[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aadli|mõis
aadlikule kuuluv (pärus)mõis. Peale aadlimõisate oli veel riigi-, kiriku- ja linnamõisaid.

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

aastake(ne) ‹-se 5› ‹s›
kõnek (< dem aasta). Üks aastake jälle surma poole! Tal neid aastakesi ka juba kenakesti, varsti vanatüdruk. Veel paar aastakest, siis on pensioniaeg käes.

aastane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. aasta (v. teat. arv aastaid) vana, aastavanune. Aastane laps. Laps saab aastaseks. Müüa aastane mullikas. Veel seitsmekümne viie aastasena käis ta tööl.
2. aasta (v. teat. arv aastaid) kestev, aastapikkune. Leping on aastase tähtajaga. Aastased kursused. Kahekümne viie aastane ajavahemik.
3. aasta (v. teat. arvu aastate) jooksul saadud, kogunenud, tehtud jne.; aastaks, aasta peale ette nähtud, määratud jne. Aastane teenistus, tulu, sissetulek. Aastane saak, püük. Kogu mu aastane töö läks untsu. Aastane sademenorm.
Omaette tähendusega liitsõnad: ühe|aastane, kolme|aastane, viieteistkümneaastane; mitme|aastane, mõne|aastane, paariaastane; iga-|aastane, läinud|aastane, mineva-|aastane, möödunudaastane

aasta|number
kõnek aastaarv. Kui ta sündis, kirjutati aastanumbriks 1940. Maja peab valmima veel selle aastanumbri sees 'veel sel aastal'. *.. [õuevärava] põikpuusse olid lõigatud kustunud märgid: õuemärk ja värava tegemise aastanumber. A. Mälk.

aateline ‹-se 5› ‹adj›

1. aatest, aadetest innustunud, neile andunud, aatlev. Aateline inimene. Noorsugu on ikka aateline olnud. Üks tema aatelisemaid sõpru.
2. aadetel põhinev, neist tulenev, nendega seotud (mõnikord materiaalse, praktilise vastandina). Neil on aatelisi lahkarvamusi. *Veel ei olnud vanadus ja tüdimus tema aatelist õhinat suutnud summutada. E. Vilde.

abiline ‹-se 5› ‹s›
abistav, abiks olev isik (ajutiselt, juhuslikuna v. pidevalt). Perenaisel oli köögis mitu abilist. Tiinast pole veel emale abilist. Kas tegid remondi üksi või oli sul abilisi? Pottsepp ning tema abiline. Ta oli töötanud aedniku abilisena. Palkas endale kaks abilist. || aitaja, abistaja (mitte isik). Koer on inimese ustav abiline. Masinad on meile asendamatuks abiliseks.
▷ Liitsõnad: koduabiline.

abstraktselt ‹adv›
(< abstraktne (1. täh.)) Lapsed ei suuda veel abstraktselt mõelda. Lektor käsitles teemat abstraktselt ja raskepäraselt.

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aeglema ‹ajelda 49›
hrv aega viitma, viivitama. *On jäänud lohakile nii palju asju – kes siis nüüd enam tohib ajelda. O. Luts. *Ma aeglen veel, ei raatsi päevast lahku .. M. Under.

omal ajal
ükskord, kunagi. See oli omal ajal, kui me veel noored olime. *„Küll ma teid omal ajal meeles pean, rätsep Tõnis,” ütles Mari .. L. Koidula.

ahah ‹interj›
väljendab ning rõhutab:. a. teatavaks võtmist, nentivat kinnitust, möönmist, ka märkamist, taipamist, mõistmist. Ahah, no hea küll, olgu nii. Ema, sain matemaatikas viie – Ahah, vaat kui tore. Ahah, kõik on kohal. Ahah, nüüd ma mõistan! b. kahjurõõmu, parastamist, võidurõõmu. Ahah, paras, said nüüd! Ahah, kas veel kipud koera õrritama!

aher|vare [-vareme]
põlenud hoone(te) (kivi)jäänused. Maja oli öösel maha põlenud, hommikul suitses veel ahervare. Sõda jättis meile laastatud maa ning ahervaremed. Kunagise sünnikodu ahervare.

ahistama ‹37›

1. kitsikusse ajama, raskusi, häda põhjustama, tugevasti kimbutama. Orduväed ahistasid eestlaste malevat. Muistsed saarlased ahistasid tasuretkedega Rootsi rannalinnu. Juba keskmängus ahistas valge musta kuningat. Kedagi seksuaalselt ahistama. Hundid ahistasid põtra. Koertest ahistatud metskits. Jääväljad hakkasid laeva ahistama. *.. Wühner ise viidi kasakate saatel Viljandisse; loata koosolekute pärast ahistati teda veel hiljemgi. F. Tuglas.
2. vaevama, piinama, rusuma, painama. Mured, rasked aimused ahistavad hinge. Elu hallus kippus meelt ahistama. Südant ahistav piin, tusk, leinavalu. Tundsin ahistavat hirmu, muret. Ahistavad sundmõtted. Ta vabanes hinge ahistanud kahtlustest. Vaesusest, kitsikusest ahistatud rahvas. Raskest haigusest ahistatud inimene.
3. ahtaks tegema, kokku suruma, pitsitama. Miski ahistas kurku. *Ruum oli Paukeril tõepoolest kitsavõitu, seda ahistasid laeni ulatuvad raamaturiiulid .. O. Tooming.

ahju|täis ‹s›
korraga ahju mahtuv, sobiv kogus (näit. puid). Ahjutäis puid, turvast. Kuivi halge on veel ainult paar ahjutäit. Küpsetati kaks ahjutäit leiba.

ahtri|tuli
Paistsid veel sadamast väljuva laeva ahtrituled.

aim ‹-u 21› ‹s›

1. aimus, eelaimus. Saabuva õnne aim. Õnnetuse, surma aim südames. Mingi aim nagu ütles, et täna ta tuleb. Mul oli selline aim, et midagi juhtub. Päikeselistes veebruaripäevades on kevade aimu.
2. ‹hrl. partitiivis› ebamäärane kujutlus v. käsitus millestki. Kellelegi millestki aimu andma. Veidike aimu mul sellest tööst siiski on. Kõrgemast matemaatikast polnud neil vähematki aimu. Selge see asi veel ei ole, aga mingi udune, õrn aim mul siiski on. Türklastel polnud Tallinnast ega Eestist aimugi. Kus asub Tina tänav? – Pole aimugi. *Esimese tõelise aimu sellest, mida kirjandus endast kujutab, sain alles neljateistkümneaastaselt. E. Vetemaa.

aimdus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
aimus. Mu aimdus läks täide. *Õudne oli kauemaks leinamajja jääda, kus pesitses kõigis aimdus, et leina lõpp pole veel käes .. A. H. Tammsaare.

aina ‹adv›

1. kogu aeg, muudkui; üha, järjest. Hommikust õhtuni aina sajab. Läksime peatumata aina edasi. Aina mets – lagedat ei paista. Aina pidu ja pillerkaar! Tuul läheb aina valjemaks. Ilmad lähevad aina soojemaks. Rõõm aina suurenes. Mis te aina toas istute? Autosid aina voorib mööda. Hakkab aina kõvemini müristama. Hiilivad aina ligemale. Ta ei kaota kunagi, muudkui võidab aina. Aina üks ja seesama, ära tüütab juba. || (kogu aeg) ainult, vaid. Ta ei rääkinud kogu õhtu jooksul sõnagi, nohises aina. See tuleb asjale aina kasuks. Lumi sulab, aina vaht ja soga veel järel. *Puha vaskne peenraha – aina ühe-, kahe-, kolme- ja viiekopikalised. I. Sikemäe.
2. lausa, päris. Mets aina kubises loomadest ning lindudest. Võsad aina valendavad ülastest. Sõjas purustatud linnad – aina varemete väljad. Uhked käevõrud, kaelakeed – ja kõik aina kullast. Lapsed aina kilkasid rõõmust, kui jõuluvana kingikoti avas. *Pere mära oli aina märg kohe, kui kirikulised koju tulid. A. H. Tammsaare. *Üksnes paar särjepoega jäi õnge: needki nii tillukesed, et aina vihastu. A. Tigane.

ainult ‹adv›

1. osutab, et midagi v. kedagi on vähem kui vajalik, eeldatud v. loodetud, kõigest, üksnes, vaid. Ainult kaks päeva on jäänud eksamini. Ainult pool tundi, kolm etendust veel. Kümme tütarlast ja ainult kaks noormeest. Traktoreid oli ainult neli. Nii juhtus ainult paar korda. Meie vahet oli ainult mõni samm. || mitte rohkem kui, mitte enamat kui. Mees viivitas ainult hetke. Tule ainult korraks siia. Korstnast kerkis ainult õrn vine. Leiba oli ainult tükike. Minagi olen ainult inimene. Täidan ainult oma kohust. See oli ju ainult nali, ettekääne. Ta ainult naeratas heatahtlikult. Kahjuks on ta ainult sulane.
2. (muid võimalusi välistavalt:) üksnes, ainuüksi. Armastab ainult enesest rääkida. Ta käib kinos ainult pühapäeviti. See telefon on ainult ametikõnedeks. Inimene ei ela ainult leivast. Ainult sina oled süüdi. Tal oli ainult särk seljas. Ütlen seda sulle ainult nelja silma all.
3. (üksnes rõhutades:). a. aga, vaid. Katsugu ainult puutuda! Proovi ainult minna, kohe pistavad koerad haukuma! Kui sul ainult külm ei ole. Kui ma nii kaua ainult elan. Läks kõikjale, kuhu ainult kästi. Teeb kõik, et ainult pääseda. *.. vaadake ainult, kuidas astrid ja lõvilõuad õitsevad ja salveid hõõguvad nagu tulekeeled ... O. Tooming. b. ometi. Kui ta ainult tuleks, paraneks. Kui see ainult nii oleks. c. muudkui. Tekst on siin, ainult loe ette.
4. konjunktsioonilaadses kasutuses ühendab lauseid v. korduvaid lauseliikmeid, millest järgnev piirab või osaliselt eitab eelnenud väidet. Ta pole paha tüdruk. Ainult veidi laisk. *Laed olid valged, ainult petrooleumisuitsust pisut võidunud. R. Sirge. *Neil päevil ei juhtu midagi iseäralikku, ainult valitseja jääb tööga natuke kõhnemaks .. O. Luts. | ‹ühendsidesõna osana› ainult et, mitte ainult ... vaid ka vt et, vt vaid

ais ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. puu (hrl. on neid paar), mille külge v. millede vahele veoloom rakendatakse ning millest ta veokit, sõidukit, põllutööriista veab; ka vastav puu käru vms. käsitsi lükkamiseks v. vedamiseks. Vankri, ree, saani, adra aisad. Vankril läks teine ais katki. Hobune on terve päeva aiste vahel olnud. See noor hobune pole veel aiste vahele saanud. Hobune sikutas, mees ise aitas aisast tõmmata. Kärule tuleb panna uued aisad.
▷ Liitsõnad: lohistusaisad.
2. veoki aisa meenutav osa mõnel esemel. Kiige aisad. Voki aisade vahel veereb vokiratas.

aitama ‹aidata 48›

1. (kaas)abi osutama, abiks olema, abistama. a. (tegevusega v. nõuga). Haiget vagunisse, üle tänava aitama. Aitasin vanakest trepist üles minnes kaenla alt. Aitasin eidekese tugitoolist, laua äärest voodisse puhkama. Aita ta jalule, püsti, istuma. Vanaperenaine ise on ainult aidata veel. Aitasin tütarlapsele mantli selga, õlgadele. Aitasime tal puid lõhkuda, korterit remontida. Vanem vend aitab nooremat matemaatikas. Millega võiksin, saaksin sind aidata? Aidake nüüd mõelda, nuputada, aru pidada. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. b. (majanduslikult). Vaeseid, puudustkannatajaid aitama. Ühiskond aitab paljulapselisi perekondi. Vanemad aitasid mul auto osta. Arenenud maad aitavad arengumaid. c. (aluseks miski, millest on abi, kasu). Need näited aitavad olukorda iseloomustada, illustreerida. Rõivad aitavad meil vältida liigset soojuse kadu. Muusika, kirjandus aitab leevendada argielu hallust. Usk paremasse tulevikku aitas taluda raskusi. Teda on vigurid ja krutskid elus edasi aidanud. Ruutu aitab (kaardimängus teatatakse nii, et ruutust kui mittetrumbimastist on käes kuningas ja emand).
2. tarvilikku mõju v. toimet avaldama; asja parandama. See rohi aitab kindlasti. Minu reuma vastu mudavannid küll aitasid. Mis see vabandamine enam aitab, see ei aita (enam) midagi. Kõik on ära proovitud, miski ei aidanud. Ei aidanud midagi 'polnud midagi teha, parata', koorem tuli uuesti maha laadida. *Ei aidanud eidel muud kui pidi aita jooksma .. A. H. Tammsaare.
3. ‹impers.› piisama, küllalt olema. Aitab küll, ära nii palju pane! Aitab, aitab – jäta juba! Aitab naljast! Tänaseks, selleks korraks aitab. Aitab näägutamisest, mina lähen ära. Aitab, kui kell kümme kohal olete. Oli nutnud nii et aitas 'rohkesti'. Kas ei aita juba ükskord magamisest? Sellest peaks aitama. Kas sulle ühest ei aidanud? Ei, aitab sulle kolmest abilisest. Ega ma siidi taha, aitab sitsistki. Linnakesega tutvumiseks aitab paarist tunnist.
4. kõlbama, sobima. *Kuid aitavad [saapad] kanda küll, on veel päris korralikud. A. Hint. *On nüüd juba [mõõk] roostetama läinud ja nüriks jäänud, ei aita teisega enam tubakatki lõigata .. E. Raud. *„Siin aitab elada küll,” lohutas Aet. M. Traat.
5. hrv järele aitama (2. täh.) *Kergelt värviga eredamaks aidatud huuled tõmbusid kitsamaks. R. Kaugver.

ajake(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem aeg) (hrl. emotsionaalse varjundiga hüüatustes). Nii see ajake läheb, veereb! *Ah ajakest! Ah ajakest! / Mul vedas veel, üks majadest / läks puhtalt sularaha eest. U. Laht.

ajalehe|poiss
tänaval ajalehti müütav poiss. Ajalehepoisid müütasid hõigeldes veel trükimustast lõhnavaid ajalehti.

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

aja|meel
ajataju. Väikelapse ajameel pole veel välja arenenud.

ajapikka ‹adv›
ajapikku. *Ning ajapikka [ehitas] veel oma töötoagi, nii et ei tarvitsenud enam valda mööda ringi rännata. F. Tuglas.

aja|viit ‹-viidu 21› ‹s›
ajaviitmine; ajaviide. Asjatu, tühine ajaviit. *Töö kihab .. Ei ajaviitu ega seisakut. R. Sirge. *.. tegi mõnda kergemat tööd. See oli ajaviiduks ja veel rohkem poja kiusamiseks. I. Sikemäe.

aken ‹akna 20› ‹s›

1. hrl. raamitud klaasiga avaus valguse ja õhu sissepääsuks hoone, sõiduki vms. seinas v. laes; selle (klaasitud) raamid, ka aknalaud. Tubade, trepikoja, kaupluse, karjalauda, vagunite aknad. Kõrged, avarad, laiad, suured, madalad, väikesed, kitsad, terava-, ümarakaarelised aknad. Kahe-, kolmekordsed aknad. Sisse-, väljaavanev aken. Toa nurkmine aken on aeda, tänava poole. Laes oli väike aken. Aknad on valgustatud, säravad tuledes. Aknad on jääs, udused, higised, mustad. Ühes aknas on veel tuli. Akna all on lillepeenar. Tuul on akende pealt. Istusin toas akna all. Keegi on akna taga, ronib aknast sisse. Vaatan aknast välja. Aknast paistab vanalinn. Aknal on eesriie ees. Aknale ilmus ema. Ava aken, tee aken lahti. Pane aken kinni, sule aken. Kas aken on haagis? Aknad pärani lahti. Tuul lõi akna kinni. Vihm rabistab vastu akent. Koputasin tasa aknale. Lõi, viskas kiviga akna sisse, katki. Aknaid ette panema, pesema, puhastama. Akent klaasima, värvima. Lava kaeti akendega. Aknal 'aknalaual' õitsevad lilled. Rinnutas aknal 'aknalaual'. | piltl. Peeter I raius akna Euroopasse. *.. vaata, silmad on südame aknad, / head nagu halbagi peites. R. Parve.
▷ Liitsõnad: auto|aken, bussi|aken, kaar|aken, kabiini|aken, katuse|aken, keldri|aken, klapp|aken, köögi|aken, lae|aken, lava|aken, lükand|aken, nurga|aken, otsa|aken, petik|aken, poe|aken, pööningu|aken, sise|aken, taga|aken, topelt|aken, vaate|aken, vaguni|aken, võlv|aken, välis|aken, õhu|aken, ümaraken.
2. info määratletud piiridega andmeesituse osa arvutiekraanil, kuva osa. Brauseri, faili, programmi aken. Klõpsates väiksele pildile avaneb uus aken. Turvaliseks töökeskkonnast väljumiseks sulge aken. Avanenud aknas näed täpsemaid juhiseid.
3. kõnek vähemalt akadeemilise tunni v. koolitunni pikkune vaba aeg loengute v. koolitundide vahel. Õpetaja kurdab, et tunniplaanis on palju aknaid. Kahe loengu vahele jääb aken.
4. hrv kõnek taimedest vaba koht rohtu täis kasvanud veekogus. Kalamehed teevad rohtu kasvanud jõekäärudesse aknaid.

aklimatiseeruma ‹37›
biol (introdutseeritud taimede v. loomade kohta:) uue kasvukoha v. elupaiga kliima- jm. keskkonnatingimustega kohanema. Kährikkoer aklimatiseerus meil kiiresti. Eestis on aklimatiseerunud palju ilu- ja ravimtaimi. || (inimese kohta:) võõra kliimaga harjuma, sellega kohanema. Euroopa sportlased sõitsid aegsasti enne olümpiamängude algust Mehhikosse, et korralikult aklimatiseeruda. | piltl. *Aga ma ei ole ikka veel suutnud aklimatiseeruda, kohaneda ja sisse elada uude ümbrusse. R. Sirge. *.. te saate seal kõige ohutumal viisil toimetuse vänge õhuga aklimatiseeruda. V. Gross.

akna|alune
Aknaalused puhtaks pühitud. Aknaalused on veel tapeetida. Aknaalune laud, pink. Aknaalusel lillepeenral õitsesid tulbid.

aksessuaar ‹-i 21› ‹s›
lisand, manus. Käekotid, vööd ja muud rõivastuse juurde kuuluvad aksessuaarid. *Pildil on veel raamgi, .. aga raidkunstis on ainult puhas vorm ilma ühegi kõrvalise aksessuaarita .. A. H. Tammsaare.

alal|hoidlane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
van konservatiiv (1. täh.) *.. massid radikaalistusid, keskuses püsisid aga alalhoidlased veel võimul. F. Tuglas.

ala|rühm
rühma alaosa. Iga rühm jaguneb veel alarühmadeks.

ala|toitlus
pidev puudulik toitumine. Maailmas on veel palju alatoitlust ja nälga. Alatoitlusest tingitud haigused. Vangid olid alatoitlusest kurnatud. *Jakobus oli alatoitluse tõttu kasvult kängu jäänud. L. Riikoja (tlk).

albilt ‹adv›
(< alp). *.. ja väiksemanagi, kui ta isal veel kogu vägi ja võim käes, ei olnud ta end albilt ülal pidanud. V. Ilus.

algajalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
algajale omane, mitteküps. Nendes värssides on veel algajalikku konarlikkust.

algeliselt ‹adv›
(< algeline). Põldu hariti veel üsna algeliselt.

algupäratu ‹1› ‹adj›
omapäratu, isikupäratu. *Käekiri oli siin veel poolkujunemata, poisikeselikult algupäratu .. R. Sirge.

algus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. alustamine, peale- v. pihtahakkamine. Hea, hoogne, julge algus on pool võitu. Täpne, õigeaegne algus. Oodati koosoleku, kontserdi algust. Alguse asi, küllap pärast hakkab paremini minema. Millegagi algust tegema 'midagi alustama'. Millestki algust saama 'millestki algama, tekkima, tulenema'. Iga algus on raske. *Alguseks pakkus Jussi [talgulistele] tubakat – närimistubakakäärusid ning kirikuküla poest toodud piibutubakat. H. Lepik (tlk).
2. mingi aja, perioodi v. sündmuse, tegevuse, töö jne. algusmoment v. algusosa. Sajandi, aasta, kvartali, kuu, nädala, suve, heinatööde, rukkilõikuse alguses. Enne meie ajaarvamise algust. Vilde kirjandusliku tegevuse algus. Filmi algus oli igav. See juhtus üsna sõja alguses. Õppeaasta algusest peale. Pidu oli hoogne algusest lõpuni. Kas jõuame loengu alguseks kohale? Kooli alguseni jääb veel kaks nädalat. | alguses algul, esialgu. Alguses ta oli vastu, pärast nõustus. Alguses lapsed võõristasid üksteist.
3. koht, paik, piir, millest miski algab, lähtepunkt; esimene osa. Tänava, tee, magistraalkraavi algus. Apteek on kohe puiestee alguses. Raamatu, rea, salmi algus. Taandrida lõigu alguses. Lugesin raamatu algusest lõpuni läbi.

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

alla|tuule ‹adv›
allatuult. *Hea veel, et tuli oli allatuule, muidu oleks ehk eluhoonetessegi hakanud. A. H. Tammsaare.

alles ‹adv›

1. järelejäänud, järel, säilinud, (veel v. endist viisi) olemas. Kontrollige, kas kõik asjad on alles. Pool leiba on söödud, pool on alles. Vanaema kirst on meil veel alles. Ainult paar maja jäi alevikus sõjast alles. Hoidke piletid alles. Mets oli maha võetud, ainult kasetukk oli alles jäetud. *Kellamees Lible olla Paunveres alles ja sõbrutsevat endiselt alkoholiga. O. Luts.
2. päris hiljuti, nüüdsama, äsja. Tulin alles töölt, pole jõudnud veel riideidki vahetada. Kas kõht juba tühi, alles me sõime? Alles ahjust tulnud soojad saiad. Täiesti uus maja, alles sai valmis. Alles see oli, kui koolipinki nühkisime. Alles oli kevad, ja nüüd juba sügis käes. *.. alles oli südapäev, aga juba kuulutavad pikad varjud õhtu lähenemist. O. Tooming.
3. mitte varem kui, mitte enne kui (viitab sageli tavalisest v. oodatust hilisemale ajale v. hetkele). Ah alles homme, kas täna ei saaks? Nüüd sa alles tuled! Alles nüüd ma märkan. Vaata ikka enne järele ja alles siis räägi. Saime kutse alles matuste päeval. Aruannet nõutakse alles 25. detsembriks. Ärkasin alles kell kaheksa. Alles mõne tunni pärast. Vargus oli alles paari päeva eest toime pandud. Olukord on paranenud alles viimastel aastatel. || (ajalist jm. järjekorda, järgnevust silmas pidades). Jaan oli esimene, Juhan teine ja alles siis mina. Ta on järjekorras alles kümnes. Kvalifikatsiooninormi täitis ta alles kolmandal hüppel.
4. (ikka) veel (näitab, et tegevus v. olukord veel kestab v. kestis, kuid selles peab toimuma v. on hiljem toimunud muutus). Mets on alles raagus. Töö oli alles pooleli. Ta on alles väike. See oli siis, kui me alles ülikoolis käisime. Kas nad on ikka alles koosolekul? Üks alles alustab, teine juba lõpetab. Ta alles noor mees. Rukis oli alles lõikamata. Kevadel, kui soo alles kandis.
5. mitte rohkem kui, mitte kaugemal kui, kõigest. Kell on alles neli. Ta on alles viieaastane. Alles kolmandik teed on käidud. Olen alles viiskümmend lehekülge läbi lugenud.
6. ikka, vast (enamasti hüüdlauses). Oled sina alles rumal, imelik, kuri, hea. On alles uudis! Vaat see on alles mees! On alles tark väljas! Kus mul alles asjamees! No on alles elu! *Oli nüüd alles naeru ja lõkerdamist, parastamist ja sajatusi. I. Sikemäe.

allika|koht
Järvel oli juba jää, allikakohad olid veel lahti.

allpool
I. ‹adv›
1. millegi pealpool, kõrgemal asuva suhtes madalamal; ant. ülalpool. Tema korter on minu omast kaks korrust allpool. Allpool asetsevad huumusevaesemad mullakihid. Mõni kilomeeter allpool 'suudme pool' jõgi laieneb. Sellest tuleb veel allpool 'järgnevas tekstis' lähemalt juttu. *Allpool kasvas madalaid põõsaid, mis siit, kõrgemalt vaadatuna, näisid suurte, kohevate samblapuhmastena. P. Kuusberg.
2. hrv määralt v. tasemelt madalamal. Ta oli koolis paar klassi minust allpool. Tehase toodang on praegu üldisest tasemest tunduvalt allpool.
II. ‹prep› [part]
1. millestki ruumiliselt madalamal. Laeval on vigastus allpool veeliini. Tal oli kuulihaav allpool vasakut abaluud. Allpool 'suudme pool' paisu on kärestik.
2. määralt, tasemelt madalamal. Temperatuur püsis mõni kraad allpool nulli. Tase on allpool igasugust arvustust.

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

alutsi
hrv
1. ‹postp› [gen] alt läbi. *Siis lendasid luiged taeva alutsi ja jääpardid otsisid meresilmades sulavett. A. Mälk. *.. nemad läksid pikkamisi ja vadistades edasi mööda liivast kõnniteed, põliste puude alutsi, nemad kahekesi .. R. Sirge.
2. ‹adv› suunaga allapoole. *Hetke rippus ta [= loom] veel pea alutsi oksa küljes, kukkus siis alla. N. Baturin.

amet ‹-i 2› ‹s›

1. ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu, tööala; (elu)kutse, kutseala; teenistus-, töökoht. Tal on kerge, raske, hea, kasulik, kindel amet. Vanasti koolitati lapsi kergema, puhtama, peenema ameti peale. Ta on ameti poolest, ametilt rätsep. Ametit õppima. Vana treial õpetab oma ametit noortele. Tal on mitu ühiskondlikku ametit. Esimees oli ameti maha pannud. Ametit üle andma, vastu võtma. Ema oli õpetaja ning tütargi hakkas sama ametit pidama. Ta on selles ametis teist aastat. Võeti, palgati, pandi ametisse kaks sekretäri. Kedagi ametisse määrama, nimetama, kinnitama. Ametisse astuma, asuma. Ametist vabastama, kõrvaldama, tagandama, vallandama. Ta oli joomise pärast ametist lahti lastud. See amet küll ei toida. Amet ei küsi leiba. Üheksa ametit, kümnes nälg. *Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab ta selliks. E. Vilde. || (vananevana:) teenistus, (puhtam) töö. Mees käis ametis, naine oli kodune. Ta sai linna ametisse. Olevat kusagil kontoris ametis. Õhtul tuli ta väsinuna ning pahurana ametist.
▷ Liitsõnad: apteekri|amet, arsti|amet, autojuhi|amet, esimehe|amet, karjase|amet, kingsepa|amet, koolmeistri|amet, kupja|amet, lihuniku|amet, mehhanisaatori|amet, möldri|amet, pottsepa|amet, puusepa|amet, rätsepa|amet, sekretäri|amet, sepa|amet, sulase|amet, tisleri|amet, õpetajaamet; au|amet, kroonu|amet, riigiamet; koera|amet, kõrvalamet.
2. tegevus, töö. Puude lõhkumine ja ahju kütmine oli tema igapäevane amet. Las lapsed mängivad, see nende amet. Mis tal muud ametit kui sööb ja magab. Naised olid kibedasti, agarasti, hoolsasti ametis. Terve päeva oli ta võrgu kallal ametis. Tehti peotoite – vanaemalegi leiti amet, vanaemagi pandi ametisse. Igaüks oli oma mõtetega ametis. Kõik olid tööga nii ametis, et ei märganud tulijat. Kuke amet on laulda.
3. kõnek (halb) harjumus, komme, kalduvus. Isa joob ja hulgub, eks pojad õpivad ka ametit. Tal on see näppamise, näpumehe amet küljes. Kas sa suitsu ei tee – pole veel seda ametit ära õppinud? Loomadel amet käes, kipuvad aga ristikupõllule. *„Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,” arutas peremees nagu endamisi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: näpuamet.
4. aj tsunft. Mündrikkude ameti põhikiri.
5. ‹hrl. liitsõna järelosana› (asutuste nimetustes)
▷ Liitsõnad: maksu|amet, perekonnaseisu|amet, posti|amet, tolliamet.

ammendama ‹37›

1. täielikult ära kulutama, lõpuni ära kasutama; tühjaks ammutama. Kõik varud, energia ülejäägid on ammendatud. Jooksja oli oma jõuvarud ammendanud. Tehas on oma sisemised reservid ammendanud. Kõik võimalused pole veel ammendatud. Ammendatud karjäärid metsastatakse. || lõpuni käsitlema, lõpuni avama. Päevakord on ammendatud. See teema, probleem on ammendatud. Käesolev lühiülevaade ei ammenda, ei suuda ammendada kõiki olulisi küsimusi. | ammendav põhjalik, täielik, kõike hõlmav. Ammendav seletus, käsitlus, ülevaade. Pole võimalik anda ammendavat vastust. Vajalik on veidi ammendavam loetelu.
2. hrv ammutama (2. täh.) *Rahva suulisest loomingust ammendas kujunev rahvuslik kirjandus aineid ja vormielemente. K. Mihkla.

ammu ‹adv›

1. ajamomendil suhteliselt palju v. pikka aega tagasi, kaua aja eest; kauemat, pikemat, pikka, tükk aega. Lõuna on juba ammu söödud. Läks juba ammu poodi. Vihm on ammu üle. Kas sa tulid juba ammu? See juhtus päris, üsna, väga, õige ammu. Ammu kuuldud lugu, jutt, viis. Ammu möödunud ajad. Pääsmed olid juba ammu enne kontserti läbi müüdud. Ammu enne jaanipäeva. Ükskord ammu hallil ajal elanud kuri nõid. Kunagi ammu, vist Põhjasõja ajal. Ootan teda (juba) ammu. Ma tunnen, tean, armastan teda ammu. Seda ei usu ammu enam keegi. Kas sa elad ammu Tartus?
▷ Liitsõnad: igiammu.
2. ammuks (2. täh.), liiatigi. *Peremees ei pea hobust, kui tal seda tarvis ei lähe, ammu siis veel sulast. R. Sirge. *Ma pole kunagi midagi sarnast mõelnudki, ammu veel rääkinud. O. Tooming.
3. ammuks (1. täh.), alles. Ammu sa tulid ja juba tahad ära minna! Ammu see oli, kui ta pensionile jäi. *Need sibulad on ju alles nii väikesed. Ammu need maha pandi! A. Mälk.