[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

anhüdriid ‹-i 21› ‹s›
keem oksiid, mis tekib vee eraldumisel anorgaanilist hapnikku sisaldavast v. orgaanilisest happest

eba|kujutis
füüs näiline kujutis, mis tekib, kui eseme igast punktist lähtunud kiired jäävad pärast optilise seadmega mõjustamist hajuvaks

frustratsioon ‹-i 21› ‹s›
psühh psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist

haavand ‹-i 2› ‹s›
med haavataoline naha v. limaskesta rike, mis tekib koekärbuse tagajärjel. Suuõõne, peensoole, jämesoole haavandid. Gummoosne, veneeriline haavand. || samataoline nähtus taimedel
▷ Liitsõnad: kaksteistsõrmiku|haavand, maohaavand.

hamba|sööbija
med haigus, mille puhul hamba kõvad koed lagunevad ja hambasse tekib auk, hambakaaries

heli|rõhk
füüs lisarõhk, mis tekib heli levimisel gaasilises v. vedelas keskkonnas

hõimlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
jur sugulus, mis tekib abikaasal ja tema veresugulastel teise abikaasa veresugulastega

hääle|kurd [-kurru]
‹hrl. pl.› anat kaks elastset kurdu kõris, mille võnkumisel tekib hääl. *Häälekurrud on peaallikas, kus moodustatakse heli. P. Ariste.

hüpo|tsenter
geol koht maa sisemuses, kus tekib maavärin, maavärina kolle

istama ‹istata 48›
tehn mingit detaili teisele asetama, nii et tekib ist. Pumba tööratas on istatud elektrimootori võllile.

kanti ‹adv›
(täis)nurka moodustavaks, vinklisse, nii et tekib kant. Palgid tahuti kirvega kanti. Lõi peenarde ääred labidaga kanti.

kašelott ‹-loti 21› ‹s›
zool väga suure peaga vaal, kelle jämesooles tekib ambra, võidisvaal (Physeter catodon). Vaalakütid püüdsid kašelotte.

kessoon|tõbi
med haiguslik seisund, mis tekib kiirel siirdumisel kõrgema õhurõhuga keskkonnast madalama õhurõhuga keskkonda. Tuuker, kessoonitööline jäi kessoontõppe.

klahv1 ‹-i 21› ‹s›

1. muusikariista plaadike, millele vajutamisel tekib kindla kõrgusega heli. Klaveri, oreli, harmooniumi klahvid. Mängija sõrmed libisesid kergelt üle klahvide.
2. paljude masinate, aparaatide vms. ümmargune v. ruudukujuline detail, millele kasutamisel sõrmega vajutatakse, sõrmis. Kirjutusmasina, telefoni, arvuti klahvid. Kirjutaja sõrmed liikusid kiiresti klahvidel. Vajutasin magnetofoni klahvile, klahvi alla.
▷ Liitsõnad: lülitus|klahv, noole|klahv, tõstuklahv.

klaver ‹-i 2› ‹s›
klahvinstrument, kus heli tekib vildiga kaetud haamrikese löögist keelele. Klaveri klahvid, keeled, pedaal. Klaverit mängima, harjutama, klimberdama. Kedagi klaveril saatma. Tüdruk harjutas klaveril mingit pala. Klaver oli häälest ära. Istus klaveri taha ja hakkas mängima. Kontsert kahele klaverile. Kontsert viiulile ja klaverile. || kõnek klaverimäng (erialana). Õppis konservatooriumis klaverit.
▷ Liitsõnad: automaat|klaver, kabinet|klaver, kontsert|klaver, püst|klaver, tahvel|klaver, tiibklaver.

kultuuri|šokk
kohanemishäire, mis tekib asumisel võõrasse kultuurikeskkonda. Jaapanis tabas Eesti tudengeid kultuurišokk. Õpetati, kuidas kultuurišokiga toime tulla.

kuulmis|keskus
anat keskus ajukoores, kuhu kuulmisnärvi kaudu siirdub heliärritus ja tekib kuulmisaisting

kõõma|tõbi
med nahahaigus, kus peanahal tekib liiga palju kõõma

kütte|gaas

1. kütmiseks kasutatav gaas. Pruunsöe muutmine küttegaasiks.
2. gaas, mis tekib kütuse põlemisel küttekoldes

laul ‹-u 21› ‹s›

1. laulmine. a. inimese muusikaline eneseväljendus oma hääle abil; vastav muusikaharu ning eriala muusikaõppeasutustes. Pulmaliste laul ja trall. Kõlav, kaunis, puhas laul. Armastab laulu ja pillimängu. Lööme, laseme laulu. Laskem laulul kõlada. Seltskonnas läks iseenesest lauluks. Tuju oli nii hea, et laul kippus peale, suhu. Laul teeb rinna rõõmsaks. Sünnipäevalised alustasid laulu, võtsid laulu üles. Saal rõkkab laulust. Teeme laulu, mis me vaikselt istume! Saalist kostis mitmehäälset laulu. Õpib muusikakoolis laulu. b. laululinnu iseloomulik häälitsusviis, mis tekib laulukõri läbiva õhuvoolu võnkumisest, linnulaul. Ööbiku, lehelinnu, vindi, laulurästa laul. Taevaalune rõkkab lõokeste laulust. c. (mõnede putukate tekitatud helide kohta). Sääskede pinisev laul. Kilgi, rohutirtsu laul. d. piltl (loodushäälte jms. kohta). Tuule, tormi, tuisu, lainete, põlislaane laul. Mootori monotoonne laul. *Maa laul on see, kui soristaks / eit lüpsisooja piima. H. Suislepp. *Aga sellest üle kajab / sae laul ja kirve kaik. V. Sõelsepp.
2. see, mida lauldakse, lauldav pala. Rahvalikud, vaimulikud laulud. Ta oskab, teab palju sõdurite, meremeeste laule. Laulame õige ühe lõbusa laulu. Laulu sõnad, tekst, viis, refrään. Koor õpib uusi laule. Komponeerib, kirjutab, loob laule. Kontsert Mart Saare lauludest. Soovikontserdis kõlasid „ABBA” laulud.
3. kirj. a. hrl. salmides ning refrääniga (lauldav v. laulmiseks sobiv) luuletus; van luuletus. Vanasti tegid küla värsisepad pikki laule. Juhan Liivi laulud. *Siin see oli – ainus laul, mis Emmile oli meeldinud, selle kogu esimene luuletus .. K. Ristikivi. b. eepilise luuleteose (umbes peatükile vastav) osa, lugu. „Kalevipoeg” koosneb 20 laulust.
4. hrl hlv jutt, lugu, joru. Püüab lipitseda ja võimumeestega ühte laulu laulda. Mis laulu sa siis laulad, kui naine sellest kuulda saab? Ikka vana laul: keegi ei viitsivat midagi teha. Algul kiitis uut ülemust, nüüd laulab teist laulu, nüüd on tal teine laul. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad.
Omaette tähendusega liitsõnad: ahel|laul, aja|laul, ansambli|laul, armastus|laul, armu|laul, ava|laul, hälli|laul, isamaa|laul, joogi|laul, jooma|laul, jõulu|laul, kaebe|laul, kammer|laul, karjase|laul, kiidu|laul, kiige|laul, kiriku|laul, koori|laul, koos|laul, kordus|laul, kunst|laul, küla|laul, lahkumis|laul, laste|laul, leina|laul, lemmik|laul, loodus|laul, lori|laul, lugu|laul, lõpu|laul, löök|laul, mardi|laul, marsi|laul, massi|laul, matka|laul, matuse|laul, meeste|laul, moe|laul, mängu|laul, nutu|laul, palve|laul, pilke|laul, pop|laul, protesti|laul, pulma|laul, rahva|laul, rahvus|laul, revolutsiooni|laul, ringi|laul, ringmängu|laul, rivi|laul, rõõmu|laul, soolo|laul, sõduri|laul, sõja|laul, tantsu|laul, tavandi|laul, tervitus|laul, töö|laul, une|laul, vahe|laul, õhtu|laul, ühis|laul, ülem|laul, ülistuslaul; kukelaul

lidin ‹-a 2› ‹s›

1. nõrk heli, mis tekib püdela massi sattumisel kõva massi surve alla. Pori lidin autokummide all. Sõitsime lidinal porist teed mööda.
2. ebaselge, pehme hääldusega kõnelemine. *Üks rääkis pudinal, teine lidinal. L. Promet.
3. vidin. *Pääsuke, kust sa need lidinad leidsid? Juh. Liiv.

löök|pill
muusikariist, millel heli tekib löögist (näit. trumminuiaga, sõrmedega lüües, üht instrumendi osa teise vastu lüües)

mägi|haigus
med hapnikuvaegusest tingitud haiguslik seisund, mis tekib kõrgmägedes, mägitõbi

nähtus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. tegelikkuse mingi osa v. ala tunnetuse objektina: see, mis mingil kujul ilmneb, eksisteerib, mingitel tingimustel tekib, muundub, muutub jne. Füüsikalised, keemilised, bioloogilised, atmosfäärilised, optilised, magnetilised, elektrilised nähtused. Täielik päikesevarjutus on meil üsna haruldane nähtus. Nähtuste põhjused, seosed, vastastikune sõltuvus. Seaduspärane, erandlik, juhuslik, haiguslik nähtus. Vaimsed, psüühilised, parapsühholoogilised nähtused. Mõningaid nähtusi ei osata seletada. Ühiskondlikud, kultuurilised, keelelised nähtused. Fenomen on haruldane või ebaharilik nähtus. Abielulahutus on muutunud igapäevaseks nähtuseks. *Prõlla on nähtus. Ise tilka viina ega suutäit suitsu ei tunnista, aga pole näinud, et ta teistele mingit maist lõbu oleks keelanud .. H. Kiik. || maj (statistika käsitlusobjektide üldnimetusena). Nähtusi liigitatakse esemelisteks nähtusteks, sündmusteks ja protsessideks.
▷ Liitsõnad: atmosfääri|nähtus, elektri|nähtus, elu|nähtus, erand|nähtus, järel|nähtus, kaas|nähtus, karsti|nähtus, kõrval|nähtus, loodus|nähtus, mineviku|nähtus, soojus|nähtus, valgus|nähtus, vastand|nähtus, väär|nähtus, üksiknähtus.
2. van nähtu. *Pää käis tal kõigist selle päeva nähtustest ümber .. K. Toom. *Ma ei räägi siin kuulu pealt tuttavaks saanud asjust, vaid enese eluteelt korjatud nähtusest. F. R. Kreutzwald.

ohatis ‹-e 5› ‹s›
med viiruslik nahahaigus, mille puhul nahale tekib vesiville, mis hiljem kattuvad koorikuga, herpes. Ohatis huultel, suunurkades.
▷ Liitsõnad: vöötohatis.

paljas|vili
bot vili, mis tekib ainult sigimikust

paraboloid ‹-i 21› ‹s›
mat kõverpind, mis tekib parabooli liikumisel ümber oma telje. Elliptiline, hüperboolne paraboloid.
▷ Liitsõnad: pöördparaboloid.

peaaju|infarkt
med ajuvereringe haigus, kus isheemiast tingituna tekib peaaju mingis piirkonnas neuronite kärbus

piimhappe|bakter
biol bakter, mille anaeroobses elutegevuses tekib käärimisel süsivesikutest piimhape. Piimhappebakterid põhjustavad piima hapnemist.

polümerisatsioon ‹-i 21› ‹s›
keem keemiline reaktsioon, milles ühest v. mitmest madalmolekulaarsest ühendist tekib samasuguse elementide koostisega, kuid suurema molekulmassiga kõrgmolekulaarne ühend

pruun|sammal, pruunsamblad pl
bot rühm pruunikasrohelisi niiskuslembesi samblaid, millest tekib madalsoode lehtsamblaturvas

puhk|pill
pill, milles heli tekib õhu võnkumisest pilli torus, aerofon. Flööt, oboe, saksofon ja teised puhkpillid.
▷ Liitsõnad: puu|puhkpill, vaskpuhkpill.

puidu|süsi
suure süsinikusisaldusega poorne aine, mis tekib puidu kuumutamisel õhu juurdepääsuta v. vähese juurdepääsu korral, puusüsi

põrutus ‹-e 5› ‹s›

1. põrutamine; põrutav löök, ka sellega kaasnev mürts v. raksatus. Vankri põrutus munakividest teel. Põrutus uksele, aknale. Põrutuse tagajärjel kargas võll pesast välja. See kaubakast ei kannata põrutust. Viskas ukse kõva põrutusega kinni. *Tüminaga, saades kergeid põrutusi, ületab Roaldi sõiduk Täheveski silla. V. Saretok. *Öösel pikse põrutusel vabisesid taevad. H. Talvik.
▷ Liitsõnad: rusikapõrutus.
2. med välise jõu poolt põhjustatud vigastus, kus nahk jääb terveks, kuid nahaalustes kudedes tekib veresoonte rebenemisest tingitud verevalum, kontusioon. Üldine, kerge, raske põrutus. Seljaaju, silma põrutus. Sõdur kaotas põrutuse tagajärjel mõneks ajaks teadvuse. Kannatanu pääses põrutusega.
▷ Liitsõnad: aju|põrutus, pea|põrutus, peaajupõrutus.
3. piltl hingeline vapustus, jahmatus v. suur üllatus. Hingeline põrutus. Ema surmaga kaasnenud põrutusest andis kaua toibuda. *Noh, sõber, kas sa mulle [kihluse puhul] õnne ei soovigi? Või oled põrutusest alles uimane? H. Raudsepp.

päästik ‹-u 2› ‹s›

1. käsitulirelval päästemehhanismi osa, millele vajutamisel tekib lask, trikkel. Päästikule vajutama. Jahimehel on sõrm päästikul.
2. (mõne muu seadme v. aparaadi mingit vedru vabastava osa kohta). Fotoaparaadi, filmikaamera päästik.

pöörd|ellipsoid
ka mat pöördpind, mis tekib ellipsi pöörlemisel ümber oma telje, sferoid. Maa on oma kujult pöördellipsoid.

pöörd|hüperboloid
mat pöördpind, mis tekib hüperbooli pöörlemisel ümber oma telje

pöörd|keha
mat keha, mis tekib tasandilise kujundi pöörlemisel samal tasandil oleva telje ümber. Pöördkehad on pöördsilinder, pöördkoonus, kera. Arvutada pöördkeha pindala, ruumala!

pöörd|koonus
mat pöördkeha, mis tekib täisnurkse kolmnurga pöörlemisel ühe kaateti ümber. Pöördkoonuse kõrgus, külgpindala, täispindala, ruumala.

pöörd|paraboloid
mat pöördpind, mis tekib parabooli pöörlemisel ümber oma telje

pöörd|pind [-pinna]
mat pind, mis tekib tasandilise joone pöörlemisel mingi samal tasandil oleva telje ümber

pöörd|silinder
mat pöördkeha, mis tekib ristküliku pöörlemisel ühe külje ümber

rahvus|keel
keel keele arengujärk, mis tekib koos rahvusega ning võimaldab suhtlemist kõigil elualadel. Rahvuskeele kujunemine, rikkused. Eesti rahvuskeel tekkis 19. saj. II poolel.

riim|vesi
geogr looduslike veekogude vähese soolsusega vesi, mis tekib enamasti jõe- ja merevee segunedes. Haug elutseb peamiselt riimvetes.

räbu|keevitus
el elekterkeevitus, mille puhul soojus tekib voolu juhtivas sularäbus

sferoid ‹-i 21› ‹s›
mat kerapinnast vähe erinev pind, eriti pöördellipsoid, mis tekib ellipsi pöörlemisel ümber oma väiketelje

siirde|häälik
keel hääldamist hõlbustav häälik, mis tekib kahe häälduslikult enam erineva hääliku vahele

sireen ‹-i 21› ‹s›

1. müt kreeka mütoloogias meresaarel elav kuri deemon, kes lauluga ahvatleb möödasõitvaid laevnikke surma. Sireenide laul. Sireene kujutati enamasti naise peaga linnuna. || piltl võluv, ahvatlev neiu. Rannaliival lamas paar blondi sireeni.
2. tehn heliallikas, milles heli tekib kiiresti pöörleva ketta v. silindri toimel; sellega tekitatud heli. Viled ja sireenid. Tehase, vabriku sireen. Sireen kuulutas tööpäeva algust, üürgas lõunatundi. Õhurünnaku eest hoiatati sireeniga. Tuletõrjeauto pani sireeni undama. Kiirabi tuli sireeni huilates. Kaugel merel huikas ookeaniauriku sireen. Läbilõikav, üdini tungiv sireen. *Südalinnas põleb midagi, kellad taovad alarmi ja ulub lõikav sireen. B. Alver.
▷ Liitsõnad: alarmi|sireen, auru|sireen, häire|sireen, laeva|sireen, lõpu|sireen, udu|sireen, vabrikusireen.

sise|moreen
geol moreen, mis tekib pinna- ja põhjamoreeni sattumisel liustiku sisse

solvatatsioon ‹-i 21› ‹s›
keem lahusti molekulide ja lahustunud aine osakeste liitumine, mille tulemusel tekib solvaat