[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vait ‹adv›

1. vaikivana v. vaikivaks, vakka. Oli, istus kogu aeg vait. Ole vait, ära sega nende jutu vahele! Olge sellest asjast päris vait! Lapsed olid kartlikult vait kui hiirepojad. Ma ei räägi kellelegi, olen vait nagu haud. Rääkija jäi hetkeks, poole sõna pealt vait. Las lõksutavad, küll nad kord vait jäävad. Vait, poisijõmpsikas! Vait, teie seal! Lapsed kamandati vait. Koerad jäid peagi vait. Kuulipilduja jäi vait 'lakkas tulistamast'. Kopsimine seina taga jäi vait 'lakkas'. Majas oli kõik vait, justkui välja surnud. Ümberringi oli kõik vait ja vaga: ei ainustki häält. *Vait, vait oli linn. Ei enam liikunud ükski. Ei enam sõitnud ükski. R. Roht.
▷ Liitsõnad: hiirvait.
2. hrv liikumatult, vaikselt, vagusi. *Rukkimeri seisab vait, kõrs kõrre kõrval, pähik pähiku kõrval. Mitte tuuleõhkugi pole. L. Hainsalu.

vait kui sukk vt sukk