[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vahe|aeg

1. kahe tegevuse vm. ajamomendi vaheline aeg, hrl. katkestus, paus mingis jätkuvas, kestvamas tegevuses v. olukorras. Talvine, suvine koolitöö vaheaeg. Õppuste, filmivõtete vaheaeg. Põllutöödes on pärast jaani vaheaeg. Külastas pärast mitmeaastast vaheaega taas kodumaad. Taimi pritsiti mõnepäevaste vaheaegadega. Tudengid on vaheajal, jäid vaheajale. Nõupidamisel, kohtuistungil tehti viieminutine vaheaeg. Jutus tuli vaheaeg. Sõjategevuses esines vaheaegu. Vihma sadas lühikeste vaheaegadega päev otsa. || eeskava osade vaheline pikem paus teatris, kontserdil, peol. Vaatuste vaheajad kippusid venima. Vabaõhuetendus toimub ilma vaheajata. Kontserdi vaheajal mindi einelauda. || vahetund. *Suurel vaheajal, kui lõunaleib oli ära hammustatud, mängisime ringmänge ja laulsime. K. Ader.
▷ Liitsõnad: jõulu|vaheaeg, kevad|vaheaeg, kooli|vaheaeg, lihavõtte|vaheaeg, lõuna|vaheaeg, pühade|vaheaeg, püügi|vaheaeg, semestri|vaheaeg, suve|vaheaeg, söögi|vaheaeg, talve|vaheaeg, töö|vaheaeg, õppevaheaeg; jäävaheaeg.
2. sport distantsi mingis punktis fikseeritud vahepealne tulemus. Võistlejate ametlikud vaheajad 1,5 ja 3,5 km kohal (5 km suusatamises).