[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

võõras ‹võõra 19›

1. ‹adj› selline, kellest v. millest mitte midagi ei teata, keda v. mida ei tunta, tundmatu. Võõras inimene, mees, tüdruk. Uustulnukana olen veel kõigile võõras. Võõrad maad, riigid, rahvad. Võõras teerada. Sattus täiesti võõrasse kohta. Mets muutus järjest võõramaks. Ümberringi kostis võõraid keeli. Kuulis talle võõra linnu häälitsust. Meil võõrad taimeliigid, kalad, loomad. Telefonile vastas võõras mehehääl. See on hoopis võõras nimi, ma pole seda varem kuulnud. Kunstlikult moodustatud sõnad on rahvale võõraks jäänud. Algaja kirjanik, tema looming on lugejale veel võõras. Talutöö ei olnud talle päris võõras. Miski inimlik pole mulle võõras. *.. alles seal muutus kallas võõramaks ja tee põnevamaks. E. Park. || teistest erinev; harjumatu, kauge; raskesti mõistetav. Immigrantide tavad ja arusaamad on kohati võõrad. Poiss tundis end oma suurte unistustega siinses väikekodanlikus keskkonnas võõras olevat. Eredad värvid on graafikule võõrad. Kunstliku suulaega on esiti võõras süüa. Ta käitumisse oli ilmunud võõraid jooni. Vormiriietuses muutus poeg kohe emale võõramaks. Lastele võõraks jäänud isa. Demokraatlikule riigile on jõhker välispoliitika võõras. Linnalapsele näis mets alati võõras. *.. aga mul on ikka nagu võõras mõtelda, et naisterahvas teeb tegemist lõhkeainega. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: elu|võõras, inim|võõras, keha|võõras, liigi|võõras, loodus|võõras, tehnikavõõras; puru|võõras, umb|võõras, võhi|võõras, võnnuvõõras.
2. ‹adj› kellelegi teisele kuuluv, teise oma. Käis võõras aias õunavargil. Ära topi oma nina võõrastesse asjadesse! Teda peetakse suureks võõra vara raiskajaks. Laps ei oska veel vahet teha, mis oma, mis võõras. Kägu muneb võõrasse pesasse. Pole ilus võõraid kirju lugeda. Esines võõra nime all. Võõral väljakul on raskem võita kui kodus. *Rannakadakate vahel üleskasvanud poiss tundis juba võõra leiva maitset ja hinda. H. Sergo.
3. ‹s› see, keda ei tunta, tundmatu. Ukse taga seisis keegi võõras. Kust võõras pärit on? Võõras tutvustas ennast müügiagendina. Sirutas võõrale käe. Kõnetas võõrast, kes talle vastu juhtus. Ema keelas võõra käest kompvekki vastu võtta. Poiss pandi juba kuueaastaselt võõraste juurde karja. Vanake ei tahtnud kellelegi tüliks jääda, ei võõrastele ega omastele. Öeldakse ikka, et võlg on võõra oma.
4. ‹s› (hrl. vananevas pruugis:) külaline. Oodatud, kutsutud võõras. Meile tuleb õhtul võõraid. Seal peres osatakse võõraid vastu võtta. Pulmapeol oli palju võõraid: alates naabritest kuni kaugete sugulasteni. Täna olete kõik minu võõrad. Ega pidu ei parane, kui võõraid ei vähene. *.. oli pilgar suur kokku kutsutud, / peole ausale kõik võõraks palutud .. A. Annist (tlk).
▷ Liitsõnad: au|võõras, kont|võõras, peo|võõras, pidu|võõras, pulma|võõras, supel|võõras, suvevõõras.

end võõraste sulgedega ehtima vt sulg [sule]