[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vahetu ‹1› ‹adj›

1. otsene, ilma vaheastme v. -lülita. Minu vahetu ülemus. Idaslaavlased olid eesti hõimude vahetud naabrid. Kuulati üle õnnetuse vahetud pealtnägijad. Vahetud andmed, faktid. Vahetu osavõtt sündmustest. Tuleb luua vahetu kontakt keskusega. Esimesed vahetud kokkupuuted naabritega ei olnud rõõmustavad. Need sündmused on omavahel kõige vahetumas seoses. Asula asub jõe, raudteejaama vahetus läheduses 'täiesti, väga lähedal'. On vajalik eri asutuste senisest vahetum koostöö. Kirjaniku see teos on sündinud autori vahetute muljete põhjal. Lähtus otsuse tegemisel enese vahetutest elukogemustest. Aisting on materiaalse maailma vahetu peegeldus.
2. ehtne, loomulik, siiras. Paelus mehe vahetu otsekohesus. Liigutas töökaaslaste tähelepanelik ja vahetu osavõtt tema muredest. Teos köidab oma vahetu värskusega. Lapsed on palju vahetumad kui täiskasvanud.
3. hrv ilma vaheta, vahetpidamatu. *Ning siis – kui tulistamine tihenes vahetuks raginaks, siis lõi mere taga koit õhetama .. B. Alver.