[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

usklik ‹-liku, -likku 30›

1. ‹adj› jumalat (v. jumalaid) tunnistav, jumala(i)sse uskuv. Sügavalt, tõsiselt usklik inimene. Selles maanurgas elab väga usklik rahvas. Poiss on pärit usklikust ja jumalakartlikust kodust. Hispaania olevat Euroopa kõige usklikum maa. Enne usklikuks saamist oli ta hoopis teistsugune. *.. pärast isa surma .. olevat ema tasapisi usklikuks hakanud .. E. Vetemaa. || olenditele, esemetele, paikadele jm. üleloomulikku väge omistav. Loodusrahvad on väga usklikud: nad kummardavad esivanemaid, puid, loodusjõude.
▷ Liitsõnad: tõsi|usklik, õigeusklik; ebausklik vrd kerge|usklik, vrd umbusklik.
2. ‹s› selline inimene. Tõsine usklik täidab usukombeid. Kogudusse kuulus sadakond usklikku. Okupatsiooni ajal kiusati usklikke taga. Kloostrit külastas erinevatesse konfessioonidesse kuuluvaid usklikke.