[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

viisakus ‹-e 5› ‹s›

1. (< as viisakas (hrl. 1. täh.)) Viisakus tüdrukute vastu. Inglaste, jaapanlaste viisakus. Autojuhtide, jalakäijate, müüjate viisakus. Teeseldud, õpitud, pingutatud, liigne viisakus. Viisakust üles näitama. Tal oli viisakust koputada. Poisil ei jätkunud viisakust tänadagi. Kuulas teist ainult viisakusest, viisakuse pärast. Olime üllatatud sellisest viisakusest. Külalist koheldi suurima viisakusega. Tema säilitab igas olukorras viisakuse. Viisakus nõuab kirjale vastamist. Viisakus ei lubanud tal vestlusse sekkuda. Sel inimesel puudub elementaarne, igasugune viisakus. Ta on viisakuse täiesti unustanud. Kas sul siis enam põrmugi viisakust pole! Jäädi viisakuse piiridesse. Hiina viisakus 'ülisuur viisakus'. Noormees on viisakus ise 'ülimalt viisakas'.
2. viisakas ütlus v. tegu. Viisakusi ütlema. Vahetati kombekohaseid viisakusi. *Minul, pean ütlema, on viisakuste tagavarad kaunis kasinad. M. Raud.