[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vaen ‹-u 21› ‹s›

1. äge sallimatus, vihkamine. Isiklik, lepitamatu vaen venna vastu. Nende omavaheline, vastastikune vaen süvenes. Nende vahel hõõgub, on valitsenud aastatepikkune vaen. Kahe naabri vaen. Küla vaen mõisa vastu. Ta näib minu vastu vaenu tundvat. Minus tärkas vaen selle mehe vastu. Võimuahnus, ebaõiglus sünnitab paratamatult vaenu. Õhutati, ässitati, külvati rahvastevahelist vaenu. Võõrasõed elasid omavahel vaenus. Me oleme temaga ammu vaenus. Vastutulija vaatas Aadut varjamatu vaenuga. Tüli talu hävitab, vaen valla kaotab. Rahu kosutab, vaen kaotab.
▷ Liitsõnad: hõimu|vaen, rassi|vaen, sala|vaen, surma|vaen, usu|vaen, veri|vaen, vihavaen.
2. sõda; vaenlane. Käskjalg tõi sõnumi, et vaen on maal. *Vaenlasele tuli vaenuga vastata, see oli vana tarkus. A. Kalmus. *.. ronisid mehed üles tarede katustele, et seal pistandiku ülemise serva tagant vaenule vastu panna. E. Kippel.