[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ammuma ‹42›
(veise, ka muude veislaste häälitsemise kohta). Lehmad, mullikad ammuvad. Kari ammub lüpsjat. Pühvlid, piisonid ammuvad.

ammuu ‹interj›
(veise häälitsus)

antrekoot ‹-koodi 21› ‹s›
kok praetud lihalõik veise seljatükist

hartšoo ‹15› ‹s›
kok vürtsitatud veise- v. lambaliha(riisi)supp, Gruusia rahvusroog

kütke ‹18› ‹s›

1. veise kinnitusvahend hrl. laudas tema paigale (näit. lõõg, lühike kett vms.). Lehmale seoti kütke kaela. Loomad on kütkesse pandud. Päästis härja kütkest lahti. Pull pääses kütkest lahti. *Kui Kaarel kütkeid päästis, tallas päits talle valusasti jala peale.. J. Parijõgi. || (laiemalt:) köidik, ahel. *.. siis paneme varga kütke, et ta meie käest enam ei pääse. F. R. Kreutzwald.
2. piltl köidik (2. täh.), kammits; mõjuvõim, meelevald. Orjuse kütked. Raputati endalt, purustati feodalismi kütked. Püüdis end vabastada hirmu kütkest. Inimesed olid ebausu, eelarvamuste kütkeis. Olin tugevate muljete, oma mõtete kütkes. Poiss oli muusika kütkes. *.. Kiusaja põrgu Madu oli oma ahvatluse võrgu üle minu heitnud ja ma juba siplesin abitult selle kütkes. B. Kangro.
▷ Liitsõnad: abielu|kütke, orjakütke.

küüdik ‹-u 2›

1. ‹s› küütseljaga veis. *Istuti teineteise vastu küüdiku lähedale, kes pooltukkudes mälu mäletses. M. Metsanurk.
2. ‹adj› (veise kohta:) küütseljaga. *Aga laudas nukralt inas / küüdik härg ja mullik must. M. Under.

loom ‹-a 22› ‹s›

1. ühest v. rohkemast jäiga kestata rakust koosnev, elutegevuseks orgaanilist toitu vajav, ärritatav ja (vähemalt mõnes arengujärgus) kulgemisvõimeline elusolend. a. (bioloogilises mõttes, inimene kaasa arvatud). Organismid jagunevad taimedeks, loomadeks, seenteks ning bakteriteks. Inimene kuulub loomade süsteemis selgroogsete alamhõimkonda. Alamad, kõrgemad loomad. b. (vastandatuna inimesele). Inimene kütib, kodustab, kasvatab, hävitab loomi. Tüdruk küünistas ja hammustas kui kinnipüütud loom. Tal on looma jõud. Mees sõi lausa looma isuga. Ässitatud rahvahulk röökis nagu arutute loomade kari. c. (selgroogsete, eelkõige imetajate kohta). Kalad, linnud ja loomad. Põder on majesteetlik, hirv graatsiline, nirk väle loom. Loomaaias peetakse loomi puurides ja aedikutes. d. kõnek (kodulooma, hrl. veise vm. põllumajanduslooma kohta). Vanad inimesed ei jõua endal enam loomi pidada. Ema läks lauda juurde loomi talitama. Loomad on laudas, värske rohu peal, karjamaal. Parmud ajavad loomad kiini jooksma. Kündja laskis loomal vahepeal puhata. Kas vanaemal loomi ka on? – Kanad ja kass ainult. e. kõnek (inimese söödikute kohta). Tal on loomad peas, seljas. Pea puhtust, siis ei sigi loomi. *.. olid [lapsed] loomadest söödud, sügelistest karbatanud .. L. Promet.
▷ Liitsõnad: aretus|loom, eksport|loom, eliit|loom, elu|loom, elus|loom, ema|loom, emas|loom, harjas|loom, hiid|loom, isa|loom, isas|loom, jahi|loom, juht|loom, jäänuk|loom, kahjur|loom, kande|loom, kari|loom, karus|loom, karv|loom, kasu|loom, katse|loom, kodu|loom, koorma|loom, kuivamaa|loom, kõrbe|loom, künni|loom, labori|loom, lemmik|loom, liha|loom, lüpsi|loom, maismaa|loom, mere|loom, mets|loom, mürk|loom, noor|loom, nugi|loom, nuum|loom, ohvri|loom, parasiit|loom, piima|loom, pisi|loom, polaar|loom, praak|loom, produktiiv|loom, puuri|loom, põhja|loom, põllumajandus|loom, rakme|loom, ratsa|loom, relikt|loom, remont|loom, ristand|loom, rohtla|loom, rööv|loom, saak|loom, sarv|loom, sugu|loom, sulg|loom, sõidu|loom, tapa|loom, tarbe|loom, toa|loom, troopika|loom, tõu|loom, töö|loom, uluk|loom, uru|loom, uuend|loom, vana|loom, vee|loom, veo|loom, villa|loom, väike|loom, ööloom; kaisu|loom, kiik|loom, kummi|loom, käpik|loom, mängu|loom, vapiloom; loomanimedes alg|loom, eos|loom, habe|loom, kamm|loom, karik|loom, karp|loom, keelik|loom, keri|loom, king|loom, koorik|loom, kukkur|loom, mantel|loom, nokk|loom, põis|loom, rips|loom, sammal|loom, soomus|loom, vibur|loom, vöö|loom, õisloom.
2. kõnek (inimese kohta). a. (inimese kui olevuse kohta üldse). Poiss, vaene loom, on tüdrukutega hädas. Mida sa üleannetu, hull loom nüüd jälle teinud oled! Kui oma vanemad hülgad, oled tänamatu loom. *Joo [õlut], vennas, jumala loom, joo, sest nüüd on jõulud .. F. Tuglas (tlk). b. hlv (ka sõimusõnana). Et sa ka ahnusest lõhki ei lähe, täitmatu loom! Pea suu, häbitu loom! Ants, sa loom, jälle oled nina täis tõmmanud! *.. kas pole nii, et ainult haiged võivad luua ja ka vastu võtta kunsti? Terved on ainult loomad, jämedad ja õnnelikud. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: inimese|loom, kuri|loom, pime|loom, sõgeloom.
3. kõnek (kellegi v. millegi kohta, kellest v. millest ei tea, mis ta õieti on). Ma ei ole tänini aru saanud, mis loom see uus tüdruk ikkagi on. *Siis veel Indrek ei taibanud õieti, mis loomad need [saksa keele] artiklid on. A. H. Tammsaare.
4. murd taim
▷ Liitsõnad: kapsa|loom, kuuseloom.

looma|kints
veise lihakeha kintsutükk. Terve loomakints tehti praeks.

lõõg ‹lõa 23› ‹s›
(kaheharuline) nöör, kett vms. vahend hrl. veise kinnitamiseks (v. talutamiseks), kütke. Lehmad pannakse lõõga, on laudas lõas. Loomad päästetakse, lastakse lõast lahti ning aetakse karjamaale. Peremees läks laadale, lehm vankri järel lõas, lõa otsas. | (poomisnööri kohta). Oli enda lõõga tõmmanud. *.. mees kui pull ja pani endale ise lõa kaela ühe naisterahva pärast. L. Kibuvits. || piltl (ikke, ikestuse, kellelegi allumise, alistumise v. kuuletumise kohta). Heidad mõnele rikkale vanapoisile lõa sarvi, tirid abielusadamasse. Jaan pole kellelgi lasknud end lõa otsas talutada.

maksa|kaan
zool hrl. lamba ja veise maksas nugiv lehtjas imiuss, maksalutikas (Fasciola hepatica)

muu ‹interj›
annab edasi veise häälitsust. „Muu! Möö!” kostis karjatarast perenaisele vastu.

nina|peegel

1. med peegel ninaõõne vaatlemiseks
2. zool veise (vm. looma) karvadeta ninaots. *Veisel higistab ainult ninapeegel, seal kärss, koeral ja kassil päkanahk. H. Jänes.

piima|jõudlus
põll looma, hrl. veise võime anda kindlas ajavahemikus mingi kogus piima. Suurenenud on maatõugu lehmade kehakaal ja piimajõudlus.

päitsik ‹-u 2›

1. ‹s› valgepäine veis. Viis leivapalad karjaaeda päitsikule.
2. ‹adj› hrv valgepäine (veise kohta). *.. sai mulle selgeks, et väike taani pops oma päitsiku lehmaga ja nelja kanaga on õnnelikem inimene maailmas. A. Hanko (tlk).

rinna|lott
(veise) rippuv nahavolt rinnal, lott (2. täh.) Härja rinnalott lohises peaaegu mööda maad. Tugevasti arenenud rinnalotiga veisetõug.

romsteek ‹-teegi 21› ‹s›
kok veise seljatüki paneeritult praetud lõik

rostbiif ‹-i 21› ‹s›
kok veise seljatükk ahjus küpsetatuna. Inglased jätavad rostbiifi harilikult pooltooreks.

rulaad ‹-i 21› ‹s›

1. kok kokkurullitud õhuke kondita sea-, veise- v. vasikaliha, rull-liha
▷ Liitsõnad: keedu|rulaad, kuumsuitsu|rulaad, põrsa|rulaad, sea|rulaad, vasika|rulaad, veiserulaad.
2. muus kiire (hrl. ühel vokaalil lauldav) passaaž

suur|kari [-karja]

1. paljudest isenditest koosnev kari
2. kõnek veise- (ja lamba)kari. Poiss käis algul seakarjas, siis suurkarjas.

vasika|iga [-ea]

1. (veise, põdra vm. looma noore ea kohta). See põder on ju alles vasikaeas.
2. piltl (tormleva, mõtlematu noorukiea kohta). Vasikaeas teismelised. *Vanusele vaatamata oli Mihkel veel vasikaeas, kus hingeline ekstaas suudab sinus kõik muu enda alla matta .. H. Kiik.

veise-naha|kiin
zool kiin, kelle vaglad tungivad veise seljanaha alla, tekitades kiinimuhke (Hypoderma bovis)