[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tundmatu ‹1›

1. ‹adj› selline, mida v. keda ei tunta, millest v. kellest midagi ei teata, teadmatu; mitte tuttav, võõras. Telefonis vastas tundmatu hääl. Tundmatu käekiri. Õhk on tulvil tundmatuid lõhnu. Need taimed, seened, linnud on mulle tundmatud. Tee viis teda üha uutesse tundmatutesse paikadesse. Ära hüppa vette tundmatus kohas! Teda on tabanud mingi tundmatu haigus. Mets on täis tundmatuid hädaohte. Tundmatus suunas edasi minna oleks lollus. Mees rääkis mingit tundmatut keelt. Kirjutage tekstist välja tundmatud sõnad. Tema päritolu on tundmatu. Tundmatu naine, isik. Tundmatu heategija. Olen siin kõigile võõras ja tundmatu. Autor soovib tundmatuks jääda. Tundmatu kunstniku maal. *Mina sõitsin tundmatuile vesile, vastu tundmatule tulevikule. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: senitundmatu.
2. ‹s› inimene, kes ei ole tuttav, võõras. Ukse taga seisis üks tundmatu. Kes on see heledajuukseline tundmatu? Kas mitte tema polnud see tundmatu, kes mulle tookord kiirabi kutsus?
3. ‹s› mat sümbol, mis tähistab objekti, mille väärtused on määratud teat. kaudsete tingimuste kaudu, otsitav. Ühe, mitme tundmatuga võrrand. Võrrandis on kaks tundmatut, x ja y.

tundmatu maa vt maa