *„Ole reod,” siunas Pearu silmi pärani ajades, „kisub ja kisub silmad kinni ..” A. H. Tammsaare.

riist ‹-a 23› ‹s›

1. ese, mille abil midagi tehakse. a. töövahend, tööriist. Käepärane, kerge riist. Meister tegi tööd oma riistadega. Läheks metsa maha võtma, aga pole riistu. Nüri riistaga on halb lõigata, raiuda. Siin kastis on riistad peenema puutöö jaoks. Peitel ja mõni teinegi riist on puudu. Maad hariti primitiivsete riistadega. Neil piisas kõike: loomi, riistu, maad. Väljakaevamistel leitud muistsed riistad. Uute riistadega on lust kala püüda. Västar on tubli riist. Juuksurilaual oli paarkümmend nikeldatud riista. Skalpell, pintsetid, nõel ja teised kirurgilised riistad. Kingsepa riistad. Tulekahju kustutamise riistad. Pole õiget riista, et paati kaldale tõmmata. Näeb maailma Jumala vaimu riistana. Hea riist on pool tööd. *Ühe riistaga teeb mitut tööd: sirpi tal ei ole, vikatiga niidab rukist. J. Lintrop. || söömisvahend (nuga, kahvel, lusikas vms.). Kahvel on kõige raskem riist, mida see mees on käes hoidnud. Hiinlased söövad pulkadega, aga mina nende riistadega ümber käia ei oska. b. relv, tapa-, sõjariist. Kardetav riist. See mõõk on rootsi riist. Võitluseks oli ta ainus riist haljas nuga. Lähivõitluses osutus oda tarbetuks riistaks. Suurtükk on hirmuäratav riist. Isa näitas poistele, mis riist see püss on. Küll on täpne, hea tabamisega riist. *.. kannan ikka revolvrit kaasas, seda pisitillukest musta riista. A. H. Tammsaare. c. spordivahend (hrl. riistvõimlemises), võimlemisriist. Rööbaspuud, rõngad, kang jt. riistad. Poom on tema jaoks kõige raskem riist. Haaras tõstekangi ja vaatas seda riista kui vaenlast. d. (mõõte)seade, aparaat, masin (selge vahe tähendusrühmaga a. puudub). Mis riist on gravimeeter? Meister vaatas üle, kas riistade osutid, näidud on normis. Ta on selle riista ise konstrueerinud, leiutanud. Uus tomograaf on hea, täpne, keeruline riist. Rikkis riist. e. sõiduk, sõiduriist. Mersu on uhke, mõnus riist. Tore riist see sääreväristaja. Poiss ostis uue, külgkorviga riista. Kihutab nii, et lõhub riista ära. Riistaga, mis vett ei pea, merele minna ei saa. *Mõne silmapilgu pärast juba noor laplane künamoodi riistaga ukse ees. „Istu sisse!” käsib Lapi tark. M. J. Eisen. f. pill, muusikariist. Orel on kuninglik riist. Trumm mängis teised riistad üle. Riist on pisut häälest ära, aga mängida saab. Liiga kallis riist, et niisama klimberdada. *Kitarri, jah, kitarri, kollase lakeeritud üsna odava riista, ostis ta ühel palgapäeval küll.. V. Gross. g. raadio, magnetofon vm. audiovisuaalne tehniline vahend. Videomakk muutub üha populaarsemaks riistaks. *.. viska õige raadiole pilk peale. Saad aru – muidu täitsa timmis riist, aga ultralühilaine on tumm.. T. Kallas. h. kõnek suguliige, peenis. *Poistel olla seal peres kuuldavasti riist põlvini.. K. Saaber. i. (üldisemalt:) ese, asi. Piip on vanaisa jaoks väga tarvilik riist. *Juhani: .. oleks võinud osta nii sõrmuse kui kaelaräti, kuid mul ei tulnud pähegi. Aapo: Need riistad võime enesele ka tagantjärele osta. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: arsti|riist, haake|riist, jahi|riist, kaapimis|riist, kaeve|riist, kaitse|riist, kalapüügi|riist, kalastamis|riist, kalastus|riist, katse|riist, ketrus|riist, kirjutamis|riist, kudumis|riist, köögi|riist, künni|riist, küttimis|riist, linaharimis|riist, lõikamis|riist, lõike|riist, maaharimis|riist, majapidamis|riist, maja|riist, metallilõike|riist, mullaharimis|riist, operatsiooni|riist, puur|riist, puutöö|riist, põllutöö|riist, püügi|riist, raie|riist, raiumis|riist, sepatöö|riist, söögi|riist, tarbe|riist, tera|riist, torke|riist, tööriist; laske|riist, löögi|riist, lööma|riist, surma|riist, sõja|riist, tapa|riist, tuleriist; heite|riist, hüppe|riist, viske|riist, võimlemisriist; kontroll|riist, mõõte|riist, navigatsiooni|riist, nurgamõõte|riist, optika|riist, täppis|riist, vaatlusriist; lennu|riist, sõidu|riist, veoriist; löök|riist, muusika|riist, mänguriist; müra|riist, piina|riist, suitsuriist; kivi|riist, luu|riist, puu|riist, raud|riist, sarv|riist, vaskriist.
2. (puust) nõu, anum; söögi-, jooginõu. Peremees ostis uue lihapüti: tema neid riistu tunneb. Avinurmes kutsuti kahepõhjalisi nõusid sirklis riistadeks. See on hea rootsi ämber, esimese sordi riist. Tõmbab riistal kaane pealt. Saiataigen kerkib üle riista ääre. Lõi taigna riistast lauale. Söödi ühest ja samast riistast. Tüdruk kolistab köögis riistadega, katab riistu kilistades lauda. Riistad on laual virnas. Keegi ei viitsi riistu pesta. *Ta võttis ühe tühja pudeli riiulilt. Igapidi ilus riist, mitte suur ega mitte väike.. F. Tuglas. *.. Peeter tõi tuliuued riistad, kohvi- ja teekannu, tassid, teelusikad, suhkru- ja koorenõud, kõik pulmakingituseks. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: joogi|riist, keedu|riist, kiriku|riist, laua|riist, majapidamis|riist, pesu|riist, piima|riist, söögi|riist, viinariist; puu|riist, vaskriist.
3. ‹pl.› rakmed, hobuseriistad. Hobuse uued, head, vasetatud riistad. Sulane paneb märale riistad ümber. Uhkeis riistus hobune. Hobu võeti riistadest lahti. *.. valjad, päitsed, vööslemid, sedelgas, sadul... kõik riistad aiva kiirgavad hõbedast ja kullast! Ansomardi. *Lasksid hobused riistades sööma? Missugune rakendus siis niiviisi vastu peab?! V. Uibopuu.
▷ Liitsõnad: hobuseriistad.

sajatama ‹37›

1. vanduma, kiruma, põhjama, needma. Eit siunas ja sajatas oma joodikust vanameest. Sajatab lapsi, et need ei viitsi midagi teha. Sajatas oma rumalat poega selleks ja teiseks. Peremees sajatas sulast selle laiskuse pärast. Teolised sajatasid tagaselja kubjast, sundijaid põrgu põhja. Sajatati tsaarivalitsust, kolhoosikorda. Sajatasin oma hooletust, saamatust. Isa oli nagu meeletu ning sajatas tuld ja tõrva. Vanamoor hakkas koledasti sajatama, aga sellest polnud kasu. Tõrjus sajatades kurja koera. „Seda ma teile, kuraditele, ei kingi!” sajatas taat. „Oh põrgut küll!” sajatas Mihkel. *Kurat võtaks, nüüd võib sõimu valla päästa, sajatada, et maa must.. P. Viires (tlk).
2. manama (1. täh.), sõnadega nõiduma. Sajatanud teisele täid selga. Hakkas sajatades ümbruskonnale häda kaela kutsuma. *On Viruski nõidu, kes sajatavad su kriimsilmaks, saati siis inimest viga ristikummardajaks loitsida. A. Kalmus. *Minnes olla ta [= vanapagan] sajatanud: „Kadugu tüdruku häbi ja härjakasv!” A. Kitzberg.

saks ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. kõrgemasse ühiskonnakihti kuuluv v. paremal järjel olev inimene, härra, isand. a. mõisnik v. tema perekonnaliige (vahel kasutatud ka mõne mõisateenija kohta). Teomehed pidasid oma parunit kurjaks, ägeda vihaga saksaks. Läks saksa jutule mõisa. Saksad on praegu mõisast ära. Kubjas kandis peremeeste nõupidamisest saksale ette. Kirikumõisa saksad. Sakstelt võeti mõisad ära. Opman oli talupoegade jaoks saks. Ega saksaga maksa kohut käia. Saksa kiida, jumalat palu. *.. maarahvas jälle mõisnikega rinnutsi koos, nii et sakstel päris vesi ahjus. A. Hint. b. ameti, positsiooni poolest tähtis isik; jõukam v. peenem, ka haridust saanud inimene vms. Vastuvõtul oli ministreid, direktoreid ja teisi saksu. Pidu ei alanud enne, kui suured saksad kohale sõitnud. Metsaülem oli nende meelest juba suur saks. Mis sina, väike inimene, tähtsa saksaga vaidlema lähed! Maali on mitu aastat linnas saksu teeninud. Tööd teha ei viitsi, mängib saksa 'suurt härrat'. „Mis saksad soovivad!” küsis ruumi astunud teenija. Uhked riided seljas, saks mis saks. Eks saksa moodi elamine lähe kulukaks. Vaese popsi tütar, aga linnas saksaks läinud. Koolitas lapsi, et neist saksad saaksid. Näe, saksad ka linnast maale suvitama tulnud! Ma pole sellist saksa enne näinud, kes ta on? Kulla saksad 'inimesed', mis me nüüd peale hakkame! *Sinul polnud ju maast-madalast õiget tööinimese konti, vaid olid nagu pisut saksaks loodud.. A. H. Tammsaare. | piltl. *Karu olnud isesorti saks, murdis enne maisi hunnikusse, siis istus peale lõunaoodet võtma. K. Saaber.
▷ Liitsõnad: mõisa|saks, valitsejasaks; alevi|saks, kauba|saks, kaupmehe|saks, kiriku|saks, kohtu|saks, linna|saks, maa|saks, metsa|saks, paade|saks, pati|saks, poe|saks, supel|saks, suvitaja|saks, valla|saks, õpetajasaks.
2. van kõnek sakslane. *.. nägi nüüd ka isa, kes püüdis ühele sakslasele midagi selgeks teha. Kuid saks raputas aina pead.. V. Beekman.
▷ Liitsõnad: kadakasaks.
vrd saksem

santlaager ‹-gri, -grit 2› ‹s›
hrl hlv logeleja, logard, tuuletallaja. Ei need santlaagrid viitsi tööd teha. *Tõepoolest, miks olen ma lasknud sel viletsal boheemkonnal, sel santlaagrite karjal äratada eneses kadedust! M. Metsanurk. *Kuidas te, santlaager niisugune, julgete väita, et Davis ei usalda mind enam? O. Ojamaa (tlk).

seisu|kord [-korra]

1. teat. ajahetkel kellelegi mõju avaldavad v. milleski valitsevad olud tervikuna, olukord; situatsioon. Hea varanduslik, majanduslik, aineline seisukord. Suure pere kodune seisukord pole kiita. Töötute seisukord muutus järjest raskemaks. Langes pankrotiga lausa kerjuse seisukorda. Äri seisukord muutus kõikuvaks. Hindas, kaalus oma seisukorda. Olen raskes, hädaohtlikus, piinlikus seisukorras. Valetamisega oli ta sattunud täbarasse seisukorda. Asetage end minu seisukorda. Seisukorrast pole näha mingit väljapääsu. Tundis end seisukorra peremehena. Valimisvõitluse ajal tekkis põnev poliitiline seisukord. Riigis kuulutati välja erakorraline seisukord. *Egas inimesi siis igavesti saa looma seisukorras pidada. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: häire|seisukord, kaitse|seisukord, piiramis|seisukord, sõjaseisukord.
2. seisund, olek. a. (elusolendi kohta). Hingeline, kehaline seisukord. Missugune on sinu tervislik seisukord? Haige seisukord on halvenenud, endiselt raske. Laskis arstil oma südame, kopsude seisukorda kontrollida. Magamata ööde järel olid ta närvid hirmsas seisukorras. *Lühikeseks ajaks oli ta siiski kaotanud teadvuse, langedes rohkem raske letargiaga kui unega sarnanevasse seisukorda. A. Kivikas. || kõnek (raseduse kohta). Rase noorik püüdis oma seisukorda varjata. *.. hakkas [naine] siin kokku elama ühe vanapoisiga ja oli nüüd õnnistatud seisukorras, kuigi [oma] mees polnud vahepeal kodus käinud. K. Ristikivi. b. (esemete v. nähtuste kohta). Liiklusvahendite tehniline seisukord. Tunneb muret mulla, vilja halva seisukorra pärast. Heas seisukorras maja eest küsitakse hingehinda. Sõda jättis tööstuse laastatud seisukorda. Jäätee rajamine oleneb jää seisukorrast.
3. van asend. *Ei viitsi liigutada, seisukorda muuta. Käed risti pea all lamab ta liikumata heinte peal maas.. M. Sillaots.

sigudik ‹-diku, -dikku 30› ‹s›

1. noor, kasvav siga. Väike sigudik. Sigudikud ruigavad aedikus. Leivalõhna peale panid sigudikud kooris vinguma. Nende majapidamine piirdus ühe lehma, paari lamba ja sulus oleva sigudikuga. *Paar sigudikku on maha nühkinud suluseina ning jalutavad heameeles ringi peedivagude vahel.. R. Sirge.
2. hlv sindrinahk, reo (ka kirumissõnana). Need sigudikud tööd ei viitsi teha. Pani ise, sigudik, oma tervise nahka. On alles sigudik, aina norib! Või sina armastad külapoissi, seda va sigudikku! Ah sa sigudik, või jalga laskma! Oh sa viimane sigudik, oled jälle purjus! *Vapp, va sigudik, ei taha kuidagi klantsima hakata.. E. Vetemaa.

siidi|vend
kõnek laiskleja, looder, päevavaras. Ta on igavene siidivend, tööl ei käi ja õppida ka ei viitsi. Naine oli töökas, mees aga paras siidivend. Peab see alles siidivend olema, kellel nii palju vaba aega! *Kellel närvid peavad vastu, jõuab edasi; kellel ei pea, see leiab oma koha siidivendade ja santlaagrite hulkuvas leeris. M. Raud.

tagument ‹-mendi 21› ‹s›
kõnek tagumik. Lai tagument. Ei viitsi ta kuhugi minna, soojendab kodus tagumenti. Peni lõi eidele hambad tagumenti. *.. tagument võiks ju tal raasuke ahtam olla .. J. Kross. || vastav koht pükstel. Tagumendile pandi paik peale.

tampima ‹tambin 42›

1. tambitsa vm. riistaga korduvalt lööma, taguma v. vajutama; selliselt midagi töötlema. Tambib pudrunuiaga kartuleid puruks, pudruks. Ema pani poisi putru tampima. Uhmris tambitakse pipart pulbriks. Munakividega võidi viljateri puruks tampida. Tampis haamriga pähkleid katki. Kapsad tambitakse tünnis kiht kihi järel kõvasti kinni. Võtab tambitsa ja tambib mulla kinni. Traktor tampis haljasmassi silohoidlas korralikult kinni. Vanasti tambiti põrandad savist. Pinnas tasandatakse ja tambitakse kõvaks. Tampis kivide vahele killustikku. || peksma. Tal olevat luud-kondid puruks, tümaks, pehmeks tambitud. Mees tambiti teibaga vaeseomaks, päris sandiks. Hakkab kallaletungijat kiviga pähe tampima. Küll ma sulle veel mõistuse pähe tambin! Tampis rusikaga lauale, nii et tassid hüppasid. | piltl. Kriitika tampis teose täiesti maha. Oskas oma kõnega vastaskandidaadi pihuks ja põrmuks tampida. Propaganda eesmärk oli tampida avalik arvamus laiaks ja laperguseks.
2. jalgadega midagi korduvalt tugevasti vajutama, tallama, sõtkuma. Tampis purukskistud kirja mudasse. Lumme tambitud rada. Lapsed olid koorma otsas heinu tampimas. Kuhi tuleb kõvasti kinni tampida. Loomad on karjatee kõvaks tampinud. Paljudest jalgadest siledaks tambitud plats. Viskab suitsuotsa kõnniteele ja tambib saapaga laiaks. Värske künd oli tükati jalajälgi täis tambitud. Täku jooksust jäi rohtu porile tambitud ring.
3. jalgadega kõvasti vastu maad lööma, trampima. Saalis plaksutati ja tambiti jalgadega põrandat. Laps tambib viha pärast, jonnides jalgu vastu maad. Hobused tambivad jalgu vastu kõva savipõrandat. Tampige jalad lumest puhtaks. Mees tambib ärritusest õuemuru nagu tige sõnn. *Tantsijate paarid liikusid neist keerledes mööda, säärsaapais ja kamassides poiste jalad tampisid kõvasti põrandat. M. Metsanurk.
4. raskete sammudega astuma; selliselt astudes käima, kuhugi minema. Sõduritel tuli tampida soos, lumes, sügavas liivas. Teed seal ei ole, sügisel tambi põlvini poris. Terve päeva tampis ta mööda metsa. Lapsed tambivad trepil üles-alla. Ootaja tambib kannatamatult edasi-tagasi, ühe koha peal. Tampis tööd otsides päev läbi ringi. Viimaseid kilomeetreid andis alles maha tampida. Pärast auto ostmist ei viitsi ta enam jalgsi tampida. Tambib iga päev tuttavat teed. Looduslapsena ei tahtnud ta linnakivisid tampima 'linna elama' minna. Läks mööda kompanii, orkestri järgi marssi tampides. Karu tampiv kõnnak. | piltl. Kirjaniku mõte tambib kogu aeg ühe ja sama sündmuse ümber. || kõnek (täie hooga) sõitma. Hakkas vihaselt jalgratast sõtkudes koju tagasi tampima. Laev tambib täiskäigul sadama poole.
5. kõnek ägedasti, kuid tuimalt, masinlikult midagi tegema. Tambib vikatiga raudkõva heina. Tampis hulk aega oksliku paku kallal, ei saa ega saa lõhutud. Kõrvaltoas tambib keegi klaverit. Trummid tampisid oma mürtsuvat rütmi. Olen tüdinud päevad läbi heliredeleid tampimast. || (õppimise ja õpetamise kohta). Hakkas eksami jaoks nimesid ja aastaarve tampima. Õpetaja tampigu päevast päeva lastele tarkust sisse. Sõjaväes tambiti meestele distsipliin luusse ja lihasse. *Palju oli laste ajudesse võltskaunist ja tühja tambitud. K. Saaber.
6. kõnek (ära) maksma, paigutama (4. täh.) Saadud rahaga tampis ta kõik oma võlad kinni. Talusse võib lõpmatult raha (sisse) tampida. Kogu päranduse oli ta uude firmasse tampinud.

telefoni|toru
telefonist (3. täh.) ja mikrofonist koosnev telefoniaparaadi osa, mikrotelefon. Telefonitoru (hargilt) võtma. Viskas, pani telefonitoru hargile. Telefonitorust kostab lühikesi, pikki signaale. Ta on nii laisk, et ei viitsi telefonitorugi tõsta.

tunne ‹tunde 18› ‹s›

1. ka psühh hrl. kehast endast pärinevate ärritajate mõjul tekkiv aisting. Kurgus on juba mitu päeva kibe tunne. Nälg oli nii suur, seda tunnet ei saa unustada. Sees on õõnes tunne, peaks sööma minema. Preparaat tekitab täis kõhu tunde. Maos on mingi näriv tunne. Rinde, südame all hakkas vaevama õõnes tunne. || nii kehaline kui vaimne seisund, olemine, enesetunne. Pärast sauna on kohe teine tunne. *Tekib sama tunne nagu pärast pingutavat tööpäeva – oled liiga palju suitsetanud, aju on tühi, iga tõsisema .. mõtte eest kohkud tagasi. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: iiveldus|tunne, janu|tunne, jõuetus|tunne, kergus(e)|tunne, kihelus|tunne, kipitus|tunne, kirvendus|tunne, kratsimis|tunne, kuivus|tunne, kuuma|tunne, kuumus|tunne, küllastus|tunne, külma|tunne, lämbumis|tunne, märja|tunne, nõrkus|tunne, nälja|tunne, palaviku|tunne, pigistus|tunne, puhitus|tunne, pööritus|tunne, rammestus|tunne, raskus|tunne, rõhumis|tunne, soojus|tunne, tuimus|tunne, täitumus|tunne, valu|tunne, väsimustunne; enesetunne.
2. see, mida tuntakse läbielatava suhtumise korral ümbritsevasse ning iseendasse, tundmus; emotsionaalne seisund. Rõõm, vaimustus, tüdimus, vastumeelsus jt. tunded. Usulised tunded. Ülevad tunded. Kadedus on madal tunne. Vihkamine on tugev tunne. Film tekitas segaseid, vastakaid tundeid. Oma tundeid avaldama, väljendama, valitsema, ohjeldama, talitsema, alla suruma, tagasi hoidma. Andis oma tunnetele voli. Ära häbene oma tundeid. Püüa oma tundeid analüüsida. Tahtis kellelegi oma tundeid usaldada. Tunded keevad üle (seoses suutmatusega ennast valitseda). Tüdruku nägu ei reetnud temas mässavaid tundeid. Tundeid ei saa käskida ega keelata. Teiste tundeid tuleb säästa. Sõbralikud, vaenulikud tunded. Mõtlen sulle soojade tunnetega. Südamesse asus rõõmus tunne. Lapsel oli üksi kodus olles veidi kõhe tunne. Mis tunne sul oli, kui asjast teada said? Oli ikka uhke tunne küll. Sinuga koos on hea ja kerge tunne. Tore tunne oli kodust kirja saada. Teda valdas imelik tühi tunne. Sõnul seletamatu tunne. *Kristest ei teadnud kunagi, kas ta oli rõõmus või kurb, tema hoidis oma tunded endale. A. Kalmus. || ‹ka pl.› (armutunnete kohta). Mehel olid naise vastu sügavad, tugevad tunded. Tüdruk ei vastanud poisi tunnetele. Loodan, et su tunded minu vastu on endised! *Ma ei usu, et minu tunne tema vastu oleks nii suur, et veaksin kaabakale vanglasse pakke. T. Vint.
▷ Liitsõnad: ahistus|tunne, alandus|tunne, armastus|tunne, armu|tunne, haledus|tunne, hellus|tunne, hirmu|tunne, häbi|tunne, härdus|tunne, igavus|tunne, jubedus|tunne, jäledus|tunne, jälestus|tunne, jälkus|tunne, kadedus|tunne, kahetsus|tunne, kahju|tunne, kahtlus|tunne, kartus|tunne, kibedus|tunne, kibestus|tunne, kiindumus|tunne, kiivus|tunne, kurbus|tunne, kõhedus|tunne, leina|tunne, lõbu|tunne, masendus|tunne, mõnu|tunne, noru|tunne, nukrus|tunne, nördimus|tunne, pettumus|tunne, pieteedi|tunne, piinlikkus|tunne, poolehoiu|tunne, protesti|tunne, põlastus|tunne, põlgus|tunne, rahuldamatus|tunne, rahuldus|tunne, rahulolematus|tunne, rahulolu|tunne, rahutus|tunne, rusu|tunne, rõõmu|tunne, solvumis|tunne, sõprus|tunne, sümpaatia|tunne, tänu|tunne, tüdimus|tunne, tülgastus|tunne, uhkus|tunne, usaldamatus|tunne, usaldus|tunne, vastikus|tunne, vastumeelsus|tunne, võikus|tunne, õndsus|tunne, õnne|tunne, õudus|tunne, ängistus|tunne, ärevustunne; abitus|tunne, alamus|tunne, alaväärsus|tunne, austus|tunne, ebamugavus|tunne, eneseväärtus|tunne, heaolu|tunne, hubasus|tunne, hüljatus|tunne, julgeoleku|tunne, kergendus|tunne, kergus(e)|tunne, kindlus(e)|tunne, kindlusetus|tunne, kodu|tunne, kokkukuuluvus|tunne, küünarnuki|tunne, mahajäetus(e)|tunne, mugavus|tunne, perspektiivitus|tunne, rahu|tunne, saamatuse|tunne, solidaarsus|tunne, süü|tunne, süüme|tunne, turva|tunne, turvalisus|tunne, tühjus|tunne, ummiku|tunne, vabanemis|tunne, võimu|tunne, võla|tunne, väärikus|tunne, ühis|tunne, ühtekuuluvus|tunne, ühtsus|tunne, üksildus|tunne, üksindus|tunne, ülemus|tunne, üleolekutunne; ema|tunne, inim|tunne, kodaniku|tunne, meeskonna|tunne, omandi|tunne, omaniku|tunne, peremehe|tunne, rahvus|tunne, vennatunne; jõulu|tunne, kevade|tunne, pühapäevatunne.
3. ‹hrl. pl.› psüühika vastav valdkond. Mõistus, tahe ja tunded. Kõneleja ei kasutanud loogilisi argumente, vaid apelleeris kuulajate tunnetele. Laps elab rohkem tunnete kui mõistusega. Üht inimest valitseb mõistus, teist tunded. Mõistuse ja tunnete harmoonia. Konflikt mõtte ja tunde vahel.
4. (vaistlik) taju, aim, intuitiivne teadmine millestki; ‹liitsõna järelosana› vaist, meel, oskus. Mingi tunne ütleb, et see asi ei lõpe heaga. Mul on tunne, et keegi kuulab meid pealt. Ärkas tundega, et uks on lahti. Tema jutust jäi tunne, et olukord on halb. Nüüd on neil tunne, et direktoriks sai õige mees. Ei saa kuidagi lahti tundest, et keegi jälitab mind. Siin peab tunne ütlema, kuidas toimida. Taigna tegemisel ma retsepti ei vaata, aineid lisan tunde järgi. Kella ei viitsi vaadata, tunde järgi on alles sügav öö.
▷ Liitsõnad: eeltunne; elutunne; au|tunne, kaas|tunne, kohuse|tunne, kõlblus|tunne, sündsus(e)|tunne, takti|tunne, vastutus|tunne, õiglustunne; aja|tunne, huumori|tunne, hädaohu|tunne, ilu|tunne, keele|tunne, korra|tunne, kõrguse|tunne, mõõdu|tunne, nalja|tunne, ohu|tunne, perspektiivi|tunne, piiri|tunne, proportsiooni|tunne, reaalsus|tunne, realiteedi|tunne, rütmi|tunne, stiili|tunne, tasakaalu|tunne, tõe|tunne, vormi|tunne, värvitunne; kõhu|tunne, sisetunne.

[kellegi] turjal liugu laskma ~ ratsutama
kellegi arvel, kulul elama, teiste tööd ja vaeva kasutades läbi saama. Tüdruk ei viitsi tööd teha, laseb teiste turjal liugu. Tee ise ka midagi, mis sa ratsutad teiste turjal!

uitma ‹uidan 46›
uitama. Lapsed uidavad jõe ääres. Uitis sihitult pargis, metsas. Õhtul lähevad noored küla vahele uitma. Poiss ei viitsi õppida, uidab päevade kaupa niisama linna peal. Tööd ta ei tee, uidab mööda kõrtse. Olen siinkandis kunagi üksi ringi uidanud. *Ja väsinud uitmast, tulin jälle koju. F. Tuglas. || (loomade, kalade jms. kohta). Kari uitis karjamaal. Jões kupulehtede vahel uidavad särjed ja ahvenad. Kärbsed uitsid uniselt aknaklaasil. | piltl. Mõtted uidavad minevikus. Pilk uidab rahva hulgas ringi. Tuul uitis puude vahel.

vaevama ‹vaevata 48›

1. vaeva (1. täh.) tegema, piinama, kurnama. a. (füüsiliselt). Vanainimest vaevavad haigused. Naist vaevas reuma, jooksva. Öösiti vaevas palavik. Nohu, köha vaevas hirmsasti. Valud vaevasid haiget. Südame all vaevab vastik iiveldus. Teekäijaid vaevas nälg, tühi kõht, väsimus. Vaevas nõrgestav palavus. Tuleb pikali heita, uni vaevab juba. Ajuti vaevas unepuudus. Teda käib öösiti luupainaja vaevamas. Kitsad kingad vaevasid jalgu. Tüütud sääseparved vaevasid tundras põtru. Mehed olid rännakust rampväsimuseni vaevatud. Ülestõusnute peamees vaevatud lossi keldrites surnuks. Ta on end selle tööga ära vaevanud. Aastate koorem hakkab juba vaevama. Raskest tööst vaevatud keha, käed. Ära vaeva oma silmi viletsas valguses lugedes! Noorepoolne vaevatud näoga mees. *„Kas sind üleliigse tööga vaevatakse?” päris Jaagup. E. Vilde. *Ta oli jala tulnud, sest .. hobust ta ei tahtnud vaevata keset tööaega. K. Ristikivi. | piltl. Taimi vaevavad paljud seenhaigused ja putukkahjurid. b. (hingeliselt). Ütle, mis sinu südant vaevab! Mis sa oma südant selle tühja asja pärast vaevad! Miski vaevab tema hinge. Ära vaeva oma pead nende jaburate mõtetega! Paistab, et südametunnistus hakkas teda vaevama. Noormeest vaevab süütunne. Teadmatus eesseisvast vaevas vange kõige rohkem. Vaevasid rasked mõtted. Poissi hakkas vaevama üksindus, koduigatsus. Elumuredest vaevatud inimene. Räägi ära, mis sind vaevab! *Tiina! Mis sa nüüd ennast vaevad! Kas sind keegi on nõiaks nimetanud? A. Kitzberg.
2. vaevanägemisega koormama, vaeva nägema, pingutama. a. (füüsiliselt). Ei hakka mina end selle tööga, selle ametiga vaevama. Mis sa ennast vaevad, las nooremad teevad! Uudismaad tehes sai kõvasti konte vaevatud. *Pesaehitamisega ei vaeva end kiivitaja. Ta paigutab munad põllulohku või künnivakku. O. Tooming. b. (vaimselt). Vaevab mitmesuguseid tarkusi tudeerides oma pead. Ta ei viitsi koolis käia ega ajusid vaevata. Vaevasime end matemaatiliste valemite tuupimisega. *Tema, Runtinger, ei ole kogu elu jooksul muud teinud, kui [otsatute kalkulatsioonidega] oma mõistust vaevanud .. L. Metsar (tlk).

vedelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. (laisana, roidununa, mõnuledes) lamama, pikutama, aelema, lösutama. Terve päeva vedeleb voodis. Tööd ei viitsi teha, ainult vedeleb pikali maas. Vedeleb asemel, endal saapad jalas. Viskas pikali ja vedeles õhtuni. Talle meeldib rannaliival vedelda. Teda on tihti nähtud purjuspäi teeveeres vedelemas. Vedelevad nagu vorstid. Ukse ees vedeleb suur koer. || haiguse tõttu lamama. Vedeles mõnda aega haiglas, haigevoodis. *Juba ajas üks ja teine haige ennast voodis vedelemast üles .. L. Tigane.
2. laisklema, logelema, looderdama. Vedeleb päevad otsa jõude, tegevuseta. Üks teeb tööd, teised vedelevad niisama. Noored vedelevad tänaval. Vedeldi kõrtsis, mööda kõrtse. Mine tööle, mis sa kodus vedeled! Mehed vedelevad puhkeruumis ja taovad kaarte.
3. (asjade kohta:) korratult, laiali- v. äravisatuna, lohakile- v. mahajäetuna lebama, mitte omal kohal olema. Põrandal vedeleb prahti, rämpsu. Tänaval vedelevad paberitükid, suitsukonid. Vana autokumm on maha vedelema jäetud. Pesemata nõud vedelevad pliidil. Mööda tuba vedelesid hilbud. Kirjutuslaual vedeleb pabereid. Keegi on porised saapad ukse alla vedelema jätnud. Pööningul vedeleb vana mööbel. Jalgratas vedeleb vihma käes. Aastaid vedelnud puud laoti riita. Põllutööriistad vedelevad lume all. Kiri vedeles kaua postkastis. Avaldus oli jäänud sahtlisse vedelema. || piltl (millegi hõlpsasti leitavaga ühenduses). Raha vedeleb igal pool maas. Maavarad vedelevad lausa jalge all. Tõeline sõprus ei vedele tänaval.

venitama ‹37›

1. kä(t)ega midagi pikemaks v. laiemaks tõmbama v. mingi riista abil selliseks suruma; nii millegi venimist põhjustama (aine kogust ja kaalu säilitades). Venitab kummipaela pingule. Ka kummi ei saa venitada lõpmatuseni. Enne žguti pealepanemist tuleb seda venitada. Laps venitas kampsunit allapoole. Venitas kaelust laiemale. Jalatseid venitama. Vasktorusid on võimalik tugevasti venitada. Kuumutatud toorikut venitatakse vasaraga tagudes. Poiss venitab nätsu. *Iga riidetükki uuriti vastu valget ja venitati sõrmede vahel, et proovida tugevust. L. Promet. *Soojendanud .. vahatükki tulel, venitas lesknaine ta pikaks õhukeseks paelaks .. E. Kippel. | piltl. Nooruse mõistet annab venitada, kas või kolme-neljakümnenda eluaastani.
2. muul kombel millegi kuju v. pikkust muutma (pikenemise, laienemise suunas). a. (näoilmega seonduvalt). Uudist kuuldes venitas tüdruk silmad pärani. Venitas haigutades suu pärani. Venitas põlglikult suud, kui teda alaealiseks peeti. *Piirita ehmatus venitas ta näo nurgeliseks .. E. Vilde. b. (kuvaril nähtava graafilise objekti kohta). Pilti venitama. Tabelit tuleb venitada. c. midagi loomulikust pikemana näitama v. kujutama. Kõverpeegel venitas ta suu ebaloomulikult pikaks. Vari venitas meeste jalad pikaks. Venitatud figuurid, vormid. d. tekstile pikkust lisama. Artikkel tuleks pikemaks venitada. Venitas luuletuse paari salmi jagu pikemaks. || ‹hrl. tud-partitsiibis› (seoses teoste sündmustikuga:) ülearu pikalt kujutama v. esitama. Kohati tundub romaan venitatud. Lahingustseen on filmis venitatud.
3. (seoses kehaga). a. sirutades v. painutades lihaseid pikenema panema ja nende pingsust suurendama; sirutama. Harjutuse eesmärk on venitada seljalihaseid. Venitas kaela pikaks, et paremini näha. *.. koeravolask ilmus rehe alt välja ja venitas magusas ringutuses reisi. V. Gross. b. (raskete esemete, raske töö kohta:) lihaste, kudede ülemäärast pingulolekut v. venimist põhjustama. Portfell venitas kätt. Rasked kõrvarõngad venitasid kõrvu. *Juba esimesel päeval venitas sõnnikusikutus ta piha- ja õlalihased .. valusaks .. M. Raud. || tugeva füüsilise pingutusega endale sel kombel viga tegema; katkestama. Venitas ehitustööga rindealuse haigeks. Vanaisa venitas end tõstmisega ära. Nii raske kott, et venita või naba paigast!
4. füüsiliselt tugevasti pingutama; (pingutades) tõmbama, vedama, vinnama; rasket tööd tegema. Hobused venitavad kõigi nelja jalaga. Suure vaevaga venitati kivi mäele tagasi. Jaanitulel tehti kotisjooksu ja venitati vägikaigast. Poiss ronis aia otsa ja venitas end sealt kõhuli katusele. *Kõrbojal teevad palgalised töö, aga Katkul venitagu peremees ise ühes perenaisega .. A. H. Tammsaare.
5. vaevaliselt, läbi häda midagi saavutama. Kuidagi ta ikka venitas end klassist klassi. Eksamihindeks venitasin kuidagi kolme.
6. aeglaselt kulgema panema; kestust pikendama (ka koos ajalise täpsustusega). a. (aja kohta). Ootamine venitab aega. Oht venitas minutid tundideks. Lõunavaheaega annab veerand tundi pikemaks venitada. Uskus, et suudab venitada oma elupäevi saja aastani. *.. juhtus sageli, et kubjas venitas tööpäeva hilise öö peale. Ü. Tedre. b. millegi edenemist v. kulgu pidurdama, aeglustama. Tal oli kõrgemalt poolt käsk läbirääkimisi kõigiti venitada. Kohtuasja venitati meelega. Neil on kavatsus protsessi käiku venitada. Töökäte puudus kippus ehitustööd venitama.
7. (millegagi) viivitama, kaua ootama, (midagi) edasi lükkama. Hakake tööga peale, mis siin enam venitada! Olen juba mõnda aega venitanud – ei julge talle kirjutada. Pikalt venitada ei maksa, parem aegsasti teele asuda. Venitas kojuminekuga hästi kaua. Poiss venitas minemisega, aga kuulas siiski sõna. Üüriline venitab maksmisega. Oled naisevõtuga juba küllalt venitanud. Venitasin otsustamisega, kuni oligi hilja. Vastusega venitati kuu aega. Asjaga venitati sügiseni. Asi ei anna venitada. Mis sest asjast ikka venitada. *Minule ei taha surm kuidagi järele tulla. Ei tea, mis ta venitab ... M. Traat. *.. kangesti tahaks venitada vastumeelset tõusmist. V. Alttoa.
8. (aega) üksluiselt, tühjalt, tegevusetult (mööda) saatma. Kuidagiviisi venitas ta oma tööpäeva õhtusse. *Tema, Hilja, venitab oma päevi niisama ja norib emalt raha ... I. Sikemäe.
9. aeglaselt, laisalt minema (koos enesekohase asesõnaga); midagi (liiga) aeglaselt, aega viites, laisalt tegema. Mehed venitasid end ehitusplatsi poole. Tüdruk täitis venitades käsu. *Mina sedasi ei oska ega taha, et venitan. Kus juba midagi teha, siis ka teha nii, et vesi peal. J. Parijõgi. *Tööd venitatud teha pikkamisi, vist nõnda, nagu meie isad teol käies. M. Metsanurk.
10. pikkamisi, aeglaselt rääkima v. laulma; rääkides, lauldes häälikuid vms. normaalsest pikemalt hääldama; nooti pikemalt hoidma. Vanamees rääkis venitades, pisut läbi nina. „Noh, olgu,” venitas poiss läbi hammaste. „Ei viitsi,” venitati vastuseks. Rääkis mõtlikult, sõnu venitades. Rääkides venitas ta ä-sid ja ö-sid. Laulab silpe venitades. Laulja kipub kõrgeid noote venitama. Hakati lauluviisi venitama. Mees venitas nukrat laulujoru. *Antsu moor .. oli vahepeal kellegagi poes juttu venitanud .. A. Jakobson.
11. (lõõtspilli mängimise kohta). *Paarid lasid toas tiiru, saarlane venitas keskel lõõtsa. O. Kool.
12. piltl midagi pika ribana paiknevat rajama vms. Maantee ja metsa vahele on venitatud pikk kartulipõld. *Siia olid sakslased .. mööda rannaluiteid venitanud kitsarööpalise raudtee .. O. Kruus.

veri sarve all

1. (ärritatud, riiaka oleku v. vimmapidamise kohta). Hoia eemale, kui teisel veri sarve all on! *Aga küllap neegritel võis ka ilma ässituseta buuride vastu veri sarve all seista .. A. Hint.
2. van (laisk-olemise kohta). Poisil on veri sarve all, ei ta viitsi midagi teha.

viitsima ‹42›
tahtmist omama, vaevaks võtma, vaevuma, hoolima (midagi teha). Poiss on laisk, ei viitsi õppida. Palava ilmaga ei viitsi kätt ega jalga liigutada. Ta lihtsalt ei viitsinud asju ajada. Räägime mõni teine kord, täna ei viitsi. Tööd ei viitsivat ta ka teha. Tema jutuvada ei viitsitud kuulata. Nii mõnus on lesida, et ei viitsigi enam tõusta. Viitsimata valida, võttis ta esimese ettejuhtuva raamatu. Kui auto on olemas, siis ei viitsi jala käia. Tule, lähme jalutama! – Ei viitsi! Koer ei viitsinud isegi haukuda. Kes nende loomadega viitsib jännata! Vaevalt viitsib keegi temaga vaielda. Kui viitsid, tule kaasa. Kuidas laps viitsib nii palju joosta! Puid saab nii palju, kui viitsitakse vedada. Oskab hästi kirjutada, kui ainult viitsib.

vooster ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. looder, logask. Seda voostrit ei tasu tööle võtta. On ikka voostrid, õppida ka ei viitsi. Kooliajal oli ta üks igavene vooster. Mis sa vedeled nagu vooster. Noh, voostrid, aitab põõnamisest! *Tööl sa nagunii ei käi, tee siis vähemalt midagi kasulikku, vana vooster! A. Kivirähk.
▷ Liitsõnad: mehe|vooster, poisivooster.
2. (suur, laisavõitu) koer. Pikakarvaline kollane vooster. Kutsikas on nüüd suur nagu vooster.
▷ Liitsõnad: koeravooster.

vorst ‹-i 21› ‹s›

1. peenestatud lihast, subproduktidest ja lisanditest koosnev hrl. pikliku kujuga lihatoode. Keedetud, suitsutatud vorst. Vorst oli müügil kangidena ja viilutatult. Ostis terve rõnga vorsti. Pool kilo Viini vorsti 'viinereid'. Valge vorst 'vereta tanguvorst'. Vorstid särisevad pannil, ahjus. Vanasti tehti, täideti, topiti vorste kodus. Perenaine lõikas vorsti paksudeks viiludeks, lõikudeks. Külmkapis oli vaid jupp vorsti. Võileib vorstiga. Kaelasooned olid töörühmamisest jämedad kui vorstid. Ta on laisk nagu vorst. Haigele arsti, tervele vorsti. *Vorste tehti ja tehti [pühadeks], ja nende tegemisel ei tahtnudki lõppu tulla, sest ikka veel jatkus soolikaid pütis ja putru toobris. A. H. Tammsaare. || (millegi vorstikujulise kohta). Tainatükk rulliti vorstiks ja keerati kringliks. Vormib savist pika vorsti.
▷ Liitsõnad: jahu|vorst, juustu|vorst, keele|vorst, küüslaugu|vorst, liha|vorst, maksa|vorst, peki|vorst, põdra|vorst, rupski|vorst, sink|vorst, sült|vorst, tangu|vorst, verivorst; keedu|vorst, poolsuitsu|vorst, suitsu|vorst, täissuitsuvorst; grill|vorst, jahi|vorst, jõulu|vorst, nääri|vorst, sauna|vorst, õllevorst.
2. hlv (inimese kohta). Küll ma talle laisale vorstile jalad alla teen. Igavene vorst, aina vedeleb jalus. Niisuke vorst, et ei viitsi isegi magada. *Ega te nende vorstide käest siin õiget sõna ei kuule. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: laisk|vorst, vale|vorst, vedel|vorst, venivorst.