[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vaakuma ‹vaagun 42›

1. (varese kraaksumise kohta:) „vaak, vaak” häälitsema. Varesed vaakusid puude otsas, lendasid vaakudes minema. Vares vaagub ise oma pesa üles. Las vares vaagub, küll ta vakka jääb. | piltl. Ärge vaakuge mulle õnnetust kaela! Mõni siunas valitsust ja mõni vaakus talle kadu. *Üks paks emand nõjatus vastu müüri ja oksendas valusasti vaakudes .. A. Jakobson.
2. raskesti haigena vaevlema, suremisele lähedal olema. Haige vaakus mitu nädalat elu ja surma vahel. Sa vaakusid kaua surmasuus 'olid surmale lähedal'. Haavatu, haige vaakus valudes. Terve talve vaakunud tõvevoodis 'olnud voodihaige'. Vangikeldrites vaakuvad vangid. *Robi tõsinemisel oli ka arusaadav põhjus: ta vana ema vaakus ilmselt viimaseid päevi. E. Tennov. | piltl. Firma vaakus majandusraskustes.
3. piltl kõikuma, vankuma. Mees vaakus kartuse ja lootuse vahel. *Küll võib raske olla kahe jumala vahel vaakuda, mõtles naine lõbusalt. R. Kaugver. *Nüüd, kus teine kalduv oli kahasse võetavat hinda maksma, lõi ta ise nii väga vaakuma, nagu varitseks teda kaubas aina kahju. E. Vilde.

hinge vaakuma vt hing [1]

surma vaakuma vt surm