[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

valitseja ‹1› ‹s›

1. hrl. päriliku võimuga riigipea; ülem võimukandja teat. piirkonnas. Vaarao oli Egiptuse valitseja. Venemaa valitseja Aleksander II. Vana kuninga surma järel sai, tõusis valitsejaks tema poeg. Kuninga määratud asehaldurid olid tegelikult piiramatu võimuga valitsejad. *Võta vastu tiaara ja tea, et sa [= paavst] oled vürstide ja kuningate Isa, maailma Valitseja, meie lunastaja Jeesus Kristuse maapealne asemik .. B. Kangro. | piltl. Hispaania laevastik oli kunagi merede valitseja. Inimene olevat looduse valitseja. *Roograhu linnuriigi valitsejaks oli roostekarva roo-loorkull, õel ja halastamatu haugas.. H. Jõgisalu.
▷ Liitsõnad: ainu|valitseja, ase|valitseja, ise|valitseja, kaas|valitseja, maa|valitseja, maailma|valitseja, ülemvalitseja; naisvalitseja.
2. korraldaja, käskija, juhtija (näit. millegi majandamisel); määraja. Töötas lossis valitsejana. Perenaine oli majas täielik käskija ja valitseja. Vaadati üle uusi ruume ja tunti end juba nende tulevaste valitsejatena. *.. katsus [noorperemees] igal sammul tõestada, et tema on siin peremees ning ainus valitseja. M. Metsanurk. || mõisavalitseja. Parun asus mujal, siinset mõisat juhtis valitseja. Mehed käisid mõisas valitseja jutul.
▷ Liitsõnad: asjade|valitseja, maja|valitseja, ringkonnavalitseja; hirmu|valitseja, vägivallavalitseja.