[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vaik ‹adv›
hrv vait. *„Meie [kilkasime]? Ei, meie olime vaik!” kostis Kadri tüdrukute seast. E. Särgava.

vaik ‹vaiga 23› ‹adj›
‹hrl. sg. nom.› vaikne. Ümberringi oli kõik vaik ja vaga. *Pime kevadöö on soe ja vaik. B. Alver. *Koju jäägu kurvad keeled, / kurvad keeled, muremeeled, /ahju ette naised vaigad, / tuimad tüttered tubaje! A. Kitzberg.

vaik ‹vaigu 21› ‹s›

1. paljude taimede, eriti okaspuude eritatav klaasitaoliselt läbipaistev v. tuhm sitke, veniv ja kleepuv mass. Looduslikud vaigud. Okaspuude vaik. Kuuskedelt, mändidelt vaiku võtma, koguma. Puu tüvest nõrgus vaiku. Vaigust lõhnavad palgid, laastud. Südasuvel lõhnab metsas sula vaigu järele. Ta on oma käed, riided vaiguga määrinud. Kevadel muutuvad paplite pungad vaigust kleepuvaks.
▷ Liitsõnad: kirsi|vaik, kopaal|vaik, kuuse|vaik, lehise|vaik, männi|vaik, puu|vaik, taimevaik; kummi|vaik, mere|vaik, taruvaik.
2. keem looduslikku vaiku (1. täh.) meenutav sünteetiline kõrgmolekulaarne aine (lähteainena näit. liimide, lakkide, värvide tootmisel). Sünteetilised vaigud 'sünteesvaigud'.
▷ Liitsõnad: akrüül|vaik, alküüd|vaik, bensoe|vaik, epoksü|vaik, fenoolformaldehüüd|vaik, glüftaal|vaik, karbamiid|vaik, kumaroon|vaik, pentaftaal|vaik, polüester|vaik, polümeer|vaik, polüuretaan|vaik, silikoon|vaik, süntees|vaik, tehisvaik; lakivaik.
3. kõrvavaik. Kõrva on vaiku kogunenud.