[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

valutama ‹37›

1. (füüsilise valutunde kohta kehas, mingis kehaosas). Pea hakkas valutama, lõhub valutada. Pea valutab väsimusest. Selg, jalg, puus, õlg valutab. Haavatud käsi tuikas valutada. Pihad valutasid õhtul, nagu ajaksid pinde välja. Hammas valutas kohutavalt. Kõik luud-liikmed valutasid. Seljas tuikas ja kondid valutasid. Õhtul valutas kogu keha raskest tööst. Küljed valutasid 'olid valusad' kõvast voodist. Lumi säras nii, et võttis silmad valutama. Haavakoht kippus ajuti valutama. Mis kellelgi valutab, sellest ka räägib. *Ta oli nõrk, haiglane, alailma valutas tal midagi, ta väsis ruttu. N. Kaplinski (tlk). || (inimese kohta, kes mingit valu tunneb). Lamas pead valutades voodis. *Kümniku naine valutas hambaid .. J. Lintrop. *.. maapealsetele on antud valutada ühtesid ja samu valusid. Ü. Tuulik.
2. hingelist kannatust tundma v. seda põhjustama, muret tekitama, raskesti vaevama vms. Hing valutas veel kaua selle alanduse pärast. Keegi ei aimanud, mis tal hinges valutas. Kirjanik kirjutab sellest valutava südamega. Südamel valutasid mitmed hooled ja tegemised. Valutas oma pead 'muretses', kuidas asjast puhtalt välja tulla. *Kuskil ajukäärus on elustunud mingi mälestus, mõni kahvatu pilt on hakanud kuskil valutama. M. Traat. *Sattusime ärevusse. See kasvas öö saabudes valutavaks hirmuks. H. Laipaik.

süda valutab, (oma) südant valutama vt süda