[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vaba|tahtlik

1. ‹adj› ilma kohustuse v. sunduseta, omast tahtest tehtav, toimuv vms. Õnnetuses kannatanute vabatahtlik abistamine. Vabatahtlikud annetused. Vabatahtlik kindlustus. Usuõpetus oli koolides vabatahtlik õppeaine. Osavõtt üritusest on rangelt vabatahtlik.
2. ‹adj› midagi ilma kohustuse v. sunduseta, omal tahtel tegev, millessegi kuuluv vms. Vabatahtlik korrespondent, kaastööline, loodusvaatleja, abistaja. Vabatahtlikud tuletõrjujad, pritsimehed. Vabatahtlik tuletõrjeühing 'vabatahtlike tuletõrjujate ühing'.
3. ‹s› omal soovil, ilma kohustuse v. sunduseta midagi tegev isik, volontäär. Sajad vabatahtlikud suundusid päästetöödele, metsa kustutama. || sõj omal soovil relvajõududesse astunud kodanik. Eestlasi toetasid Vabadussõjas Soome vabatahtlikud. Vabatahtlike salgad, väeüksused. Rügemendis oli nii mobiliseerituid kui ka vabatahtlikke. Läks vabatahtlikuna rindele.