[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vajaka ‹adv›
puudu. a. vajalikust vähem. Laeval pidavat veel üks mees vajaka olema. Meistril jäi abilistest vajaka. Invaliidil on üks käsi vajaka. Viljaseemet oli vajaka. Toidus jääb vitamiinidest vajaka. Palkide tõstmisel tuli jõust, jõudu vajaka. Poisil jääb veel teadmistest, võimeist, eneseusaldusest vajaka. Organiseerimises jäi üht-teist ka vajaka. Käsi ei ulatunud laeni: pisut jäi vajaka. *.. elu Vana-Võhmal on hirmus ühekülgne, midagi on vajaka, igavus kipub liiga tegema. V. Saar. b. kohalolekust, ettenähtud kohast ära. Üks lehm oli karjast vajaka. Kojuminekul märkas lapsed vajaka olevat. *.. kuid siis jäi härra kogu ööks vajaka ja ilmus alles järgmisel hommikul .. A. H. Tammsaare.