[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

täielik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. täies ulatuses v. täiel määral ilmnev, kõigis olemuslikes tunnustes avalduv, lõpuni minev, tingimusteta; kõigekülgne, kõikehaarav, üleüldine. Elutegevuse täielik katkemine. Täielik ja osaline luumurd. Metanoolimürgistus võib tekitada nägemise täieliku kaotuse. Täielik ja osaline päikesevarjutus. Täielikud ja osalised homonüümid. Täielik ja mittetäielik põlemine. Vennad olid täielikud vastandid. Lahing lõppes täieliku lüüasaamisega. Nurjumine, tervistumine oli täielik. Ta võeti täielikule ülalpidamisele. Istuti täielikus vaikuses. Andestamine olgu täielik. Tal on täielik õigus lahkuda. See on täielik väljamõeldis. Asi lõppes meistri täieliku õigeksmõistmisega. Isa andis pojale äris täieliku voli. Sain festivalist täieliku ülevaate, pildi. || tõeline, päris. Veel maikuus oli täielik talv. Ta on täielik patsifist, albiino. Täielik mühkam!
2. kõiki osi sisaldav, selline, kust ükski osa ei puudu. Täielik komplekt tööriistu. Ütle oma täielik nimi. Tammsaare teoste täielik kogu. Tekst polnud täielik. Bibliograafia esitab ilmunud artiklite täieliku loendi. Omandas täieliku keskhariduse.
3. täiuslik, veatu. Uued, täielikumad ravimeetodid. *Ja kõik tehtud tööd leiti nii täielikud, et kes neid kord tundma saanud, enam teiste meistrite ja sellide tööd ei tahtnud. F. R. Kreutzwald.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|täielik, mittetäielik