[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vabisema ‹37›
värisema, võbisema. a. (inimese v. looma puhul). Sa vabised ju kogu kehast! Keha vabises nutust, nutukrampides. Astus paar sammu vabisevi jalu. Vana inimene, käed vabisevad otsas. Põlved hakkasid erutusest vabisema. Naeris nii, et kõht, vats vabises. Lapse lõug hakkab vabisema, nutt on lähedal. Ta on näost kaame ja huuled vabisevad. Hakkas hirmu pärast, meeleheitest vabisema. Ruum oli nagu hundilaut, vabisesime külmast. Ta päris vabises vihast. Vabiseb nagu langetõbine. Kurnatud veoloomad lõõtsutasid ja vabisesid. Niisugune ülekohus, et mul süda lausa vabiseb sees. Hakkas vabiseva häälega oma õnnetusest rääkima. b. (üldisemalt). Laev, kuunar, paat kõigub ja vabiseb lainetel. Maja vabiseb sõidukite möödumisel. Maa, maapind võppus ja vabises plahvatustest. Jää lõi reejalaste all vabisema. Puud vabisevad tuulehoogudes. Kõrkjad vabisesid veevoolus, tuule käes. Haavalehed vabisesid. Küünlaleek vabises nõrgalt. Põlev peerg heitis vabisevat valgust. Varjud vabisesid laes. Õhkki vabises piksekärgatusest.