[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tervik ‹-u 2› ‹s›

1. üksikosadest moodustuv kogum, mida käsitatakse ühtsena. Lahutamatu, jagamatu, orgaaniline, harmooniline tervik. Mõtteline, sisuline tervik. Osi tervikuks ühendama, liitma. Organism kujutab endast tervikut. Iga mesilase tegevus on allutatud mesilaspere kui terviku vajadustele. Loodus on suur tervik. Mets kui ökoloogiline tervik. Linn kui arhitektuuriline tervik. Iga rahvas on omaette etniline tervik. Kunstiteose sisu ja vorm moodustasid ilusa terviku. Heas lavastuses liitub kõik – lavakujundus, muusika, näitlejate mäng – mõjusaks tervikuks. Üksiktantsud tuleb siduda kompositsiooniliseks tervikuks. Meri, maa ja taevas on sulanud kokku üheks tervikuks. Reisil saadud muljed kogunesid mõnusaks tervikuks. *Mõtted ei koondunud kuidagi tervikuks, vaid pudenesid laiali .. J. Semper. || tervikuna täies ulatuses, terves koosseisus, kõik koos. Vara müüdi tervikuna. Park võeti tervikuna looduskaitse alla. *Feodaalses külas pidi külakond tervikuna hoolt kandma oma töövõimetute ja kodutute liikmete eest. Ü. Tedre.
2. mäend kaevandamata jäetud kaevandusvälja osa. Strekiäärsed, kambritevahelised tervikud. Veo- ja tuulutusstreki vahele jäetakse 6–10 meetri laiune tervik. Kambrites toestavad lage tervikud.
▷ Liitsõnad: barjäär|tervik, kaitse|tervik, tulptervik.