[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abi|nõu

1. mingile eesmärgile suunatud, selle saavutamiseks rakendatud tegevus, toiming(ud), meede. Kindel, lihtne, mõjuv abinõu. Universaalne abinõu. Administratiivsed, kasvatuslikud, organisatsioonilised, profülaktilised, erakorralised, esialgsed abinõud. Abinõusid rakendama, tarvitusele võtma. Kõiki võimalikke abinõusid on proovitud. Ükski abinõu pole aidanud. Sõda on konfliktide lahendamise äärmine abinõu. Ta ei vali abinõusid eesmärgi saavutamiseks. Otstarve pühendab abinõu.
▷ Liitsõnad: ennetus|abinõu, ettevaatus|abinõu, häda|abinõu, julgeoleku|abinõu, kaitse|abinõu, karistus|abinõu, mõjutus|abinõu, surve|abinõu, tõrje|abinõu, vastuabinõu.
2. riist, vahend. Polnud mingit abinõu, millega konservikarpe avada. *Küll kubises jääpiir hülgeist, kuid ei olnud mingit abinõu nende tabamiseks .. E. Past.

arenema ‹37›

1. kindla seesmise tendentsiga muutuma, hrl. progressina, tõusujoones, madalamalt kõrgemale, lihtsamalt keerukamale jne. Kõik liigub, areneb, muutub. Teadus ja tehnika on tormiliselt arenenud. Rasketööstus arenes kiiremas tempos kui kergetööstus. Rahvuskultuur areneb hoogsasti. Laps areneb iga päevaga. Elu on edasi arenenud. Kaugele arenenud haigus. Kiiresti arenev iluuisutaja. Harmooniliselt arenenud inimene. Nõrgalt arenenud juurestik. || arenenud kõrgel tasemel olev; hästi väljakujunenud. Arenenud laps, inimene. Arenenud lihased. On vaja arenenud kunstimeelt, kujutlusvõimet. Arenenud tööstus, põllumajandus. *Tuleb uus põlvkond, see on arenenum, oskab rohkem näha ja rohkemat hinnata. V. Ilus.
2. (mingi uue kvaliteedi, kvalitatiivselt erineva oleku kohta:) välja kujunema, millestki vähehaaval tekkima. Kõrgemad eluvormid on arenenud madalamatest. Putukate vastseist arenevad valmikud. Inimene on arenenud ahvist. Kinnikasvavatest veekogudest arenevad madalsood. C-vitamiini puudumisel areneb inimesel skorbuut. Sõprus arenes armastuseks. Lähemaid sõprussidemeid nende vahel ei arenenud.
3. (millegi ajaliselt jätkuva kohta:) muutudes kulgema v. kujunema. Sündmused arenesid peadpööritava kiirusega. Kuidas asjad arenevad? Romaani sündmustik areneb kodusõja aastatel. Selle probleemi ümber arenes äge vaidlus. Võistlus arenes tasavägiselt. *Vabeaial aga arenes vali jutt. Pipardatud nalju heideti vabereast teise. A. Mälk.

armu|heitmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
halastamine. *.. vali sundija, kes pehmust ja armuheitmist talupoja vastu nõrkuseks pidas .. E. Vilde.

distsipliin1 ‹-i 21› ‹s›
kindlaksmääratud kord; teat. kollektiivi liikmete allumine sellele korrale (näit. koolis, tööl, sõjaväes, organisatsioonides). Vali, karm, range, raudne, kõva distsipliin. Riiklik, sõjaväeline distsipliin. Teadlik distsipliin. Hea, eeskujuliku distsipliiniga kool. Distsipliin on nõrk. Distsipliini rikkuma. Distsipliinile alluma. Distsipliin langeb, lonkab. Distsipliin on märksa paranenud. Tuleb distsipliini tugevdada.
▷ Liitsõnad: eelarve|distsipliin, enese|distsipliin, finants|distsipliin, kasarmu|distsipliin, kepi|distsipliin, kooli|distsipliin, lepingu|distsipliin, liiklus|distsipliin, makse|distsipliin, partei|distsipliin, spordi|distsipliin, tootmis|distsipliin, töödistsipliin.

eesel ‹-sli, -slit 2› ‹s›

1. hobusest väiksem hrl. hall pikakõrvaline veo- ja kandeloom (Equus asinus). Istus eesli selga. Eesli vali kisa. Koormakandja eesel. Kangekaelne nagu eesel.
▷ Liitsõnad: ema|eesel, hobu|eesel, isa|eesel, kodu|eesel, koorma|eesel, metseesel.
2. piltl (rumala, taipamatu, põikpäise inimese kohta, ka sõimu- ja kirumissõnana). Oh sa eeslite eesel! Olin viimane eesel, et sind uskusin! Ja meie, vanad eeslid, ei taibanud! *Eesel! Kes teeb siin nalja? H. Raudsepp.
3. eeslimäng. Poisid mängisid eeslit.

ehm ‹-u 21› ‹s›
ehmumine, ehmatus. *.. käis püsti maha jooksva välgu nii vali kärgatus, et ta järsust ehmust ühes heintega langes mätaste vahele maha. M. Raud. *.. nõnda jättis ta suure ehmu ja kange valuga malaka ja pussi sinnapaika. A. H. Tammsaare.

ehmatama ‹37›

1. kedagi järsku, ootamatult hirmutama, kohutama, ehmuma panema. Kas see tülitaja ehmatas teid väga? Nii võib ju teise surnuks ehmatada! Sa ehmatasid mind oma karjatusega. Kõiki ehmatanud teade. Vali koputus ehmatas mu ärkvele. Koer ehmatas linnu pesalt lendu. Pauk ehmatas karul kõhu lahti. Herneid tuleb ehmatada 'keemise ajal külma vett lisada', siis keevad nad rutem pehmeks.
2. ehmuma. Ehmatasin ootamatust piksekärgatusest; piksekärgatus pani mind ehmatama. Ehmatas näost valgeks. Surmani ehmatanud varas põgenes. Ratsu kargas ehmatades tagajalgadele. Vaata tasa, et linnupojad ei ehmataks! *Noorik ehmatas roosi rinda. H. Sergo. *Mis sa nüüd, lapseke, nii ehmatad? Ega ma mõni tont ole! H. Vuolijoki.

esimene ‹-se 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 1 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 1. (punktiga) v. I (punktita)
1. osutab mingite üht laadi sündmuste, nähtuste vm. rea v. millegi loenduse v. arvestuse algust. a. alguses v. eesotsas olev, loendit v. rida alustav. 1. märts. I sajand, aastatuhat. Septembri esimesel nädalal. Iga kuu esimesel teisipäeval. Esimesel elunädalal, elukuul, eluaastal. I dekaad, poolaasta. Esimene üleriigiline künnivõistlus. I maailmasõda. I klass, kursus. Esimese astme võrrand. I astme põletus, külmumine. Kuu esimene veerand. Selgroo esimene lüli. Konkursi esimene voor. Näidendi esimene vaatus. Filmi I seeria. „Tõe ja õiguse” I köide. Teose kolm esimest osa. Peeter I, Richard I Lõvisüda. Newtoni esimene seadus. Helistiku 1. aste. I oktaavi la. Esimene rühm, salk. 21. Kool. Mustamäe I mikrorajoon. Pavlovi õpetus I ja II signaalisüsteemist. I käändkond, pöördkond. Ainsuse, mitmuse 1. pööre. Elamu I sektsioon, esimene sissekäik, esimene korrus. On rivis, nimekirjas, järjekorras kahekümne esimene. On pildil paremalt esimene. Otsekoridoris esimene uks vasakul. Tuli kuulitõukes esimeseks. Jõudis ujumises esimese kümne hulka. Kooli esimene lend. Valmis metroo esimene järk. Etendus algab varsti, esimene ja teine märguanne on juba olnud. b. tähtsuselt v. väärtuselt teisest, kolmandast jne. ees v. kõrgemal asuv. Ministri esimene asetäitja. Kapteni I abi. Laeva I tüürimees. I koht, auhind, preemia. Esimene seisus. Esimese gildi kaupmees. Esimese järgu ateljee, võõrastemaja. Esimese klassi vagun, kajut. Ta on I järgu maletaja. Valgetähe ordeni I järk. Esimese sordi kaup. Esimese ringi pärijad. Täna õhtul esineb tantsijate esimene koosseis. I sopran, I alt, I tenor, I bass 'hääleliigi kõrgemad rühmad kooris v. ansamblis'. Laulab esimest 'hääleliigi kõrgemat, meloodiat kandvat' häält. Esimesed viiulid (sümfooniaorkestris). Esimene armastaja 'peamiselt armastaja osades esinev näitleja'.
2. ‹ka pl.› teat. ajavahemikul, teat. sündmuse puhul teistest kõigist varasem (ja sellele järgnevad). a. ajaliselt (kõigist) muudest v. kõigest muust eespool, enne muid olev v. olnud. On alati esimene tööle tulema. Esimene mees platsis. Õhtul viimane, hommikul esimene. Lõpetas töö esimeste hulgas. Andrese esimene tütar. Esimese öö õigus aj feodaalhärra õigus oma talupoja noorikuga selle pulmaööl magada. Minu esimene kool, õpetaja. Oli esimene, kes mulle sellest teatas. Esimene hüpe õnnestus paremini kui järgmised. Armastus esimesest pilgust. Esimene klaas sünnipäevalapse terviseks! Esimesed sammud. Esimesed vaod. Esimesed katsed keeleajakirja väljaandmiseks. Kõlasid esimesed akordid. Langesid esimesed vihmapiisad. Esimene pärib eide helmed, viimane pärib viisupaelad. b. mingil ajavahemikul (hrl. sel aastal) kõige varasem. Esimesed soojad, külmad ilmad. Esimene sügistorm. Esimesed hallad. Esimene lumi. Esimesed sinililled, maasikad. Esimene liblikas. Esimene lõoke, kuldnokk, pääsuke. Esimesed suvitajad, suplejad. Esimene uudsevili läks seemneks. See on mul tänavu esimene saanisõit. Tulid esimesed hommikused ostjad. Ärkas esimese kukelaulu ajal. c. järgnevatest kõige varasem, ajaliselt kõige lähem. Saadan kirja esimese postiga. Tulen, sõidan, maksan ära esimesel võimalusel. Esimene tuisk ajab teed uuesti umbe. d. lähim, kõige esmalt ettesattuv. Jäin esimesse taksopeatusse ootama. Ära vali, võta esimene, mis pihku juhtub! Ega esimesele vastutulijale kõlba kohe südant puistata. Tõmbaksin selle kassirisu esimese oksa külge. Haaras maast esimese käepärase kivi ja viskas.
3. varem mitteolnud v. mittekogetud. a. (ühiskonna vm. kollektiivi eksisteerimise aja jooksul). Esimene aurumasin, aatomielektrijaam. Esimene auto Tallinna tänavail. Esimene kosmoselend. Esimene selletaoline tehas Euroopas. Esimene eestikeelne trükis. Esimene naisprofessor Eestis. Meie esimene kutseline maalikunstnik, ajakirjanik. Esimene ametlikult kinnitatud kirjanike organisatsioon. Selline juhtum on meie kooli ajaloos esimene. b. (üksikolendi, eseme vm. eksisteerimise aja jooksul). Esimene armastus, suudlus, kohtumine, pettumus. Esimene rasedus, sünnitus. Esimest korda elus. Ükskord on ikka esimene kord. Esimest ja viimast korda. Näitleja esimene suurem osa. Minu elu esimene ball. Tema esimene töökoht, välisreis, meresõit. Esimene iseseisev töö. Esimene selline juhtum tema praktikas. Esimest ööd uues korteris. Esimest poega 'esimest korda' lüpsmatulev lehm. Hundipoegade esimene jaht. Esimest aastat kandev õunapuu. See on meil korteris alles esimene remont. Riie andis esimeses pesus värvi.
II. ‹adj›
1. (kõige) eesmine, eespoolne, esi-, ees-. Teatrisaali, kino esimesed read. Bussi esimesed istmed. Esimesed ja tagumised käpad. Siga sõi, esimesed jalad mollis. Tagumine tuba oli esimesest väiksem. Piletijärjekorra esimene ots oli kassa ees, lõpp ulatus tänavale.
2. esialgne, esma-. Esimene mulje on hea. Esimeses ärevuses, ehmatuses ei osatud midagi ette võtta. Asi näis esimesel pilgul väga lihtsana. Tahtis esimeses tuhinas, õhinas kohe tegutsema hakata. Esimese ähmiga ei tulnud midagi meelde. Esimene nälg, isu, janu sai kustutatud. Esimene abi 'esmaabi'.
3. muid mingis suhtes ületav, muude seast esileküündiv. a. tähtsaim, olulisim, peamine. Esimene nõue, tingimus. Hästi õppida on õpilaste esimene kohustus. Töö peab saama inimeste esimeseks eluvajaduseks. Praegu on ta esimene mure korter leida. Koju jõudnult oli tal esimene asi süüa otsida. b. silmapaistvaim, tähelepandavaim, kuulsaim; juhtpositsioonil olev, parim. Küla esimene kaunitar. Ta on üle valla esimene mees, poiss, tüdruk. Esimene jutumees, vigurivänt, tantsija, keelepeksja. Esimese numbri suli, elumees. Esimene ihnus, röövel, kelm. Klassi esimene joonistaja. Teatri esimene koomik. Esimene meister korve punuma, pitse heegeldama. Seletas enesekindlalt nagu esimene asjatundja. Esimene parimate seas. Tahab kõiges esimene olla. Ärgu hakaku esimeseks, kui asja ei tunne!

forte ‹6› ‹s›
muus muusikapala tugev, vali esitamine; ka vastav koht muusikapalas. Koori forte oli jõuline. Pianos saavutati ühtlasem kõla kui fortes. Kantaat lõppes pika fortega.

haugatama ‹37›
korraks haukuma. Koer haugatas paar korda. Järsku haugatas rebane. Ja siis haugatas hunt. *All kääksatab värat, peni haugatab suutäie. L. Hainsalu. | piltl. Äkki haugatasid kahurid. *„Potiseppadele ajapikendust ei anta,” haugatati vastu. R. Sirge. *Vali, peenike hääl haugatas nimesid. O. Tooming.

hurraa ‹14› ‹s›
hurraahüüe. Kostis vali, võimas, mürisev hurraa. Üle staadioni kaikus heakskiitev tuhandehääleline hurraa. Vana koolimaja vappus õpilaste marulisest hurraast. Komandöri pidupäevaõnnitlusele vastati kolmekordse hurraaga.

hõikus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
van hõige, hüüe. *„Kõik paadid vette, vabaks köisist, muust!” / käib hõikus vali läbi lihast, luust. V. Ridala.

häda|kisa
hädasolija(te) kisa. Hädakisa tõstma. Inimese, jahilooma, linnu hädakisa. Kostab kaeblik, vali, hirmuäratav, luust ja lihast läbilõikav hädakisa.

hüüd ‹hüüu 21› ‹s›
hüüe. Vali, nõrk, kutsuv, raevunud hüüd. Luikede, kurgede, koovitajate hüüd. Kuulsime kellegi hüüdu. Laeva, pasuna, jahisarve, kirikukella hüüd. *„Varas, varas!” käis hüüd läbi rahva. „Taskuvaras kinni saadud!” F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: appi|hüüd, hirmu|hüüd, häda|hüüd, kutse|hüüd, rõõmu|hüüd, sarve|hüüd, sõja|hüüd, tervitus|hüüd, võitlushüüd.

hüüe ‹hüüde 18› ‹s›
hüüdmine, hõige. Vali, vaikne, summutatud hüüe. Nukker, kirglik, igatsev hüüe. Hädaldavad, meeleheitlikud, ahastama panevad hüüded. Meest ei leitud ja hüüetele ta ei vastanud. Saabujat tervitati hüüetega. Õuest kostsid hüüded: „Kuur põleb! Vett! Vett!”. *..nukralt kõlasid lindude [= kurgede] hüüded läbi selge õhu. E. Järs.
▷ Liitsõnad: appi|hüüe, ehmatus|hüüe, elagu|hüüe, ergutus|hüüe, heakskiidu|hüüe, hellitus|hüüe, hoiatus|hüüe, hurraa|hüüe, häda|hüüe, imestus|hüüe, järele|hüüe, poolehoiu|hüüe, protesti|hüüe, rõõmu|hüüe, tervitus|hüüe, vahele|hüüe, võitlus|hüüe, üllatushüüe.

isa ‹11› ‹s›

1. meessoost vanem, mees oma lapse v. laste suhtes. Kolme lapse isa. Lihane isa. Riinal on hea, hoolitsev, karm, vali, nõudlik isa. Isa ega ema pole kodus. Mart elas isa juures. Lapsed armastavad, kardavad oma isa. Isa poolt sugulased. Sai noorelt isa hirmu ja ema armu. Poeg on neil isasse (läinud) 'isa sarnane (väliselt, loomult)'. See on isa eaks ja poja põlveks 'väga vastupidav'. Keda isa ei õpeta, seda õpetab ilm. Kuidas isa ees, nõnda poeg taga. *Endises korteris haukusid poisid ikka [vallas]lapse kallal, et kus see isa: isa metsas, saba seljas. M. Sillaots.
▷ Liitsõnad: ema|isa, isa|isa, kasu|isa, päris|isa, ronga|isa, vaar|isa, vallas|isa, vana|isa, vanavana|isa, võõrasisa.
2. isane loom oma otseste järglaste suhtes. Puhast tõugu hagijas nii isa kui ka ema poolt. Pääsukesepoegadele toovad toitu nii isa kui ka ema.
3. ‹pl.› esivanemad, varasemad sugupõlved. Isade keel, vaim, tõekspidamised. Austus isade töö vastu. Isade kombed, tavad. Jättis maha oma isade maa.
▷ Liitsõnad: esiisad.
4. pereisa; vanem lugupeetav meesisik. Isa on pere leiva tugi. *„Teisepere isa, ae!” hüüdis talle [= Pearule] Andres.. A. H. Tammsaare. *Manja.. kutsus Kukke isaks, otsekui toonitades vanusevahet, mis neid teineteisest lahutas.. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: maja|isa, naabriisa.
5. (mitmetes ühendites vananenud v. vananev:) kellegi v. millegi eest hoolt kandev meesisik. Akadeemiline isa. *Ainult meeles pidada tuli.. kihelkonna isa ja hingekarjast.. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: leiva|isa, linna|isa, riigi|isa, vallaisa.
6. hrl kirikl. a. (katoliku) vaimulik, papp. Püha isa (hrl. paavsti kohta). Vagad isad panid ta kirikuvande alla. *Isa peapiiskop, kuulen, et siin mainiti selle mässaja nime. L. Metsar (tlk). b. (jumala, kaitsevaimu kohta). Taevane isa. Meie isa, kes sa oled taevas. Isa, poja ja püha vaimu nimel.
▷ Liitsõnad: kiriku|isa, pihiisa; metsa|isa, taevaisa.
7. auväärt (vaimu)inimene, (ühiskonna)tegelane vms.; vaimne juht, õpetaja; algataja, looja, esimene esindaja. Isa Jannsen. Isa Kreutzwald. Teooria, mõttesuuna, liikumise vaimne, ideeline isa. Trükikunsti, arstiteaduse, raketitehnika isa. Eesti puhkpillimuusika isa.
▷ Liitsõnad: lauluisa.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

jutu|kõmin

1. kõne, vestluse kõmin. Vaikne, tasane, vali jutukõmin. Kuuldub, kostab jutukõminat. Jutukõmin kõveneb, vaibub, kaugeneb, läheneb.
2. kuulujutt, kuuldus. *..hakkas liikuma jutukõminaid, et Hundimõrsja ennast siin-seal mõnele üksikule metsamehele oli näidanud.. F. Tuglas (tlk).

jutu|vada
jutuvadin. Elav, rõõmus, vali, lakkamatu, lõputu jutuvada. Toas käib jutuvada. Laps lõbustas kõiki oma jutuvadaga.

järjest ‹adv›

1. üha, aina, ühtelugu. Järjest rohkem, vähem, paremini, halvemini. Järjest kaugemale, kõrgemale. Järjest kasvav huvi. Külalisi tuli järjest juurde. Ehitatakse järjest uusi spordibaase. Ootaja vaatas järjest kella. Perenaine käis järjest köögi ja sahvri vahet. Mis lastel muret, üks mängimine järjest!
2. üksteise järel, järgemööda, ühtejärge. Oli kolm aastat järjest merel. Puudus töölt mitu päeva järjest. Kümme korda järjest. Mitu hommikut järjest on olnud udu. Ära vali, võta järjest! Järjest loe! (rivikäsklus). *..töövõimet jätkus järjest ainult väga lühikeseks ajaks. N. Andresen.

järsku ‹adv›

1. äkki, äkitselt. a. (ajaliselt). Hüppab järsku püsti, kõrvale. Lahkumine tuli kuidagi järsku. Ilm läks järsku pilve. Troopikas saabub öö järsku. Järsku kajas plahvatus. Sadu lakkas niisama järsku, kui oli alanud. b. (kahtlust väljendades:) võib-olla. Järsku ma ei saa homme tulla. Ega ta järsku haige ei ole? Järsku saaks seda veel kuidagi parandada? c. (muudes seostes). Kargas voodist ja lõi akna järsku lahti. Tee lõppes järsku, nagu lõigatult.
2. murd järjest (2. täh.) Ära vali, võta järsku! Marjapõõsad tuleb järsku 'täielikult, valimata' tühjaks korjata. *Oli meil üks toaämblik, keda kaks aastat järsku tema tegudega oleme tähele pannud.. O. W. Masing.

jää|hall1 [-i] ‹adj›
jää värvi hallikas. *.. juuksed jäähallid, silmavaade vali nagu kohtunikul. L. Kibuvits.

kagu|tuul
Puhus vali kagutuul.

kale ‹-da 2› ‹adj›

1. kõle. Puhus külm ja kale põhjatuul. Sügishommik oli niiske ja kale. *Kaledas taevas sirasid tähed, külm õhk näpistas ninasõõrmeid .. E. Soosaar (tlk).
2. kare; kõva; ant. pehme. Kaledad juuksed. *Traktorist raius jälle traati. Meisel oli pehmest terasest ja nürines kiiresti, traat aga kale. M. Traat.
3. (tundetult) karm, kalk, vali, külm. Kaleda südamega inimene. Õnnetus tegi Tõnu kinnisemaks ja kaledamaks, kui ta tegelikult oli. Jäiselt kale nägu, pilk, hääl, naeratus.

kalk1 ‹kalgi 21› ‹adj›

1. (inimese olemuse kohta:) vali, karm, hoolimatu, südametu. Südametu ja kalk inimene. Külm ja kalk egoist. Peretütar oli kalk ja upsakas. Raske elu on ta kõige vastu kalgiks teinud. Kalgi südamega inimene. Südant kalgiks tegema 'end hoolimatuks, karmiks tegema'. Kalk nägu, ilme, hääl. Ta pilk muutus järjest kalgimaks. Kalgid silmad. Kalgid sõnad. Võõra toon oli nii järsk ja kalk, et lapsed ehmusid. Lausus seda kalgi ükskõiksusega.
▷ Liitsõnad: kivikalk.
2. (looduse, ilmastiku vms. kohta:) kõle, kale, külm. Kalk ja kõle talv. Sügisene kalk taevas. Talvine meri on külm ja kalk. Päevavalguslampide kalk valgus. Hommikuhämaruses paistis kogu ümbrus kalgi ja troostituna.
3. (rabedalt) kõva. Kalk kivi, nahk, jää.
4. kare (hrl. vee kohta); ant. pehme. Vesi oli pesemiseks liiga kalk.
5. füüs tugev, suure läbitungivusega (röntgenikiirguse kohta)

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

kantseldama ‹37›
kõnek
1. kedagi vaos, teat. korra all hoidma, karjatama; taga sundima, käsutama. Lapsi kantseldama. Tüdruk kantseldab kodus nooremaid õdesid-vendi. Vali isa kantseldas kindla käega kogu peret. Ta on pehme mehike, laseb end naisel kantseldada. Ise ta töömees ei ole, aga teisi kantseldab küll. Suvel kantseldas karjapoisina kodutalu loomi.
2. kellegagi tegevuses olema, askeldama, õiendama. Ema kantseldab lastega, loomadega. Mis sa aina kantseldad nende võõrastega! || kellegagi kurameerima, mehkeldama. *Väga huvitav, kas tante Sohvi peaks teadma, et mees kantseldab Siisiga? O. Luts.

kare ‹-da 2› ‹adj›

1. (pinna kohta:) mittesile, kergelt krobeline; puudutamisel pisut torkiv. Männi kare koor. Enne hööveldamist on laud kare. Liivapaberi kare pool. Päike on lume, jää karedaks sulatanud. Kivi pind oli kare. Karedamad paberisordid. Tööst karedad käed. Näonahk on külmaga karedaks läinud. Kare riie, lina, tekk. Hõõrub end kareda rätikuga. Maapinda kattis kare rohi. Taimel on karedad lehed. Koeral oli kare karv. Karedad juuksed, harjased. Kare habemetüügas. Kareda villaga lammas. Kurk oli külmetusest kare. | (taimenimetustes). Kare kellukas, kõrkjas, piimohakas, seanupp, hunditubakas.
2. (loomult, olemuselt) karm, vali, järsk. Isa oli laste vastu kare. Sõdurielu on noormehe karedaks muutnud. Ta on kaunis kareda olekuga. Kareda südamega inimene. Väliselt kare ja tahumatu mees. Selja tagant kostis käskiv ja kare hüüe. Katkestas tema jutu karedate sõnadega. Karedaks muutunud naljad. Õppisime tundma elu karedamaid külgi. *„Mamma, sinu otsus on minu meelest liiga kare,” tähendas noor parun. E. Vilde.
3. (ilmastiku kohta:) karm, ebatervislik. Kare põhjatuul. Kare ja vilu sügis. Siberi kare talv, kliima. *Ei olnud hea haigele see kare mereõhk .. R. Roht. *Väljas oli kare aastaaeg, ööd pikenesid, sajud kestsid mõnikord nädalaid .. E. Krusten.
4. (hääle kohta:) mittemeloodiline, kähe, kähisev. Külmetusest kare hääl. Joobnute karedad hääled. *Pääsukese laul on meeldiv vidin, mõnel liigil (näiteks kaldapääsukesel) kare kädistus. H. Veromann.
5. ka keem (vee kohta:) rohkesti kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav, kalk; ant. pehme. Kare vesi pole pesemiseks sobiv. Põhjaveed on sageli karedad.

karm ‹-i 21› ‹adj›

1. vali, range, leebuseta. a. (inimeste kohta). Karmid vanemad, ülemused. Mehised ja karmid sõdurid. Ta ema oli karm ja hellitusteta naine. Ta on karm ja kinnine inimene. Karm õpetaja, kohtunik. Ta on tegudes, sõnades karm. Ärge olge minuga, minu vastu nii karm! Vanamees on loomult veidi karm. Eluraskused on ta järsuks ja karmiks muutnud. Poistega oldi karmim kui varemalt. Karmi käega valitseja. Mehe nägu tõmbus karmiks. Silmad olid etteheitvalt karmid. Isa heitis talle karmi pilgu. Mehe hääl oli lõikav ja karm. Noomis teda karmide sõnadega. „Seis! Kes tuleb?” kõlas karm hüüe. Tema hoiakus on midagi karmi. b. (abstraktsemalt). Karmid seadused. Tuli karm korraldus, käsk, keeld, hoiatus. Karm süüdistus. Võeti tarvitusele ülimalt karmid abinõud. Kord muutus hulga karmimaks. Karm kasvatus, kohtlemine. Karmid kombed, tavad. Niisugune käitumine pälvib karmi hukkamõistu, karistust. || raske, ränk (taluda). Karm elu, saatus. Karm võitlus. Elati sõjaaja karmides tingimustes. See oli karm aeg: kõigest oli puudus. Ees seisid karmid katsumused. Tegi läbi karmi elukooli. Ka karmi tõde ei tohi varjata.
2. piltl tagasihoidlikult lihtne, range, ilustamata. Vana karmide kiviseintega hoone. Saare karm ilu. Nende eluviisid olid lihtsad ja karmid. *„Rolandi laulu” stiil on karm ning range. V. Alttoa.
3. väga külm. Karm talv. Karm pakane 'väga tugev pakane'. Põhjamaade karm kliima. Puhus karm põhjatuul. *.. ilm oli öö jooksul muutunud väga karmiks. A. Jakobson. || raskete loodus-, hrl. ka klimaatiliste tingimustega. Karm põhjamaa. Karm Siber. *Selja taga tõuseb madal lage mägitundra, Verhojanski aheliku karmid eelmäed. L. Meri.
4. puudutamisel mittepehme v. mittesile, kare (1. täh.) Karm riie, lõng. Karm villane tekk. Karmi villaga lambad. Õlilina annab lühikest karmi kiudu. Karmi karvaga koer. Tal olid lühikesed karmid juuksed. Tihe karm habe. Karm stepirohi.

üle kasvama

1. mingite taimedega nende kasvamisel (üleni) kattuma, midagi täis kasvama. *.. ta [= oja] kaldad on üle kasvanud pajupõõsaste ja leppadega. J. Vahtra.
2. arengus millestki üle, kaugemale jõudma. Umbrohi kasvas taimedest üle. Laps on mängu- ja muinasjutumaailmast juba üle kasvamas. Ta kasvas üle väikekodanlikust ellusuhtumisest, igasugustest dogmadest. Autor on oma esikkogust, varasematest seisukohtadest üle kasvanud. Ta luges palju ja kasvas minust varsti üle. || millekski uueks üle minema, arenema. Kevad kasvas märkamatult üle suveks. Vali tuul kasvas paiguti üle tormiks. Esialgne meeldumus kasvab üle sügavamaks tundeks.
3. kellelegi mittekuuletuvaks, kellegi tahtele mittealluvaks muutuma. Lapsed kasvavad liiga pehmest ning järeleandlikust kasvatajast peagi üle.
4. millekski (näit. istutamiseks, talvitumiseks) ülemäära palju kasvama. Ülekasvanud istikud jäävad hiljem kasvus kängu. Liiga vara külvatud taliviljad kasvavad talve tulekuks üle.

kasvatus ‹-e 5› ‹s›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› taimede viljelemine v. loomade pidamine. Tõuloomade kasvatus. Heintaimede kasvatus.
▷ Liitsõnad: broileri|kasvatus, faasani|kasvatus, forelli|kasvatus, heina|kasvatus, hobuse|kasvatus, kala|kasvatus, kana|kasvatus, karja|kasvatus, kartuli|kasvatus, karuslooma|kasvatus, köögivilja|kasvatus, küüliku|kasvatus, lamba|kasvatus, lille|kasvatus, lina|kasvatus, linnu|kasvatus, looma|kasvatus, marja|kasvatus, metsa|kasvatus, pirni|kasvatus, ploomi|kasvatus, puuvilja|kasvatus, puuvilla|kasvatus, põhjapõdra|kasvatus, põldheina|kasvatus, riisi|kasvatus, roosi|kasvatus, sea|kasvatus, seemne|kasvatus, sibula|kasvatus, siidiussi|kasvatus, suhkrupeedi|kasvatus, taime|kasvatus, tee|kasvatus, teravilja|kasvatus, tubaka|kasvatus, veise|kasvatus, viinamarjakasvatus.
2. ped inimese, eriti laste ning noorsoo füüsilise ja vaimse arengu sihikindel suunamine ja mõjutamine; isiksuse kõlbeliste omaduste kujundamine. Laste, noorsoo kasvatus. Koolieelne kasvatus. Vaimne, kõlbeline kasvatus. Noorte tööalane kasvatus. Esteetiline, kunstiline kasvatus. Kehaline kasvatus (ka vastav õppeaine ja -tund koolis). Range, vali, mitmekülgne kasvatus. Tütarde kasvatusega tegeles ema. || kasvatamise tulemusena kelleski väljakujunenud (head) kombed, käitumismaneerid vms. Ta on saanud hea, korraliku kasvatuse. Täieliku looduslapsena puudus tal kasvatus.
▷ Liitsõnad: enese|kasvatus, kloostri|kasvatus, kooli|kasvatus, kunsti|kasvatus, kõlblus|kasvatus, perekonna|kasvatus, seksuaal|kasvatus, töö|kasvatus, vabakasvatus.

kaunis ‹adv›
üsna (suurel määral), võrdlemisi, küllaltki. Kaunis suur, väike. Kaunis külm ilm, vali tuul. Kaunis kahtlane lugu. Isa oli kaunis vihane. Kaunis napid andmed. Ilm läks juba kaunis pimedaks. Ülesannet oli kaunis raske lahendada. Kaunis vara, hilja. Süüa anti kaunis korralikult. Päike oli juba kaunis kõrgel. Põder tuli kaunis lähedale. Seda juhtus kaunis harva. Nad elavad kaunis jõukalt. Poisile jääb kaunis palju vaba aega. Tal läks kaunis kehvasti.

keeld ‹keelu 21› ‹s›
keelav korraldus, ütlus vms.; keelamine. Kategooriline, vali, täielik keeld. Alkohoolsete jookide müümise keeld. Vasakule pöördumise keeld. See keeld jäi aastateks kehtima. Usklikel on oma käsud ja keelud, millest tuleb kinni pidada. Koraani keeld viina juua. Keelu all 'keelatud' olema. Keelu alla panema '(ära) keelama'. Kellegi keelust üle astuma. Nad ei kuula keeldu. Tegi seda keelust hoolimata, vanemate keelu kiuste.
▷ Liitsõnad: abielu|keeld, alkoholi|keeld, avaldamis|keeld, esinemis|keeld, esitamis|keeld, jahi|keeld, püügi|keeld, suitsetamis|keeld, võistlus|keeld, väljaveokeeld.

kiljatus ‹-e 5› ‹s›
hele kõrgematooniline karjatus v. hüüatus. Vali, hirmunud kiljatus. Kõrvu lõikas tüdruku hele kiljatus. Kostis naeru ja kiljatusi. *Tollele naerule järgnevad edevad kiljatused tegid ta korraga rahutuks. A. Jakobson. || (lindude ja loomade häälitsuse kohta). *.. eemalt kostis näljase ilvese verejanuline kiljatus. R. Roht.
▷ Liitsõnad: hirmu|kiljatus, häda|kiljatus, rõõmu|kiljatus, valukiljatus.

kisa1 ‹11› ‹s›
karjumine, nutt vm. vali häälitsemine; kisamine. Imiku kisa. Põrsaste, kasside kisa. Kajakate, vareste, lindude kisa. Läbilõikav, õudne kisa. Varastel ei õnnestunud sisse murda, sest koer tõstis kisa. Pekstava kisa kostis kaugele. Väljast kuuldub kisa ja röökimist. Poiss hakkas nutma ja jooksis kõva kisaga minema. Igavene piripill, kohe kisa lahti! || valju häälega rääkimine, hüüdmine, sõimlemine vms.; lärm. Sõimlejate, tülitsejate kisa. Naine tõstis vargaid nähes kisa. Väljast kostis kisa ja kära. Suure kisaga nõuti paremat palka. Palju kisa, vähe villu. *Liispet ruttas aga kisaga järele: „Välja minu majast, välja silmapilk...!” E. Kippel. || piltl õiendamine, kära. Omal ajal oli selle sündmuse ümber ajakirjanduses palju kisa ja kära. Kui sellest teada saadakse, siis on jälle kõik kohad kisa täis!
▷ Liitsõnad: ahastus|kisa, ehmatus|kisa, ergutus|kisa, hirmu|kisa, häda|kisa, kaebe|kisa, protesti|kisa, riiu|kisa, rõõmu|kisa, sõja|kisa, valu|kisa, vihakisa.

kisendus ‹-e 5› ‹s›
kisendamine; (pikem) teravahäälne karje v. hüüe. Kajakate kisendused. Tuul kandis kõrvu haavatute kisendusi. *Ta jõudis viimase lausega poolsosinast peaaegu kisenduseni .. J. Kross. *.. läbi linna-aia rahu lõikab vali kisendus: „Andke tagasi mu laps!” L. Promet.

kloostri|kord [-korra]
kloostris kehtiv sisekord. Kloostrikord oli vali.

kohin ‹-a 2› ‹s›
tugeva veevoolu, tuule, saju vm. tekitatud pidev ühetooniline heli, kohisemine. Mere, jõe, kose, lainete kohin. Tuule kohin. Metsa, puude, lehtede kohin. Tasane, kange, vali, võimas kohin. Lained jooksid kohinal, suure kohinaga randa. Vihma sadas kohinal. Puudes tõusis kohin. Kuuldus linnutiibade kohinat. Paat lõikas tasasel kohinal vett. Kõrvus on tugev kohin. *Noor olla on kevadet rinna sees kanda / ja kevade kohinat kuulda .. G. Suits.
▷ Liitsõnad: kase|kohin, mere|kohin, metsa|kohin, tormi|kohin, tuule|kohin, veekohin.

komblus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(sugudevaheline) kombeline elu; selle normid. Range, vali komblus. Naist karistati komblusest üleastumise eest.

kord2 ‹korra 22› ‹s›

1. ühiskondliku, riikliku korralduse süsteem. Ühiskondlik, riiklik kord. Ürgkogukondlik, orjanduslik, feodaalne, kapitalistlik, kodanlik kord. Demokraatlik kord. Sugukondlik, pärisorjuslik kord lagunes. See juhtus nõukogude korra ajal. Astus oma esinemistes välja kehtiva korra vastu. Oskas end iga korra ajal sisse seada. *Ega maa või tühjaks [= külvamata] jääda! Olgu valitsus või kord missugune tahes. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: agraar|kord, feodaal|kord, ilma|kord, maailma|kord, riigi|kord, tsunfti|kord, ühiskonnakord.
2. seaduste, määruste, eeskirjade v. tavadega kehtestatud toimimisnormid; nendele vastav häireteta normaalne olukord. Laagris kehtestati karm, kõva, vali kord. Sõjaväes kehtib range kord. Asutuses valitseb eeskujulik kord. Sõjavägi seadis mässulises piirkonnas peagi korra jalule. Sagenesid tööõnnetused: kord ehitusplatsil oli mäda. Kord nagu Viiburi sõjakoolis. Noorukid rikkusid avalikku korda. Ta on eksinud seaduse ja korra vastu. Kord on kord! Politseinik valvas laadaplatsil korra järele, pidas tänavail korda. Kord on käest ära, on lonkama hakanud. Poiss rikkus tunnis korda. Meil on selline kord, et õpilane tõuseb vastamisel püsti. Korrapidajad püüdsid saalis korda luua. Ei hoolitud korrast – kes ees, see mees. Meil on kõik kõige paremas korras. Nüüd hakkan kindla korra järgi elama. Mis kord see on, ons see kellegi kord, et keegi külalistele vastu ei tule! Kord on teil siin käest ära! *Rannakülas valitsesid oma kord ja kombed, mis võõrale võisid üsnagi pentsikuina näida.. A. Uustulnd. || millegi eeskirjad, reeglid vms. Seaduse kehtestamise kord. Haigushüvitise väljamaksmise kord. Teadusnõukogu valimise kord on järgmine. Raamatute laenutamise korrast tuleb kinni pidada.
▷ Liitsõnad: eri|kord, kasarmu|kord, kloostri|kord, kohtu|kord, kooli|kord, püügi|kord, õiguskord; eksami|kord, kasutus|kord, kodu|kord, päeva|kord, sisekord; lahingu|kord, rivi|kord, rännakukord; olu|kord, seisu|kord, vahekord.
3. nõuetekohane, normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; ‹sisekohakäänetes ka› hea, korralik, hoolitsetud seisund. Haiglas valitses piinlik puhtus ja kord. Siin majas pole korda ollagi. Puhastasin ja pesin, püüdes tubades korda luua. Agnes seadis toad külaliste vastuvõtuks korda. Tee oma laud korda! Tänavad, park on heas, eeskujulikus korras. Vanad hooned tuleb korda teha. Restauraatorid seavad vanalinna korda. Korras, võime minna! Mu riided olid kehvas korras. Jalgratas, pliit on korrast ära. Vanainimesed ei jõua enam aeda korras hoida. Õhtuks saadi kraana korda. Küll ma asjad korda ajan. Kas said oma paberid eile korda? Ole mureta, kõik on kõige paremas korras. Neiu seab oma juuksed korda. Seab, paneb end peoleminekuks korda. Poisiga on midagi korrast ära. Tervis, kõht sai korda, on (täiesti) korras. Närvid on pisut korrast ära. *.. ta on võtnud otsuseks oma isiklik elu korda seada. A. Beekman. || van järg, olukord, elujärg. *See'p see viga ongi meie peremeeste juures, et nad kohtasid hea korra peale ei jõua tõsta. Kiratsevad kõik.. M. Metsanurk. || süsteemipärane, mittejuhuslik esinemus, süsteemsus. Esitas oma tähelepanekud läbimõeldult, kindlas korras. Hakkasin oma materjale, kartoteeki korda seadma. *.. piklikud, madalad, räämas krohviga kasarmud ilma kindla korrata kidural nõmmel kobaras koos .. E. Tennov. *Korda luua mõttetulvas, mida uue hea teose lugemine vallandab, pole kerge. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: heakord; sõidu|korras, töökorras.
4. korras kujul, teel, viisil. a. ‹koos (ühilduva) adjektiivse täiendiga, mõnikord asendatav vastavast omadus- v. asesõnast tuletatud adverbiga›. Heinategu tuleb lõpetada kiire(ma)s korras 'kiiresti'. Seda tehti tasuta, vabatahtlikus korras. Esitage oma kaebus ametlikus korras! Süüdlast karistati seadusega ettenähtud korras. b. ‹omastavalise nimisõna järel postpositsioonilaadselt›. Töö tehti talgute korras. Artikkel avaldatakse mõttevahetuse korras. Asi lahendatakse töö, kohtu korras. Tegin seda käsu korras 'käsu peale, käsku täites'.
▷ Liitsõnad: administratiiv|korras, distsiplinaar|korras, haldus|korras, kriminaal|korras, sundkorras.

korraga ‹adv›

1. äkki, äkitselt, järsku; otsemaid, korrapealt. Korraga kostis vali praksatus, pauk. Korraga jäid kõik vait. Nägin korraga enda ees tumedat kogu. Kust sul korraga niisugused mõtted? Korraga mulle meenus, kus ma teda kohanud olen. Korraga valdas poissi hirm. Kõik oli ju hästi ja nüüd korraga seesugune skandaal. Korraga tuli Kristjanil tahtmine kõik pooleli jätta. Jutt muutus korraga elavamaks. Korraga ei tule ju kõik meelde. *Martin märkab, et kui Jaani naine silmapilguks oma mured ära unustab, on ta korraga hulga noorem. H. Sergo. *Kui sa rahu mind ei jäta, / kaeban kohtu korraga! K. E. Sööt.
2. sama-, üheaegselt. Seal töötas korraga kolm meest. Tulge, aga mitte kõik korraga! Mõlemad tõusid korraga püsti. Linnud tõusid korraga lendu. Ärge rääkige korraga! Üks, kaks (ja) korraga! (hüüe, märguanne samaaegseks tegutsemiseks). Sinna mahub korraga kümmekond autot. Tuled süttisid mitmes eri paigas korraga. Tal oli korraga mitu tööd käsil. Võtsin kaks halgu korraga. *„Ei saa olla korraga tarandikus ja vaba,” mõtles ta. N. Baturin.
3. ühe hooga, ühtejärge, jutiga; ühe korraga. Laenu võid tagasi maksta korraga või osade kaupa. Joob klaasi korraga tühjaks. Võtab trepil kaks astet korraga. Korraga ei või liiga palju päevitada, pingutada. *Kauplusse tuli värsket kala ja ema praadis korraga tubli pannitäie. T. Lehtmets.

kosilane ‹-se 5› ‹s›
kosjas, kosimas käiv meesisik. Tütre kosilased. Auväärne, rikas, vaene kosilane. Neiule tulid kolmed kosilased. Viiu saatis kõik kosilased tagasi. Kosilasi käib lähedalt ja kaugelt. Kosilase viinad võeti vastu, saadeti tagasi. Ta oli paarile kosilasele korvi andnud. Kosilane kuri kuulama, mõrsja vali varjama. || ‹pl.› kosija koos saatja(te)ga, hrl. isamehega. Kosilased sõitsid aisakellade helisedes õue. Kosjad võeti vastu ja kosilased kutsuti lauda.

kraksatus ‹-e 5› ‹s›
raksatus, praksatus. Käis kõva, hirmus, vali kraksatus ja puu murdus.

krubis ‹adv›
murd käharas, krussis. *Aga ära määra lammastest halvemaid, vali ilusa krubis villaga.. A. H. Tammsaare.

krõbe ‹-da 2› ‹adj›

1. krõbisedes puruneva kooriku v. pealiskihiga. Hästi krõbedaks praetud kartulid, kala, liha. Leiva, saia krõbe koorik. Vorstid on ahjus krõbedaks tõmbunud. *.. nüüd kraapasid Teele nahaga ääristatud vildid krõbedat lumekoorikut. E. Tennov. || krõbisevalt kuiv. Krõbe kanarbik, kulu. Lillekimp, viht on krõbedaks kuivanud.
2. külmakraadide poolest käre, vali, kangesti külm. Krõbe külm, pakane, talv. Väljas on võrdlemisi krõbe talveilm. Selle aasta märtsiõhtud olid eriti krõbedad.
3. suure alkoholisisaldusega, kange. Võttis, viskas ühe krõbeda napsi. See jook on minu jaoks liiga krõbe. | ‹elliptiliselt› kõnek (kange joogi kohta). Külmaga kulub ära suutäis krõbedatki.
4. (toonilt, ütlemislaadilt:) käre, terav. Päris krõbe arvustus, kriitika. Töö kohta öeldi krõbedaid sõnu. Krõbe vastus kerkis keelele. Sealne rahvas armastab krõbedat nalja, krõbedaid ütlemisi. *Niuhti pöördus ta ümber, et lähemasse põikuulitsasse käänata, kuid emanda krõbe hääl sundis teda seisma jääma. E. Vilde. || vulgaarsusse kalduv, rõvedavõitu. Poisid laulsid krõbedaid lorilaule. Ta teab krõbedaid anekdoote.
5. kõnek (norivalt) range, nõudlik, vali. Krõbe komisjon, revident, arvustaja. Vana on krõbe – nõuab kui hull. Selle asja kohta kehtib üsna krõbe paragrahv. Krõbe karistus, trahv. Järgunormid muutusid nüüd palju krõbedamaks.
6. kõnek toimimiselt v. toimelt kõva, kange. *„Üks krõbe suitsumahv ei tee mehele midagi!” hõikas Spoor vastu. I. Maran. *On küll krõbedad vennad, aga sõdida nendega maksab! A. Kivikas.
7. kõnek väga kallis, soolane. Hinnad olid krõbedad, läksid järjest krõbedamaks.

kurdistama ‹37›
kurdiks tegema, kurdiks muutma (hrl. mõneks ajaks). Plahvatus kurdistas ta täielikult. Meid kurdistas vali muusika. Kõuemürin kurdistas kõrvad. Kurdistav kanonaad.

kõne|kõmin
häälte, rääkimise kumedalt kostev heli, kõnekõma. Tasane, kõva, vali kõnekõmin. Kõnekõmin vaibus, katkes, läks valjemaks. Läbi ukse kostis, oli kuulda summutatud kõnekõminat.

kõrg|meri
murd avameri. *Juba terve nädala oli pahisenud kõrgmerelt vali läänetorm alla madalate väinade vahele. A. Hint.

kõrv ‹-a pl. illat -adesse e. kõrvusse e. kõrvu 23› ‹s›

1. inimeste jt. imetajate kuulmis- ning tasakaaluelund (sageli ka üksnes selle välise osa kohta). Suured, väikesed, peast eemale hoidvad kõrvad. Parem, vasak kõrv. Kõrvu liigutama. Kõrv valutab, jookseb verd. Ta on ühest kõrvast kurt, kuuleb ainult ühe kõrvaga. Halva kuulmisega inimesele tuleb kõrva sisse karjuda. Vanamehe kõrvad ei kuule enam hästi. Sosistas talle midagi kõrva. Kedagi kõrvast näpistama, tirima. Kellelegi vastu, mööda kõrvu andma, tõmbama, lööma, äigama. Kelleltki vastu, mööda kõrvu saama. Tüdrukul on ehted kõrvas 'kõrva küljes'. Pane rohtu, vatitropid kõrva. Müts teise kõrva peal. Mehed naersid, nii et suu kõrvuni. Mai läks kõrvuni punaseks, punastas kõrvuni. Kõrvad punetasid. Lõi, tõstis tervitamisel käe kõrva äärde. Pani paberossi kõrva taha. Poiss on kõrvuni teki all. Surus kõrva vastu lukuauku ja kuulas. Hobune, põder lingutas kõrvu, tõmbas kõrvad lingu. Koer ajas kõrvad kikki, kikitas kõrvu. Koeral olid kõrvad lidus. Lontis kõrvadega siga. Mis sa minu käest pärid, sul on endal kõrvad peas 'kuula ise'. See on tõsi mis tõsi, oma kõrvaga kuulsin. Lugu oli nii veider, et ma ei uskunud oma kõrvu. Kus su kõrvad küll olid, et sa ei kuulnud? Jutt ulatus, jõudis lõpuks ka asjaosaliste endi kõrvu. Kõrvu kostis vaikne jutukõmin, kauge huige. Pauk võttis kõrvad kurdiks, pani kõrvad lukku. Kisa lõikas ebameeldivalt kõrvu. Ütle, kumb kõrv mul pilli ajab! Veri kohiseb kõrvus. Muusika helises ikka veel kõrvus. Lärm oli nii vali, et mõned hoidsid kätega kõrvu kinni. Tuul vuhises kõrvus. Lärm võttis kõrvad huugama. See jutt pole sinu kõrvade jaoks 'seda sa ei tohi v. seda sul ei sobi kuulata'. Võimumehe kõrvad jäid palvetele kurdiks 'ta ei võtnud palveid kuulda'. Ära veel kõrvu lonti, longu lase! 'ära lase tujul langeda'. Majal, seintel, metsal on kõrvad 'keegi kuulab majas, metsas salaja pealt'. *..jälle hakkas tal kõrvus kumisema isa manitsev hääl: ole ettevaatlik, Tõives.. E. Kippel. || kuulmine, kuulmisvõime, -meel; eriline tajumisvõime kuulmisel. Tal on hea(d), terav(ad) kõrv(ad). Räägiti nii tasa, et tuli kõrva, kõrvu pingutada. Miili teritas kõrvu, et jutust ükski sõna kaduma ei läheks. Väljas oli keegi – tema kõrv(ad) ei petnud. Kõrva haavav keeleviga. Sinu inglise keel on kõrvale valus kuulda. Tal ei ole muusikalist kõrva. *Astuti veskiuksest sisse. Heinol mattis müra kõrvad.. J. Parijõgi. || (inimese kohta, kes midagi kuuleb v. kuulab). Piirivalvurid on silmad ja kõrvad piiril. Taipas peagi, et räägib kurtidele kõrvadele 'et tema juttu ei võeta kuulda'. *..Laming oli ju kõik need kaheksa aastat valitsuse kõrv meie majas. J. Kross.
▷ Liitsõnad: inim|kõrv, kesk|kõrv, sise|kõrv, väliskõrv; itu|kõrv, kikk-|kõrv, lont|kõrv, pikk-kõrv; hiirekõrv.
2. kõrva (1. täh.) meenutav eseme osa, hrl. sang, käepide. Poti, nõu kõrvad. Vana kõrvata toop. Murdunud kõrvaga savikruus. Nikerdatud kõrvaga kann. Tassil on kõrv küljest ära. Kandepuu pisteti toobri kõrvadest läbi.
3. kõrva (1. täh.) kattev peakatte (väljaulatuv) osa. Laskis läkiläki kõrvad alla. Tõstis suusamütsi kõrvad üles. Peas oli üleskeeratud kõrvadega karvamüts.
▷ Liitsõnad: läki|kõrv, mütsikõrv.
vrd kõrvuni

kõva ‹7›
I. ‹adj›
1. (materjali, aine, asjade jm. kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav; tugev, paindumatu, jäik; ant. pehme. Kõva kalju, kivim, puit, metall. Magma kattus kõva koorikuga. Malm on kõva ja rabe. Kõva seep. Kõvaks tambitud savipõrand. Kõvaks karastatud mõõk. Kõva kattega maantee. Kõva pinnas, pind jalge all. Kõvaks kuivanud leivakannikas. Lumi oli kõvaks tallatud. Teras on kõvem kui raud. Tamm on kõvem puu kui kask. Tihe ja kõva parknahk. Kõvade kaantega raamat. Kartulid on kõvad, tuleb veel keeta. Väikesed kõvad rinnad. Kõva kui kivi, sarv, puujuurikas. Kõva nagu kont. Kõva suulagi 'suulae eesmine, jäigana tunduv osa'. Kõva habe 'jäikade karvadega, raskesti aetav habe'. *Kõht on kõva ja punnis nagu kerisekivi.. O. Tooming. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. Jalad vajusid sügavale liiva.. P. Kuusberg. || (riietusesemete kohta:) jäigaks, paindumatuks töödeldud v. muutunud. Kõva krae. Tanu tärgeldati kõvaks. Kõvaks kuivanud saapad. Märjad riided külmusid kõvaks. Kõvad mähised. || istumisel, lamamisel jäik (ning ebamugav). Ase oli kõva. Voodi tundus esimesel ööl kõvana. Konutas ooteruumi kõval pingil. Kõva mööbel 'polstri ja kattematerjalita mööbel'. Kõva kupee 'tavaline, pehmete istmeteta kupee'. || (teat. ainete kohta:) tahke, mittevedelas, mittesulas olekus. Jahedas seisnud või on kõva. Rasv on kõvaks hangunud. Kõvaks keedetud muna.
▷ Liitsõnad: kivi|kõva, kont|kõva, luu|kõva, raud|kõva, teraskõva; poolkõva.
2. kindel, vastupidav, tugev, korras; ant. nõrk. Karjamaal on kõva aed ümber. Katus on veel kõva ega lase vihma läbi. Nad on endale siia kõva kantsi rajanud. Kapil oli kõva lukk: seda ei suudetud lahti murda. Mantel pole küll enam uus, aga alles päris kõva. *„Minu omad [säärikud] peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,” vastas Indrek. A. H. Tammsaare. || (inimese kohta). Kõva tervis, närvid. Klaasipuhujal peavad olema kõvad kopsud. *..vanad mehed sundisid alaealised magama, et nad raskele tööle kõvemad oleksid. Juh. Liiv.
3. jõuline, füüsiliselt tugev. Kõva mees, poiss. Kõva kondiga metsatööline. Jõu poolest oled minust kõvem. Poiss ei anna veel mehemõõtu välja, aga jalad on kõvad. Tal on kõva jõud. *Mu onul on kõva käsi, lihtsalt raudrusikas. E. Männik. || tugeva jõuga, jõuliselt sooritatav. Kõva hoop vastu ust. Äigas poisile kõva võmmu, tohlaka kuklasse.
4. kindel, vankumatu. Kõva majanduslik põhi. Ta teenis hästi ning sai mõne aastaga kõva järje peale. Tal on kõrgemal pool kõva seljatagune. Neil oli kõva nõu asi nurja ajada. Tal on kõva usk, et olukord peagi muutub. Asutuses valitseb kõva kord, distsipliin. Majandi juhtimisel oleks vaja kõvemat kätt. *..kõva sõnaga mees, kes oskas enda eest väljas olla. E. Maasik. || (iseloomult, käitumiselt) järeleandmatu, kange, vastupidav. See oli kemplemine kahe kõva vastase vahel. Ole kõva, ära anna järele. *Näed, va Värdi tahtis teist nagu issanda imet, aga ei läinud [talle] – kõva tüdruk. R. Roht.
5. väga range, karm, vali, halastamatu. Selle eest on kõva karistus. Ta sai kõva peapesu. Ütlesin paar kõva sõna. Kõva kriitika, noomitus, kontroll. Käsk, keeld oli kõva. Kõik teed olid kõva valve all. Majanduses on kõva kokkuhoid.
6. hrl kõnek tubli, heatasemeline, silmapaistev. Kõva firma. Ta sai kõva koolihariduse. Meie kool kuulub kõvemate keskkoolide hulka. Ta sai sinu kõrval kõva kooli, väljaõppe. See oli kõva pidu. Ta tegi kõva karjääri. Töömees vajab kõvemat toitu. Kõva uni 'sügav, raske, hea uni'. *Neil oli kõva relvastus: püssid, revolvrid, kuulipilduja ja granaadid. V. Gross. || väljapaistev, silmapaistev, tubli mingil alal. Saima on kõva tööinimene. Ta on kõva laulu- ja pillimees, kõnemees, õngesportlane, maletaja, ujuja. Kõva spetsialist, teadusemees. Ta on bioloogias, saksa keeles kõva. Juba koolis olin kõva matemaatik. Juhan on kõva meistrimees. Mikk on palju kõvem kalamees kui sina. Ta on igati kõva mees omal alal. || äge midagi tegema, kange. Poiss on kõva kakleja. Mees on kõva joodik, suitsumees, viina- ja naistemees. Tüdruk on kõva kurameerija. Jutumees, lubama oled sa kõva. Vanamees on kõva tingija ja ihnuskoi, ärimees ja hangeldaja. Sa oled kõva vihtleja. Kes see nii kõva norskaja on?
7. kõnek (koguse, hulga, kogu kohta:) suur, tubli, vägev. Heinu oli kõva autokoorem. Kõva sületäis, peotäis. Söödi kõva kõhutäis. Toiduportsjonid olid kõvad. Kõva lõuna, õhtusöök. Tänavu oli kõva räimesaak. Tütar sai kõva kaasavara. Põld sai kõva sõnniku. Mullu kasvas hein kõva. Rüüpas pudelist kõva sõõmu. Mehed tegid kõvad tropid 'võtsid tublid napsid'. Hobuseostmisele järgnesid kõvad liigud. Eile oli kõva võtmine 'kõva joomine'. || rõhusõnana kinnitab, et midagi on mainitavast hulgast, määrast pigem rohkem kui vähem. Sinna on kõva kilomeeter maad. Pudeleid on oma kõva tosin. Sellest ajast lahutab meid kõva poolteist sajandit. Ettekanne kestis kõva pool tundi. Kõva kolmandik teed on veel käimata. Ta on minust kõva kümme aastat noorem. *Mul kõva katusetäis roogu ilmaaegu seismas. E. Õun. || (rahaasjades:) suur, rohke. Tal on kõva teenistus, sissetulek, palk. Selle eest on kõva tasu, preemia. Teenis kõva kopika. Sul on kõvad summad taskus. Kõva päevaraha, taskuraha, jootraha. Kõva vaheltkasu. Võttis laenu pealt kõva protsendi. Kaup on hea, kuid hind kõva. Salaküttimise eest on kõva trahv.
8. kõnek äge, suur, kange. Küll pada läheb varsti keema, tal kõva tuli all. Saunas oli kõva leil. Kõva vihkamine, vaen. Poisil oli kõva õppimishimu. Kõva kojuigatsus. Sellest tõusis kõva nurin, vaidlus, tüli. Tal on rahva hulgas kõva poolehoid. Kõva janu, nälg, peavalu, nohu, köha, palavik. Mul on kõva kahtlus, kas see ikka nii on. Mehed olid kõva auru all. Tal on kõva tahtmine, plaan linna minna. Sellest tuleb kõva pahandus. Tal oli küll kõva kannatus, kuid lõpuks sai ka see otsa. Kõva lahing, võitlus, taplus, kähmlus. Vaenlane avaldas kõva vastupanu. Tal on kõva kiirus peal. Paat sai kohe alguses kõva hoo sisse. Õppustel oli sõduritel kõva mahv peal. Ta tuli kõva jooksuga. Sõna sõnast, nii läkski kõvaks ütlemiseks. *Pärast käiguvahetust võttis mootor kõvemad tuurid peale. E. Raud. || pingeline. Kõva töö. Poistel käis kõva pallimäng. Kõva ettevalmistus, harjutamine, askeldus. Kogu nädal käis kõva kartulivõtmine. Bussipeatusse on veerand tundi kõva astumist. Enne valimisi tehti kõva selgitustööd, propagandat. Kõva tegemisega saadi asjad korda. || (ideeliselt) tuline, äge, kange. Ta on kõva isamaalane, kommunist. || (ilmastikuga ühenduses). Kõva külm, pakane. Väljas valitses kõva talv. Keskpäeval oli kuumus kõva. Kõva tuul, maru, torm, tuisk, sadu, vihm. Merel oli kõva lainetus. Kõva äike tegi palju kahju. Lõuna-Eestis on juba kõva 'kaugele arenenud, suur' kevad. || visa, lakkamatu. Käivad kõvad jutud, et ta läheb meilt ära. *Ja Clodti kohta käib kõva kumu, et pidi olema kuritõppe jäänud. J. Kross.
9. kõnek kange (eriti alkoholi kohta). Kõva puskar, samagonn, kärakas. See naps on hirmus kõva. Saarlased olid kõva õlle teinud. See oli kõva tubakas. Need sigarid on minu jaoks kole kõvad. Võtsin kõva tableti sisse. Kõva kõrbelehk, hais. Selle näidendi lavastamine oli teatrile kõva pähkel 'raske ülesanne'. *Juba toodigi talle pingiotsale toop õllega, varsti ka kortel kõvemat. M. Metsanurk.
10. kõnek tugeva mõjujõuga, kange. See oli kõva dokument, paber. Kohtualusel oli kõva alibi. Tal on kõvad kaardid, trumbid peos. Kaitsja pidas kohtus kõva kõne. *Isa, vast on kavalus / kõvem veel kui vägevus.. Jak. Tamm.
11. (hääle, heli kohta:) vali, tugev, kaugele kostev. Kõva kisa, kõmin, põrin, undamine, mürin. Käis kõva pauk, kõmakas, plaks. Mehed rääkisid kõva häälega. Jutuajamine läks kord-korralt kõvemaks. Vareste kõva kraaksumine kostis kaugele.
12. (kuulmise, mälu kohta:) vilets, halb. Eit oli kõva kuulmisega. Temaga tuleb valjusti rääkida, sest tal on veidi kõva kuulmine. Poisil on kõva pea 'halb mälu õppimiseks'.
13. kõnek (vee kohta:) kare; ant. pehme. Pesemiseks ei sobi kõva vesi.
14. kõnek (klusiilide kohta:) tugev. Kõva p,t.
II. ‹s› kõnek kõvakübar. Sisseastujal oli kõva peas. *Kolab niisama ringi, kõva kuklas ja lips ees. R. Janno.