[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ulguma ‹ulun 42›
valju ühetoonilist häält pikalt ja venivalt kuuldavale tooma, uluma. a. (looma, peam. hundi ja koera uutava häälitsemise kohta). Mingi loom ulgus pimeduses võikalt, läbilõikavalt. Hundid ulgusid näljast. Muri ulgus kaeblikult, koon vastu taevast. Hüäänid, rebased uluvad. „Huu, huu!” kostis metsast ulguvat häält. Ega hunt ulgumist unusta. b. (inimese kohta:) kisendama, röökima. Ulgus viha, pahameele pärast. Hull oli koleda häälega ulgunud. Pealtvaatajad ulgusid vaimustusest, naerust. Naised ulgusid laulda mingit venivat laulu. Teistele märguandmiseks oli tarvis hundi moodi ulguda. Kui oled huntide hulgas, siis pead nendega ühes ulguma. || kõva häälega nutma. Naine ulgus metsiku valu pärast. Pahateolt tabatud poiss pistis, pani, kukkus haledasti ulguma. Ulub ja nuuksub südantlõhestavalt, lohutamatult. Laps ulub täiest kõrist, mis kole. Tüdruk ulgus nutta. Kui üks hakkab nutma, uluvad varsti teisedki kaasa. Jäta nutt, mis selle tühja asja pärast nii kaua ulguda! Kummuli voodis, ulgus ta padja sisse, et nuukseid lämmatada. c. (loodushäälte kohta). Sügistuul ulgus akna taga, unkaaugus, maja ümber. Tormisööst paiskus ulgudes üle paadi. Korstnas ulgus ja undas hirmuäratavalt. Ulguv ja möirgav meri. d. (tehishelide kohta). Sadamas ulgusid aurikute sireenid. Mürsud ulgusid ümberringi. Buss ronis ulgudes mäest üles. Vanasti olid siin saed ulgunud. Pasunad ulgusid. *Ulgudes peas mõttemootor käib. R. Rimmel.