[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tobe ‹-da 2›

1. ‹adj› (inimese, ka looma kohta:) segane, vähese aruga, taipamatu, totter, lollakas; lihtsameelne, kogenematu. Vanamees on juba päris tobe, ei taipa enam midagi. Röövlid olid ta lausa tobedaks peksnud. Oli joomisest üsna tobedaks muutunud. Hirmust, suurest mõtlemisest mine või tobedaks. Kuidas nad võivad olla nii tobedad, et usuvad seda udujuttu? Ta oli küll hoopis tobe, kui laskis end ninapidi vedada. Miks sa seda teed, oled peast tobe või? Lammas pole üldsegi kõige tobedam loom. *Oli ka tõesti tobe! Ei mõistnud asja salajas hoida! M. Metsanurk.
2. ‹s› selline inimene. See tobe raiskab raha viina peale. Otsi tobedat, kes maja eest nii palju maksaks! Igavene tobe, mis sa topid oma nina igale poole! Sa oled ikka üks tobedate tobe! *Isegi mina tobe oskasin Ivani heasüdamlikkusest kasu lõigata ... M. Lott (tlk).
3. ‹adj› (tegude, jutu, tunde jms. kohta:) arutu, rumalust ilmutav; ebameeldivust, piinlikkust tekitav. Tobe arvamus, korraldus. Sai tobeda tükiga hakkama. On lihtsalt tobe ennast õnnetuses süüdistada. Pean tema käitumist lausa tobedaks. Lapsed jäid tobedate nägudega õpetajale otsa vahtima. Levib igasuguseid tobedaid kuulujutte. Keegi mõtles välja tobeda loo ta põgenemisest. Jäta juba oma tobe targutamine! Unetul ööl tikkus tobedaid mõtteid pähe. Meeletu ja tobe kiindumus. Film tundus erakordselt tobe. Tüdrukule suruti pähe mingi tobe kübar. Kas saab veel olla midagi tobedamat eilsest vahejuhtumist!