[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tunnistaja ‹1› ‹s›

1. isik, kes ise on mingi sündmuse, nähtuse juures, näeb toimuvat pealt. Sattus tahtmatult vestluse, sõnavahetuse tunnistajaks. Tunnistajaid oli selle õnnetuse juures palju. Olin ta õnne, meeleheite tunnistajaks. Olime harukordse sündmuse, vaatepildi tunnistajaks. Päevast päeva oli ta sunnitud tunnistajaks olema haige silmanähtavale kuhtumisele. Jumal ise on tunnistajaks, et see oli just nõnda. Kahtlustate teda varguses, aga teil pole ju tunnistajaid. | piltl. Iga puu ja põõsas siin on meie armastuse tunnistaja. || (mingi ajajärgu, epohhi kaasaegsena). Ta teadis, et on ühe ajastu lõpu tunnistaja. *Milline õnn on olla nii pikka aega meie muusikaelu arenemise tunnistajaks! G. Ernesaks.
2. jur isik, kes teab kriminaal-, tsiviil- v. haldusasjasse puutuvaid fakte ja on võimeline nende kohta andma õigeid ütlusi. Ta kutsuti kohtusse, uurija juurde tunnistajana. Esines kohtus tunnistajana. Kohus asus tunnistajaid üle kuulama. Üksteise järel astusid tunnistajad ette. Tunnistaja muutis oma varasemaid ütlusi.
▷ Liitsõnad: pea|tunnistaja, valetunnistaja.
3. mingi toimingu juurde kutsutud erapooletu isik; isik, kes midagi tõendab. Testament avati tunnistajate juuresolekul. *Laulatusest võtsid peale noorpaari osa ainult mõned tunnistajad kummaltki poolt. I. Lätt. *Kuid vaja oli kaht tunnistajat, kes tõendaksid, et [püssi] ostja on tõesti jahimees .. H. Sergo.
4. miski, mille põhjal võib midagi aimata v. järeldada, millestki tunnistust andev seik, asjaolu vms. *Aedades punavad õunad ja kollased vahtralehed külatänava poris olid saabuva sügise esimesteks tunnistajateks. A. Uustulnd.
5. mingi usu pooldaja v. järgija. Jehoova tunnistajad 'teat. protestantliku usulahu liikmed, jehovistid'.