[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vaikselt ‹adv›

1. mitte valjusti, tasa. Räägiti väga vaikselt, peaaegu sosinal. Põlvitas kääpa juurde ja luges vaikselt meieisapalve. Laps hakkas vaikselt nutma. Poiss laskis vaikselt vilet. Koer kiunatas vaikselt. Mets , meri kohises vaikselt. Keegi koputas vaikselt aknale. Pliidil podisesid vaikselt kartulid. Vaikselt-vaikselt kandusid helid meieni. *Hulga aega kõnelesid mehed tagakambris, küll vaiksemalt, küll valjemalt .. A. H. Tammsaare.
2. käratult; häält tegemata. Jahiline peab metsas liikuma võimalikult vaikselt. Sulges enda järel vaikselt ukse. Sa läksid hommikul nii vaikselt ära, et ma ei kuulnudki. Nad olid oma peidupaigas vaikselt nagu hiired. Pulmad peeti üsna vaikselt 'ilma suurema trallita' ära. Haige kannatas vaikselt suuri valusid. Vanaema suikus vaikselt igavesele unele. || rahulikult, talitsetult, vaoshoitult. Elab omaette ja vaikselt kusagil kolkas. Mindi lahku vaikselt, ilma riiuta. Töödejuhataja püüdis meeste nurinat vaikselt summutada. *Vaikselt kuulas ta pealt sagedasi pühaduseteotusi, kuni ei kannatanud enam välja .. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: haud|vaikselt, hiir|vaikselt, surmvaikselt.
3. liikumatult. Haige pidi vaikselt lamama. Õpilased nihelesid, nad ei suutnud vaikselt istuda. Töö on lõppenud, kraanad seisavad vaikselt. *Täiskuu põletas taevas, Põhjanael siras ja tähed vaatasid vaikselt. H. Laipaik.
4. aeglaselt, aegamisi, tasapisi. Purjekas libiseb vaikselt merele. Vaikselt voolav oja. Lained käisid vaikselt rannale. Hobune sõidab vaikselt sörkides. Teose sündmustik areneb vaikselt ja vagusalt. Tuul puhub järjest vaiksemalt 'väiksema tugevusega'. Mu süda vaikselt 'pisut, väikselt' valutab tema pärast.