[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vajuma ‹vajun 37 või luulek vaon 42›

1. (aeglaselt, vähehaaval) allapoole, madalamale langema. Vajus põlvini lumme, astumisel üle kingade porisse. Eksis ja vajus laukasse. Jalad vajuvad pehmesse samblasse, sügavale lumme. Vajus läbi nõrga jää ja uppus. Uppuja vajus vee alla. Vankri rattad vajusid rummuni porri. Lekkiv paat vajus jõe põhja. Meremehed lahkusid päästepaatides vajuvalt 'uppuvalt' laevalt. Puu ujub vee peal, aga kivi vajub põhja. Õngekork hakkas vajuma. Sammal vajus jalge all nagu pehme käsn. Heinad küünis on alles vajumata. Sulav lumi oli juba üsna madalaks vajunud. Maapind kohati kerkib, kohati vajub. Vajuvale pinnasele ehitatud maja. Sõudjate aerud tõusid ja vajusid taktis. Kiigelaud kerkib ja vajub. Laskis raamatu käest põlvedele vajuda. Ta on nagu maa alla vajunud 'jäljetult kadunud'. | piltl. Mitu inimpõlve oli maamulda vajunud. Ta vajus üha enam võlgadesse. See sündmus on sügavale rahva hinge, mällu vajunud. Mure vajus südamesse. Uni vajus raskelt tüdruku laugudele. Unustusse, unustuse hõlma vajunud teos. Videvik, hämarus, pimedus on vajunud põldude, metsade üle. Ümbrus hakkas juba pimedusse vajuma. Küla vajus vaikusse. *Mitu nädalat on kaduvikku vajunud sellest ajast alates, kui hakkasin oma elukest kirja panema. G. Helbemäe. || endisest asendist allapoole libisema v. laskuma. Püksid vajusid rebadele. Juuksetukk vajub silmile, laubale. Juuksed on õlgadele vajunud. Magaja lõug on vajunud rinnale. Ta oli nutma puhkemas, suunurgad vajusid allapoole. Õhtu lähenes, päike vajus ikka madalamale ja madalamale. Päike oli metsa taha, juba looja vajumas. Külm õhk on raskem ja vajub allapoole. || (hrl. silmade, põskede kohta:) lohku, auku v. kotjaks langema. Ta jäi üsna otsa ja silmad vajusid auku. Haige põsed, palged on auku, lohku vajunud. Silmaalused olid kotti vajunud. *.. paljastas järsu liigutusega ainult särgiga kaetud kõhu. See oli tõesti koledasti auku vajunud, kõik roided tungisid teravalt esile .. V. Beekman.
2. püstiasendist (vm. normaalasendist) allapoole, kaldu, maha vm. asendisse langema v. laskuma. a. (inimese v. looma kohta). Vajus põlvili lapse hauale. Haavatu vajus kummuli lumme. Astus tuikudes paar sammu ja vajus siis oiates põrandale. Joobnu vajus röötsakile seina najale. Vajub väsinuna, raskelt toolile, taburetile, pingile, istmele, pehmesse tugitooli. Vanake vajub hingeldades kivile, lävepakule istuma. Haige tõusis voodis istukile, ent vajus kohe uuesti pikali. Pärast õhtusööki vajusid 'heitsid' mehed kohe voodisse, oma magamisasemetele. Buss pidurdas äkki ja püstiseisjad vajusid ettepoole. Tüdruk vajub poisile sülle, poisi käte vahele. Mees vajus raske koorma all looka. Eideke on aastatega õige kööku, kõverasse vajunud. Mehe turi on raskest tööst, vanadusest kühmu, vimma vajunud. Istuja keha on pisut kössi vajunud. Jõud oli otsas, käed vajusid jõuetult rippu. Naise pea vajus kurvalt longu. Koer vajus niutsudes istukile. *.. ja karu vajus [lasust] käppadele nagu hein vikati ees. F. Tuglas (tlk). | piltl. Nägu vajus naerule, naeru täis. Tüdruku nägu vajub pettumusest pikaks, järjest murelikumaks. Ta vajus hirmust otsekui pisemaks, pinevuse langusest nagu hoopis jõuetuks. Poiste samm vajus kuidagi tuimaks. Mõtted vajusid laokile. *.. kolmanda sõja-aasta üha enam laokile vajuv elu, veidi hooletu, ent vägagi raske .. A. Jakobson. b. (esemete, rajatiste vm. kohta). Vanad lösakile, längu vajunud majad. Kuuri sein on vildakile vajunud. Vana lauda katus on nõkku, päris looka vajunud. Õuevärav oli ripakile vajunud. Uksed on kiiva vajunud. Kapi uks vajus iseenesest ripakile. Laeva mast vajus ettepoole kaldu. Kääbastel on mõned ristid maadligi vajunud. Puri vajus lonti. Laev vajus ohtlikult viltu. Traktor, vanker, heinakoorem vajus külili kraavi. Purdelaud vajus astumise all nõkku. Katkine autokumm vajus lössi. Mehel on prillid ninaotsale vajunud. Puud on õunte raskuse all looka vajunud. Lilled on kuumusest longu, norgu vajunud.
3. langema, sattuma mingisse olekusse v. meeleolusse. Sügavasse, raskesse unne vajuma. Vajus voodis peagi unehõlma. Taat süütas piibu ja vajus mõttesse. Mees on sügava(i)sse mõtte(i)sse vajunud. Vajus vahel unistustesse. Vajub kergesti kurvameelsusse, enesehaletsusse, masendusse, hüsteerikasse. Ära siis selle tühja asja pärast nii norgu, longu vaju! Pärast ägedaid sõnu vajuti taas vaikimisse. *.. laotas murule päevateki .., kooris enda paljaks ning vajus samas mingisse letargilisse oleskellu. E. Vetemaa. *.. astus nišši, pööras näo ida poole ja vajus lühikesse palvesse. L. Metsar (tlk).
4. alanema, madalduma, langema. a. (mingi pinna kohta). Veepind järves vajub järjest. Lained tõusevad ja vajuvad. Rind tõusis ja vajus ärevusest, hingeldusest. *Vooreseljandik, mille serva mööda läks kitsuke rada, vajus järjest madalamaks .. E. Maasik. b. (hääle, tooni kohta). Rääkija hääl vajus sosinaks. Vanaisa laulev hääl kord paisus, siis taas vajus lugemisel. *Aga kui orelitoonid madalaks vajusid, kerkis kohe mahedalt esile õpetajahärra .. bariton. E. Rannet.
5. kõnek tulema v. minema, liikuma. Maja vajus võõraid mehi täis. Kogu seltskond vajus toast aeda. Küllap mehed vajusid kuhugi kõrtsi napsitama. Sina vaju nüüd koju! Vajus restoranis kutsumata minu lauda. Meestesalk vajus aegamisi kesklinna poole. Vajus 'põgenes, läks' mobilisatsiooni eest metsa. Rahvast vajus laadale murruna. Poisid vajusid küla peale luusima. Kuhu vajusid teised, sinna ka tema. Kamp vajus käratsedes leti ette. Pärast koosolekut vajus rahvas laiali. Mõned mehed vajusid vaikselt minema. Peoplats paistab juba, vajume aga edasi! Head inimesed küll, aga vajusid meile ristiks kaela. Varesed vajusid kisaga metsa. Lennukite laine vajus rinde poole. *Paraja ilusa tuulega vajusid mõlemad vened ida poole. K. A. Hindrey. || piltl (mitmesuguste nähtuste kohta:) edasi liikuma v. arenema. Tumedad vihmapilved vajusid metsa taha. Udu vajub merelt maa poole. Äikesemürin, tulistamine vajus kaugemale. Avatud aknast vajub tuppa õite lõhna. Päev hakkas juba õhtusse vajuma. Varjud on juba vajunud pikaks. *Siin tuultel on pehmed ja paitavad käed, / kui riivates üle sust vaovad .. R. Parve.

alla vajuma
alla, allapoole langema v. laskuma. Mehe käsi relvaga vajus alla. Püksid on rebadelt alla vajumas. Kaalukauss vajub alla. Vihmapiisad vajuvad mööda ruute alla. Udu, suits, tolm vajub alla. Jätame õhtule, päike vajub juba alla. | piltl. *Taadi hääl vajus alla, kurbust ja kaebust hoovas temast .. E. Särgava.

järele vajuma
kõnek kellegi järel liikuma, järgnema (1. täh.) *.. lasid [naised] ta eneste vahelt sisse ja vajusid siis troppis järele. R. Sirge.

kinni vajuma

1. kinni minema, sulguma. Uks vajus mineja järel hääletult kinni. Lahtilükatud värav vajus iseendast kinni. Ta on nii väsinud, et laud kohe kinni vajuvad 'magama jääb'.
2. kokku vajuma (1. täh.) *Kraavid, Taevaranna elusooned, on sõdade ja mässude ajal kinni [= umbe] vajunud. A. Mägi.

kokku vajuma

1. kokku varisema, kokku langema. Vana maja oli kokku vajunud. Tool vajus istumisel kokku. Kraavid vajusid aastate jooksul kokku. Lumi vajus kevadsoojuses kokku nagu vaht. Vajus löögist, teda tabanud kuulist hääletult kokku. Tüdruk puhkes nutma ja oli kokku vajumas. Isa on viimase aastaga vimma tõmbunud ja nagu kokku vajunud.
2. kõnek kokku tulema, kokku valguma. Rahvast vajus murdu kokku. *Käratsedes ja hõisates vajusid poisid tema ümber kokku. V. Beekman.

lahti vajuma
lahti minema, avanema. Väliskoja uks vajus kägisedes lahti. Poiss kohkus nii, et suu vajus lahti.

läbi vajuma

1. millestki raskuse tõttu läbi langema. Metskitsede jalad vajuvad lumekoorikust läbi. Auto oli ülesõidukohal jääst läbi vajunud. Ole õhukesel jääl ettevaatlik, et sa läbi ei vaju!
2. kõnek kusagilt, millestki läbi minema. *Vankris istujaid ega hobust polnud näha. Nagu varjud vajusid nad vaikse nagina saatel asundusest läbi. R. Sirge.

maa alla ~ maa põhja vajuma vt maa

maha vajuma
allapoole, hrl. maapinnale langema v. laskuma. Näljast nõrk, lõi kõikuma ja vajus maha. Kartulipealsed olid nii lopsakad, et vajusid maha. Udu, kaste, tolmupilv vajub maha. | piltl. *Pimedus vajus kiiresti maha, taevapuna muutus violetseks, mustaks .. V. Tomberg (tlk).

mööda vajuma
kõnek mööduma, kusagilt v. kellestki mööda minema. Poistekamp vajub uljalt mööda. Vajus minust tänaval uhkelt mööda. See vihmapilv vajub meist mööda 'ei tule meie peale'.

näost ära vajuma vt nägu

peale vajuma

1. vajutades, rõhudes otsa langema. Palgikoorem vajus mehele peale.
2. kõnek ründama, peale tungima. Vaenlane vajus suurte jõududega peale. *Need on suured maarahva hõimude ühised hulgad, kes nüüd kahelt poolt Lihula linnusele peale vajuvad. E. Kippel.

põhja vajuma vt põhi [2]

silm vajub kinni ~ looja vt silm [-a]

sisse vajuma

1. all olevasse pinnasse vajuma. Vajusime hangedes põlvini sisse. Rabapinnal vajub jalg sügavalt sisse. Maapind on pehme, vankrirattad vajuvad kuni rummuni sisse. Oli vihmane sügis ja kombainid vajusid põldudel tihti sisse. *Roomasin [jääl] tagasi, vajusin kalda lähedal uuesti sisse .. K. A. Hindrey.
2. sisse langema, kokku varisema. Katus, lagi vajus sisse. Hauaküngas oli sisse vajunud ja rohtu kasvanud. Koopad võivad sisse vajuda. Soine pind jalge all vajus sisse. || (keha, hrl. näo kohta:) lohku vajuma. Haige pale, põsed olid sisse vajunud. *Ta nägu oli kollane ja rind sisse vajunud. F. Tuglas.
3. kõnek sisse tulema v. minema. Hilisõhtul vajus minu juurde, minu uksest sisse paar sõpra. Mehed vajusid kohe lähimasse kõrtsi sisse. Pane uks lukku, äkki vajub veel mõni tüüp sisse!

süda vajub saapasäärde vt süda

tagasi vajuma

1. tagasi langema, tagasi laskuma. Haige tõusis istukile, kuid vajus peagi patjadele tagasi. Õpilaste käed kerkisid, kuid vajusid samas tagasi. *Ka ümberringi õitsesid mülgastel virvatuled, tõusid, leegitsesid heledalt, vajusid tagasi ja kustusid. H. Laipaik.
2. kõnek tagasi minema v. tulema. Haarangu korraldajad vajusid tagasi autode poole. Sügisel hakkab rahvas maalt linna tagasi vajuma.

välja vajuma

1. normaalsest seisust väljapoole langema. Barakil hakkab üks nurk juba välja vajuma. | piltl. Naine on paksuks läinud ja vormist välja vajunud.
2. kõnek välja tulema v. minema. Vajuti tropis uksest, väravast välja. Hüüde peale vajusid mehed võsast välja.

ära vajuma

1. viletsamaks, halvemaks muutuma, normaalset olekut kaotama, ära langema. Isa on viimase aastaga üsna ära vajunud. Ära joo nii palju, vajud ära! 'jääd purju'. Haigel vajuvad lamamisel selg, ristluud ära 'jäävad valusaks'. Põrand on ukse all ära vajunud, lahtised lauad liiguvad. Lauljate hääled hakkavad ära vajuma. | piltl. Ilus jutt, aga lõpp vajub ära. Ilmad on halvad, kõigil vajub meeleolu juba ära.
2. olematuks muutuma, ära kaduma. *Kõik see kostis läbi une ja vajus siis ära: väsimus pühkis kõik minema. O. Jõgi (tlk). *.. seal oli nii vaikne ja vagune, kõik kui inimesepaari jaoks loodud, kellel ainult enestega tegu, kellele muu maailm ära vajunud. A. Kitzberg.
3. kõnek ära minema, lahkuma. *Juba üks, juba teine vanamees vajusid laua äärest ära, seadsid end seina veerde kükakile ja panid suitsu .. V. Krimm (tlk).