[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

triip ‹triibu 21› ‹s›
hrl. värvuselt muust pinnast eristuv pikk kitsavõitu riba v. joon, vööt, jutt. Kollaste ja roheliste triipudega riie. Vaiba triibud. Koe, lõime triibud kangas. Seeliku allääres on punane triip. Peas sinine kollase triibuga vormimüts. Sinivalget triipu 'siniste ja valgete triipudega' madrusesärk. Vardas trikoloor punase, valge ja rohelise triibuga. Nooremleitnandi varrukal on kaks kuldset triipu. Portselan- ja fajanssnõudel on kaunistuseks triibud peal. Sõidurada on mõlemast servast valge triibuga märgistatud. Vöötoraval on seljal tumedad triibud. Mehe juustes on juba triip halli. Puude vahelt helkis jõe hõbedane triip. Merelt paistab saare kauge tume triip. Jääkatte keskel oli triip lahtist vett. Idataevasse tekkis koidu roosa triip. Vihmapiisad nõrgusid triipudena mööda aknaklaasi alla. Pigistas, tõmbas huuled kitsaks triibuks 'kriipsuna tihedalt kokku'. Triipu tõmbama kõnek narkootikumi pulbrina nina kaudu manustama. *.. üle [televiisori] ekraani jooksid triibud ja lained .. M. Mutt. *Ta künnivaod olid sirged nagu triibud madratsiriidel. E. Tegova.
▷ Liitsõnad: dekoori|triip, koe|triip, piki|triip, põik|triip, värvi|triip, ääretriip; huule|triip, kulmu|triip, seljatriip; eha|triip, koidu|triip, pilve|triip, suitsutriip.