[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tupp ‹tupe 22› ‹s›

1. ümbritsev (kaitsev) moodustis v. ese, ümbris, kest. a. (organismi osal). Õie tupplehed moodustavad tupe. Tulika õiekate koosneb tupest ja kroonist. Nisukõrte teravaotsalised tuped. Kärbseseene jala alusel on kotjas tupp. Šampinjon erineb valgest kärbseseenest tupeta jala poolest. Nokka, sarve kattev tupp. *Valmis rukki iva ümber tõmbab tupp ennast rohkem kokku ja ei lase teda maha pudeneda. J. Mändmets. || lüdi. Pähklid on juba hakanud tupest lahti lööma. Küpsed pähklid tulevad kergesti tupest välja. b. (esemel). Pani, pistis mõõga tuppe. Tõmbas, võttis, haaras mõõga tupest. Tal on tupes terav puss. Nahast, puust, kasetohust tupp. Vööl rippus pronksplekiga kaunistatud tupes nuga. Vibu ja tupp nooltega. c. kookon. Siidiuss koob enda ümber siidniidist tupe. Tupest ronis välja liblikas. Tupekoi tuppesid märkab vaid vilunud silm. Tüdruk tõmbus endasse nagu tõuk tuppe. d. ka nlj (riietusesemete v. nende osade kohta, ka võrdlustes). Poiss on kasvanud, sääred tikuvad tupest 'püksisäärest' välja. Seelik on ümber (keha) nagu tupp.
▷ Liitsõnad: juure|tupp, lehe|tupp, pähkli|tupp, õietupp; kõõluse|tupp, suletupp; mõõga|tupp, noa|tupp, noole|tupp, pussitupp; nahk|tupp, sarv|tupp, puutupp.
2. anat emaslooma suguteede paaritu lõpposa; naise torujas sisesuguelund (vagina). Tupe väljalangemine.

tupe peale andma, tupe peale saama
(peksmise v. peksasaamise kohta). Isa andis pojale valetamise eest tupe peale. Siia kanti ära oma nägu enam näita, muidu saad tupe peale!