[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

varane ‹-se 4› ‹adj›
varajane; ant. hiline
1. ajaliselt oma alguses v. algamas olev. Varane hommik, õhtu, kellaaeg. Varane hommikutund. Aeg on veel väga varane. Nii varasel tunnil 'nii vara hommikul' ei tule siia keegi. Tõusti varase koidu aegu. Varane õhtupoolik oli soe ja tuuletu. Bänd tegutses varaseil viiekümnendail. || varasel kellaajal toimuv, esinev, tegutsev vms.; varahommikune. Varane ärkamine. Naabrid on varased tõusjad. Varase rongi vile. Varane lind leiab ikka tera. || (perioodi, protsessi kohta:) algus-, kujunemisjärgus olev. Varane lapseiga, noorus. Varane keskaeg, rauaaeg. Varane kristlus.
2. enne tavalist, kindlakskujunenud v. vajalikku aega saabuv, esinev v. toimuv; (liiga) vara tulnud, enneaegne. Varased öökülmad. Varane talv, lumi. Esimesed varased kuldnokad on juba kohal. Isa varane surm. Tüdruku varane huvi poiste vastu. Varane vanadus. Poisi naisevõtuplaan on pisut varane. || enne teisi omasuguseid, varakult valmiv v. valminud, esinev, tehtav v. tehtud. Varane kartul, kurk. Haiguse varased tunnused, varane avastamine.
3. ammu tekkinud, toimunud, esinenud vms., vana aja. Varased kivikalmed, kääpad. Varaste küttide relvad.
4. ‹komparatiivselt› varem ilmnev, saadud v. tekkinud; endine; eelmine. Hilisemad tähelepanekud kinnitavad varasemaid andmeid. See laine on kõrgem kui ükski varasem. Tallinn, varasema nimega Reval. Praegune peaminister, varasem luuletaja. See artikkel on ilmunud mõnes ajakirja varasemas aastakäigus. Küllap unustasin vihmavarju siia juba mõnel varasemal korral.