[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tõend ‹-i 2› ‹s›

1. ka jur ese, fakt v. asjaolu, mis võimaldab tuvastada kohtuasja asjaolusid ning kindlaks teha kellegi süü v. süütuse. Kaalukad, ümberlükkamatud tõendid. Tõendeid koguma, hindama, esitama. Kus on tõendid, millel süüdistus põhineb? Tõendid räägivad kohtualuse vastu. Tema vastu puuduvad tõendid. Tõendite puudumisel tunnistati mees süütuks. Kiirusmõõdiku näit ei ole piisav tõend kiiruse ületamisest. Tunnistaja ütlus on kohtulik tõend. Esemelised, dokumentaalsed tõendid. Otsene, kaudne, suuline, kirjalik tõend. Süüdistavad, õigustavad tõendid. || (üldisemalt:) millestki tunnistust andev, mingit oletust kinnitav ese, fakt v. asjaolu. Esimesed tõendid inimese olemasolust Maal. Arheoloogilised leiud on veenev tõend sellest, et siin on kunagi olnud suurem asulakoht. Viljandi lossivaremed on heaks tõendiks, et tellis on vastupidav ehitusmaterjal. Ta laiad õlad ja tohutud kämblad on suure jõu tõendiks. Teadlased on leidnud uusi tõendeid suitsetamise ja rinnavähi seoste kohta.
▷ Liitsõnad: asi|tõend, kaud|tõend, süü|tõend, vastutõend.
2. dokument, mille sisuks on mingi fakti kinnitamine, tõendav dokument. Ametlik, vormikohane tõend. Notariaalselt kinnitatud tõend. Töökohast saadud tõend. Arsti antud tõend. Meditsiiniasutuse tõend lapse sünni kohta. Tõend omandiõiguse, õppemaksu tasumise, sõjaväeteenistusest kõlbmatuks tunnistamise kohta. Kas sul puudumise kohta tõend on? Näita oma tõend ette. Kursuse läbinud saavad sellekohase tõendi. Tõendit kirjutama, väljastama, esitama. Lõi tõendile pitseri. Koduõpet saab taotleda arstliku komisjoni tõendi alusel.
▷ Liitsõnad: ameti|tõend, arsti|tõend, elukoha|tõend, puudumis|tõend, töö|tõend, veterinaartõend.