[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tihke ‹1› ‹adj›

1. tihedasti koosseisev; struktuurilt, koostiselt, konsistentsilt tihe. a. (aine kohta:) kõva, sitke; paks. Tihke maa, muld. Vihmast tihkeks muutunud pinnas. Tihke savi, pori. Tihkeks tallatud tee. Põllud on kohati üsna tihkeks ja tänka kuivanud. Märg tihke liiv. Kaevasime endale tihkesse lumme varjulised koopad. Tihke ja sitke puit. Sinilille tihked nahkjad lehed. Tihke konsistentsiga kreem, mesi. Tihke tainas, puder. Tihke seapekk, tailiha. Tihked klimbid. Hõõrus leivatüki tihkeks ja pani õnge otsa söödaks. Marineerimiseks sobivad tihkema lihaga kalad. Tihkeks vahuks klopitud munavalged. b. (keha v. selle osade kohta:) prink. Tihked lihased. Tihked siredad sääred. *„Issand jumal!” vähkres Milla Prohveti haardes, kui see oma kareda habeme tüdruku tihkete rindade vahele surus. A. Uustulnd. c. (rohu, juuste, karvkatte vms. kohta). Tihkeks kasvanud õuemuru. Tihke karvaga loom. Juuksed on tihked, kamm ei käi hästi läbi. d. (õhu, udu vms. kohta:) paks, raske. Õhk on tolmust ja suitsust tihke. Merelt tõusis tihke udu. Korstnast kerkis tihket suitsu. Puud ja majad kadusid tihkesse vinesse. | piltl. Tihke pimedus, hämarus, videvik.
2. raske, tugev. Tuba on täis tihket viinahaisu. Vagunis levivad tihked lehad. Maad võttis tihke vaikus. || kõnek pingeline, kõva, intensiivne. Tegime tihket tööd. Oli tihket tegemist, et kõik asjaosalised kokku ajada. Vaenlasele anti tihket tuld.