[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tuisk ‹tuisu 21› ‹s›

1. ka meteor lahtise v. sadava lume edasikandumine tuule mõjul. Tugev, suur, kõva, kange, metsik tuisk. Selle talve esimene tuisk. Tuisk möllab, tuhiseb, vihiseb. Hirmus tuisk matab hinge, peksab lund näkku. Tuisk pühkis lume hangedesse, ajas kõrged hanged kokku. Öine tuisk müttas kõik teed, jäljed kinni. Ootame, kuni tuisk vaibub, järele jääb. Ilm kisub, läheb, pöörab tuisule. Läks koledaks tuisuks. Õhtu eel tõstis pisut tuiskugi. Kuhu sa säärase tuisuga lähed! Tihedas tuisus eksisime teelt. Läbi tuisu andis päris rühkida. Jahimees jäi tuisku 'tuisu kätte'. Valge tuisk mähkis majad lumekeerisesse, ajas teed hange. Ratsasalk kihutas suure tuisuga, nagu tuisk, nii et tuisk taga 'väga kiiresti'.
▷ Liitsõnad: hinge|tuisk, laus|tuisk, lume|tuisk, madal|tuisk, märtsi|tuisk, pilu|tuisk, pinna|tuisk, pööris|tuisk, sala|tuisk, vastla|tuisk, veebruari|tuisk, üldtuisk.
2. millegi hoogne rohkearvuline lend v. (laiali)paiskumine. Sügisene lehtede tuisk. Käis plahvatus, kõik mattus mulla ja sopa tuisku. *Ka kõige vägevamad lained murduvad nende [= jäämägede] vastu miljoniteks piiskadeks, mis raevuka soolase tuisuna õhku hajuvad. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: liiva|tuisk, mulla|tuisk, tolmu|tuisk, vahu|tuisk, vee|tuisk, vihmatuisk.