[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

teadvusetus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. ka med haiguslik seisund, mille puhul organism välistele ärritustele ei reageeri v. reageerib väga nõrgalt, teadvusekaotus, meelemärkusetus. Teadvusetusse vajunud haige. Jõi enese teadvusetuseni täis. Teadvusetuse seisund.
2. (uneseisundi kohta). *.. suleb silmad, tajub hetkeks piiri teadvuse ja teadvusetuse vahel, siis uinub. R. Tootmaa. *Magaja vabises. Selgesti tundis ta, et ta varsti teadvusetusest üles kerkib. I. Sikemäe (tlk).