[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tere ‹interj›
(kõige üldisem kohtumisel v. kellegi poole pöördumisel kasutatav tervitussõna; ka paarissõnana). No tere kah! Tere hommikust, päevast, õhtust! Tere hommikut, õhtut! kõnek. Tere tulemast koju, Eestisse! Tere (ja) jõudu! Tere jälle! Tere pika aja tagant! Tere, mu kallis! Tere, Tiidu vanaema! „Tere!” ütles mees ja sirutas käe. Tere jumalime! van (hrl. vastusena tervitusele). Tere-tere, vana kere! nlj (hrl. vastusena tervitusele). Tere tühja tuppa! nlj (koju jõudes, kui kedagi kodus ei ole). *Tere sügisest, head kuulajad! H. Saari. || (rahulolematust, ebameeldivat üllatust vms. väljendavates hüüatustes umbkaudu täh.:) kujuta ette, tohoh, või veel. Sa olevat ise ka asja arutamise juures olnud. – Tere hommikust! Mina olin sel ajal Soomes. Tere talv, nüüd tahetakse veel palka ka vähendada!

tere ‹11 või 6› ‹s›
tervitussõna „tere”; teretus, teretamine. Mine ütle nüüd tädile tere! Ta ei ütle mulle enam teregi. Igast pingireast hüüti teresid, kui tüdruk pärast pikka puudumist kooli jõudis. Ei saanudki aru, kas tere võeti vastu või mitte. Poiss ei võtnud teregi vastu. Ta ei vastanud mu terele. Teret ta kerjama ka ei hakka. Meie suhted piirdusid vaid paari argliku terega. Sirutas esimesena käe tereks. Sellele mehele annab ministergi kättpidi tere. Võõras andis kohe käega tere. Eks vanakesed tahtnud ka tere saada. Ta ei märganudki minu teret. Tere asemel rünnati külalist küsimustega. Teresid oleme varemgi vahetanud. Mis sinusuguse tere ka maksab! Tüdruk ei tee terest väljagi. *Nüüd läks ta mööda nii jäigalt, nagu ei pälviks Kristiina isegi tema teret. L. Promet.
▷ Liitsõnad: käetere.