[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vaesus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. rahatu, varatu olek; ant. rikkus. Talupoegade vaesus oli suur. Rahva vaesus kasvas, süvenes. Sõja järel valitses kõikjal vaesus. Mees häbenes oma vaesust. Elati, vireleti äärmises vaesuses. Vaesusest oli raske välja rabelda. *Eluaeg rassite, aga vaesus vahib uksest ja aknast sisse. M. Talvest.
▷ Liitsõnad: puru|vaesus, verivaesus.
2. kehvus, nigelus; vähesus. Põhjaalade taimestiku kidurus ja vaesus. Argielu hallus ja vaesus. Kirjutis kannatab kohati väljendusliku vaesuse all. Ideede vaesus. Ebakindlaks tegi teda kogemuste vaesus.
▷ Liitsõnad: ande|vaesus, fantaasia|vaesus, hapniku|vaesus, huumus|vaesus, idee|vaesus, liigi|vaesus, lume|vaesus, maitse|vaesus, sademe(te)|vaesus, takti|vaesus, tunde|vaesus, vaimu|vaesus, vee|vaesus, verevaesus.