[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aasta|aeg
üks neljast aasta osast: kevad, suvi, sügis, talv. Aastaaegade vaheldumine. Igal aastaajal on omad võlud.

[millelegi] aset andma
millelegi ruumi tegema, millegi eest taanduma. Talv hakkas aset andma kevadele. Vana peab uuele aset andma. *Samas aga andis paratamatusele alistumine aset järsule äkkvihale .. A. Jakobson.

astronoomiline ‹-se 5› ‹adj›

1. astronoomiaalane; astronoomiaga seotud, astronoomiasse puutuv; sellel rajanev. Astronoomilised vaatlused, uurimused. Astronoomiline kevad, talv. Astronoomiline kompass 'navigatsiooniriist ilmakaarte määramiseks taevakehade, näit. Päikese asendi ja kellaaja järgi'. Astronoomiline ühik 'pikkusühik, mille aluseks on Maa keskmine kaugus Päikesest'.
2. tohutu suur. Astronoomiline arv. Võidusumma oli tolle aja kohta lausa astronoomiline. *Hiljem .. rahustasin end vaenlase ja minu kuriteo mastaapide astronoomilise erinevusega. A. Beekman.

aus ‹-a 2› ‹adj›

1. oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne. tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv; lepetest, lubadustest jne. kinnipidav; tõde salgamatu, otsekohene. Aus inimene, töötaja. Ta on täiesti, läbini, üdini, pedantselt, kristalselt aus. Teeb sohki, aga enda arvates aus mees pealegi. Kas see oli aus tegu, käitumine! Sõpra hätta jätta pole aus. See polnud sinust aus. Olgu aus mäng. Võistlus olgu aus. Elad ausat elu. Nii on palju ausam elada. Endale ausa tööga, ausal teel leiba teenima. Kas ta tuli ausate kavatsustega? Mitte petturi kombel, vaid ausal viisil. Olen teie vastu aus. Olgem ausad: me tegime suure vea. Aus kriitika, ülestunnistus. Tal on ausad silmad. Teeb ausa näo pähe ja luiskab. Aus nimi 'hea maine'. Aus silma ees, kelm selja taga. Aus võtmas, kelm tagasi andmas.
2. van (neiu, naise kohta moraali seisukohast:) rangete elukommetega; vooruslik. Püüdis võrgutada ausaid neiusid ja naisi. Aus naisterahvas, truu oma mehele. *Peaksin seletama, et aus tüdruk ei tohi sobida korraga kahe mehega. H. Raudsepp.
3. kõnek korralik, tubli, väärt. Maja, suvila on aus. Pidu tuleb aus. Talv oli küll vilets, aga suvi tuli aus. Püksid on ausad, osta ära. Hein kasvas aus. Palk on aus. Elektrikerisega saun ei saa siiski vana ausa maasauna vastu. Konjak on ikka üks aus märjuke. *Igatahes mürgel peab saama aus. A. H. Tammsaare.
4. van lugupeetud, austatud. *Ärge pange pahaks, aus preili .. J. Pärn. *Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. E. Särgava.

era|kordselt ‹adv›
harukordselt, haruldaselt; eriti. Erakordselt suur, kaunis. Erakordselt tihedad juuksed. Inimesena oli ta erakordselt tagasihoidlik. Erakordselt kõrge tasu. Erakordselt põnev raamat. Erakordselt soe vastuvõtt. See talv oli erakordselt külm. Jõudsin erakordselt ruttu tagasi. *.. täna, kus me erakordselt oleme talitanud teisiti kui harilikult .. H. Pärli-Sillaots.

erandlikult ‹adv›
(< erandlik). Erandlikult külm talv. Erandlikult palju on C-vitamiini kibuvitsamarjades.

hari2 ‹harja 31› ‹s›

1. millegi ülemine, kõrgeim, tipmine osa. Mägede kõrged, lumised harjad. Künka, seljandiku, raudteetammi hari. Lainete valged, vahused harjad. Luidete veerjatel harjadel kasvasid männid. Päike kuldab metsade harju. Kartulikuhja, rõugu harjal istus vares. Porgandivagude harjad olid rohtu kasvanud. *Ent juba urbsete hangede harjult / langevad lumele roosakad varjud. U. Laht. || katusehari. Küün oli harjani heinu täis. Laudale pisteti punane kukk harja. *Ja siis nägi ta vastasmaja harjal pigimusta meest.. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hange|hari, katuse|hari, laine|hari, mäehari; kõrgrõhuhari.
2. hari-, kõrgpunkt. Tõnisepäeval talv harja peal, leib pooleks, põhk pooleks. *Oktoober on pärissügisene kuu, meie sügise hari. K. Kalamees. *Jõulurõõmu hari oli [kooli jõulupuuga] möödas.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: suve|hari, talihari.
3. lihakas moodustis mõningate lindude pealael; miski seda meenutav. Kuke, kana, kalkuni punane hari. Kukeseene erekollane hari. Tanu hari. Lõkke punane hari. | piltl. *Jalad pakitsesid ning jookki kippus juba harja. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kukehari.
4. biol luu väljaulatuv osa, millele kinnituvad lihased (crista)

harilik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. sageli esinev, toimuv v. kasutatav, üldine, tavaline, laialt levinud, mitteharukordne. Harilikust soojem talv. Kõige harilikumad haigusnähud. Üks harilikumaid lastehaigusi. Kuusk ja mänd on meie harilikumad okaspuud. Lennuk on tänapäeval harilik liiklusvahend. Külmad talved on Siberis päris harilikud. Vitsaga karistamine oli tollal harilik asi. *..peenardel kasvas üsna harilik aedvili: porgandid, peedid, kaalikad.. M. Metsanurk. || oma rühmas, liigis põhiline, kõige tüüpilisem, selline, mille kõrval on tavaliselt (haruldasemaid) eriliike ja -vorme. Harilik, tindi- ja värvipliiats. Harilikud ja kümnendmurrud. Harilikud ehk kümnendlogaritmid ja naturaallogaritmid. Harilikust ja värvilisest klaasist vaas. Harilik ja tehisjää. See on elektri-, mitte harilik saag. Harilik krohv, tellis. Kas valida harilik või poolpaks kiri? Täna on harilik tööpäev. Harilik surelik. Harilik kodanik. Tal on nii harilik nägu, välimus. *Mina olin lihtsa näoga, tugev ja harilik laps, alati terve ja heas tujus.. L. Promet. | (paljudes taime- ja loomaliikide nimetustes). Harilik haab, mustikas, kukeseen. Harilik kärnkonn, pärlkana, võraürask.
2. harjumuspärane, kindlakskujunenud, sissejuurdunud. Harilik ilme, naeratus näol. Ärritatuna ei suutnud ta säilitada oma harilikku hääletooni. Harilikud askeldused, toimetused. Ärgati harilikul ajal. Elu läheb harilikku rada. Jõudsin tööle harilikust varem. H. Treffneri eragümnaasium ei olnud õppeasutus harilikus mõttes. *Väikelinn elas oma kõige harilikumat argipäeva. J. Semper.

hilis|talv

hilja ‹adv›
ant. vara
1. hilisel (kella)ajal. Hilja öösel. Õhtuti hilja. Rong väljub õhtul üsna, väga hilja. Saabusime hilja, kui kõik juba magasid. Kust te nii hilja veel öömaja leiate? On juba päris hilja 'on juba päris hiline aeg'. Jäin kojutulekuga hilja 'hilise aja' peale. Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi. || ‹täiendina› hiline. Istus seal hilja õhtuni. Hilja aja eest 'hiljaaegu, hiljuti' seisis siin vana kõrtsihoone. *Härra pidutses sel õhtul hilja ööni. J. Parijõgi.
2. pärast tavalist, määratud v. vajalikku aega, hilinenult. Parem hilja kui mitte iialgi. Abi saabus liiga hilja. Kevad tuli tänavu võrdlemisi hilja, sest talv venis. Sel aastal tulid nad maale hilja, alles südasuvel. See mõte tuli talle hilja, alles enne ärasõitu. Mine enne, kui on hilja. Sa pead temaga rääkima, kuni pole veel hilja. *..aga ta tahtis ka, et need kortsud üldse ei tuleks või et nad tuleksid võimalikult hilja.. A. H. Tammsaare.

hoo|võtmine
hoovõtt. Hoovõtmine hüppeks. *Tavaliselt jõuab talv meile pärast mitut hoovõtmist.. O. Tooming.

ilma|tark1 ‹s›
kõnek ilmaennustaja. Ilmajaama ilmatargad. Ilmatargad ennustavad, kuulutavad kuiva ilma. Ilmatark arvas, et ega talv esimese korraga veel jää.

ilus ‹-a 2› ‹adj›

1. esteetiliselt meeldiv, kaunis; kunstielamust pakkuv. Ilus naine, mees, laps, poiss. Ilusaim tüdruk terves linnas, kogu ümbruskonnas. Ilusad silmad, juuksed, käed, liigutused. Ilusa kehaga võimleja. Ilus hobune, hirv, põder. Ilusad lilled, pargipuud. Ilus loodus, maakoht, rand. Ilusad punased õunad. Ilus pilt, maal, vaas. Ilus maja, kodu, mälestussammas. Ilusad tantsud. Ilus hääl, laul, muusika. Aknast avanes ilus vaade. Tegeleb kõige ilusaga. Kui ilus võib seal olla! Kahekümneaastane tüdruk ja kolmeaastane märatsälg on kõige ilusamad. Tõrvakändki on ilus, kui ära ehitad. | (nõrgenenud tähenduses). *Aga siis leidis ta ühel ilusal päeval, et aiaauk ongi juba kinni. A. H. Tammsaare. *Ühel ilusal hommikul oli kõik .. vald kisa täis .. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: ime|ilus, piltilus.
2. praktika, tegeliku elu nõudeile vastav (seetõttu väliseltki kauniks peetav, muljet avaldav). Ilus talvetee. Ilusad põllud, viljad, orased. Ilus rukis, ristik, ädal. Jõhvikad, maasikad olid ilusad. Tükk ilusat läbikasvanud liha. Nad said ilusa suure korteri. Kaasmängija andis ilusa söödu. Valitsevad ilusad 'selged, päikesepaistelised' ilmad. Sel aastal oli ilus suvi, talv.
3. hea, kiiduväärt, tubli, viisakas, kombekohane. Ilus tegu. Pole ilus valetada. Polnud temast ilus teiste häda puhul rõõmu tunda. Väga ilus, et tedagi ei unustatud. *Tüdrukud, need hoidsid endid ikka ühte .. ja just nende hulka minna ei olnud Arno arvates ilus. O. Luts. | iroon. Ilusad tulemused, tagajärjed küll! Ilus sõber, pole midagi ütelda! Ilus kord valitseb selles majas! *Üks töötab ja teine magab, ilus küll! M. Traat. || lahke, sõbralik. Oleksid nad ühegi ilusa sõna öelnud! *„Ma saan ju ilusast jutust ka aru,” pomises ta.. V. Gross.
4. mõnus, meelepärane, tore; õnnelik. Ilus puhkus, olemine. Ilusad kavatsused, lootused. Ilusaid lubadusi on ennegi antud! Mis viga ilusaid sõnu teha. Said ilusat põlve pidada. Ilusad unenäod. Elu on ilus. Ilus oli teda kuulata. Koos veedeti mõned ilusad päevad. || (teatavaksvõtmist, nõustumist väljendava sõnana). *„Sellest jätkuks... enam kui vajagi,” ütles Andres. „Ilus. Ja kui ei jätku, tule tagasi,” ütles onu. A. Jakobson.
5. kõnek kaunis suur v. rohke, tubli, priske, kopsakas, kenake vms. Ilus raha, sissetulek, teenistus. Palk oli ilus. Hind kah ilus! Võiks ilusa kopika kokku ajada. Ilus summake jäi tasku. Said mehed ilusa noosi! Sellest on mõni ilus aasta möödas.

ja ‹konj›
kõige harilikum ühendav sidesõna
1. seob jaatavas (vahel ka eitavas) lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kaht viimast liiget. Ants ja Mäidu käivad koolis. Siin kasvavad kased, haavad, lepad ja muud lehtpuud. Ta oli kõhn ja kahvatu poisike. Tekst oli eesti ja vene keeles. Kõik ülearune ja tarbetu jäeti maha. Käidi marjul ja pähklil. Söödi ja joodi tublisti. Lapsed lugesid, kirjutasid ja joonistasid. Tüdruk hakkas nutma ja jooksis minema. Ütles paar lauset ja jäi jälle vait. Hävita kahjurid kiiresti ja viimseni. Ta teeb seda mitte sinu ja minu pärast, vaid enese huvides. Siin oli Jürisid ja Juhaneid, Tõnusid ja Mihkleid. Treener luges võimlejatele rütmi: „Ja üks ja hopp ja kaks ja hopp!”. | (stiilivõttena). *Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. R. Kaugver. *Läheb kevad ja suvi ja sügis ja talv.. A. Sang. || seob kindlaks kujunenud sünonüümseid, antonüümseid, fraseoloogilisi jm. sõnapaare (ka eitavas lauses). On üks igavene rist ja viletsus! Tõusti enne kukke ja koitu. Läheb läbi tulest ja veest. See seisukoht on ajast ja arust. On ihu ja hingega töö juures. Alguses läks õppimine üle kivide ja kändude. Hoiab sellest küünte ja hammastega kinni. Sõdis käte ja jalgadega vastu. Tema võtan ma süle ja seljaga vastu. Karjumine käis luust ja lihast läbi. Vatras maast ja ilmast. Keerutas iidamast ja aadamast. Vannub tuld ja tõrva. Meestel oli vesi ja vile peal. Kõik toimus nagu kord ja kohus. Segamini nagu puder ja kapsad. Tema on siin a ja o. Teen sinuga uut ja vana. Süüa oli head ja paremat. Aina üks ja seesama. Lähen kus see ja teine. Seletas pikalt ja laialt. Ikka ja jälle sama lugu! Ta on läbi ja lõhki maamees. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Asja aeti tasa ja targu. Tuhat ja tuline! Kurat ja põrgu! Välk ja pauk! Tere ja jõudu! Tähtsust täis, nii et hoia ja keela! Nüüd pole muud kui kand ja varvas! Polnudki tarvis ööd ja päevad läbi tööd teha. Oma kulu ja kirjadega polnud raamatut võimalik välja anda. || seob rinnastuvaid osi jagamatut sisutervikut moodustavates v. vastastikust seost osutavates sõnaühendites (ka eitavas lauses). Töötas Keele ja Kirjanduse Instituudis. See küsimus ei kuulu varustus- ja turustusosakonna kompetentsi. Tori hobune on veo- ja sõiduhobune. Vanemate ja laste vahel ei olnud usaldust. Algi ja Illa on õed. Minul ja temal pole midagi ühist. Kas sa oled näinud seda kollast ja pruuni triipu riiet? Sinisest ja kollasest saab segades rohelise. Kaks ja 'pluss, liita' kolm on viis. || seob millegi rõhutamiseks vm. põhjusel korratavaid sõnu. Vihma aga sadas ja sadas. Aina mõtleb ja mõtleb. Küsib muudkui leiba ja leiba. Tunnen teda läbi ja läbi. Toitu oli küll ja küll. Kulutati nii ja nii mitu rubla. Vaatas vilks ja vilks üle õla. *Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. A. H. Tammsaare. || (eitava öeldisverbiga; tänapäeval üldisem ega). Ühtegi puud ja põõsast seal ei kasvanud. Veevärgist ja vannitoast ei maksnud unistadagi. Lugeda ja kirjutada ta ei oska. Tema ja ta kaaslased sind küll ei aita. See pole tema keelata ja käskida. Ma ei rääkinud sellest Marile ja Miinale. No kuidas elu läheb? – Läheb ja ei lähe ka.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. a. laused on jaatavad. Vahetund oli läbi ja õpilased läksid klassi. Oli tugev tuul ja lained jooksid kohisedes rannale. Öösel oli kahutanud ja tee võrdlemisi hea. *Seepeale ruttas Olev teatama, et tal on tikud juba lõpukorral ja et targem on katsuda käsikaudu edasi minna. E. Raud. | (stiilivõttena). *Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu. E. Vilde. b. üks lausetest on eitav. Töö oli raske ja me ei suutnud seda lõpetada. *Kuid kõrges ruumis valitses pilkane pimedus ja ta ei näinud midagi. A. Jakobson. *Isa polnud suutnud mingeid tagavarasid maha jätta ja ema teenistus oli üksi väikene. R. Roht. c. hrv mõlemad laused on eitavad (tänapäeval harilikum ega). *Aga ta ei tundnud ühtki oma lemmikkirjanikku isiklikult ja polnud tal ka kunagi juhust kirjanikkude tutvuskonda sattuda. J. Vahtra.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Söödi. Ja joodi natuke veel. Ja siis oli õige hea olla. P. Viiding. *Vahimees ühes kupjaga ruttasid lahkujatele järele. Ja läbiotsimisel leiti näpatud kraam Miika vankrist.. A. Jakobson. || ütlust sissejuhatav sõna, mis võiks ka ära jääda. Ja kui ütlesingi nii, mis siis? Ja mis selles halba on, kui me koos läheme? *„Tulin alles.” – „Ja kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb?” E. Krusten.
4. arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. Kaks ja pool tonni. Laps oli kolme ja poole aastane. Ligi neli ja pool tuhat kilomeetrit. Tund ja veerand. 25 krooni (ja) 30 senti. See vältas neli kuud (ja) üheksa päeva. Kell kaks ja viis minutit. Kaheksa (ja) kolm neljandikku. Mõisteti üheks aastaks (ja) kolmeks kuuks vangi. | (stiilivõttena liitarvsõnades). *Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat.. F. Tuglas (tlk).
5. seob teat. määral vastandavalt lauseosi v. lauseid (täh. lähedane vastandavatele sidesõnadele aga, kuid, ent). Süüdi on tema ja mitte sina. Siit saadik ja mitte enam! Olukord oli raske, ja ometi mitte lootusetu. See on tühine seik ja ometi oluline. Leiba oli vähe, ja sellegi vähese jagas ta teistele. Ma ei usaldaks sinna üksinda minna, ja ega temagi seda vist tee. *Ma otsisin sealt midagi ja ei leidnud. O. Münther. *Puudri ja odekolonni lõhn lõi mulle ninasse ja täna ei olnud see sugugi mulle meelepärane. M. Metsanurk.

jääma ‹imperf jäin, jäi 41›

1. olema, püsima. a. (kuskil, mingis paigas). Sõitke teie maale, ma jään linna, siia, paigale. Haige peab veel mõneks ajaks voodisse, haiglasse, koju jääma. Sellise ilmaga jääme parem tuppa, katuse alla. Hobune komistas, kuid ratsanik jäi sadulasse. Toit jäi praeahju, pliidile, lauale. Jääge telefoni juurde, kohe tuleb kaugekõne. Jään õhtuni tehasesse, tööle. Mul on töövihik koju jäänud. Võti jäi minust varna, otsi sealt. Jäin kööki nõusid pesema. Jäin tädi juurde ööd, ööseks, ööbima. Jäime nende juurde ka õhtueinele, õhtueineks. Kuhu ta nii kauaks jääb? Kuhu sa eile jäid 'miks sa eile ei tulnud'? Palju kalureid on merre jäänud 'meres hukkunud'. Sõtta jäänud 'sõjas langenud' mehed. Näidend jääb ka selle hooaja mänguplaani. Jäägu see vana lugu minevikku. Otsus on seni ainult paberile jäänud. Mure jäi hinge, südamesse, hingele, südamele. Päike on nii hele, et silmad jäid õue 'näevad ruumi valguses esialgu halvasti'. Ega talv taevasse jää. b. (mingis suunas). Meie aknad jäävad õue poole. Köök jääb esikust minnes vasakule, vasakut kätt. Kärestik jääb siit pool kilomeetrit vastuvoolu. Teest paremale jääb kasevõsa, vasakule heinamaa. Linnusest itta jääb sügav org. Maja jääb sinna metsatuka taha. Kuhupoole siit vaadates Tartu jääb? Mehe nägu jäi vastu valgust, pimedusse, meie poole. c. (kellenagi v. millenagi, mingis seisundis, asendis, olukorras v. tegevuses). Jääme alati sõpradeks. Mats jäi surmani poissmeheks. Ausus on jäänud ta iseloomulikemaks jooneks. Kavatsus jäigi ainult kavatsuseks. Hunt jääb ikka hundiks. See on mulle tänini mõistatuseks jäänud. Tema parimaks tulemuseks kõrgushüppes on jäänud 1.20. Jäi kindlaks, ustavaks, truuks. Silmad jäid kuivaks, pisarateta. Ta ilme jäi muutumatuks, külmaks, tõrjuvaks. Tüdrukud ei saanud ta vastu ükskõikseks jääda. Hea, et nahk terveks jäi. Parandamiskatsetele vaatamata jäi raadio tummaks. Näitus jääb avatuks 30. novembrini. Laev on jäänud tänini kadunuks. Rekordaeg jäi talle saavutamatuks. Kõik jääb vanaviisi, endiseks. Jäägu see jutt meie vahele. Jäi kahevahele, keda uskuda. On siiani jäänud äraootavale seisukohale. Lahendus jääb veel mõneks ajaks küsimärgi alla. Jääge asja juurde, viisakuse piiridesse! Jäi oma ütluse, tunnistuse, sõna juurde. Jään selle juurde, et.. Ära mulle muid jooke paku, ma jään morsi juurde 'joon ainult morssi'. Jäi püsti, märkamata pakutud istet. Ta suu, süda jäi endiselt lukku. Trahv, karistus jäi jõusse. Vana valukoda jäi tegevusse. See ütlus on jäänud tänapäevani käibele, kasutusse, pruuki. Avar siluett jääb ka tänavu moodi. K. J. Petersoni looming jäi ligi 100 aastaks käsikirja. Jalale 'püsti, kasvama' jäänud rukis, nisu. Huige jäi pikalt kajama. Mis te seal koperdama jäite? Jäi lootma teiste abile, õnnelikule juhusele. Jäi rahulikult istuma, lamama. Ma ei jää viha kandma. Ta looming jääb aegadeks püsima. Jäid kestma kuumad põuased päevad. Jäi imekombel ellu, elama. Jäi õppimisega kuue klassi peale pidama. Poiss jäi klassikursust kordama, teiseks aastaks, istuma. Poeg jäi sõjast tagasi tulemata. Asi on siiani jäänud lahendamata. Jäi teadmata, mida tema sellest arvab. Sula tõttu jäid suusavõistlused pidamata. Mul jäi eile saunas käimata. See jääb minust tegemata, küsimata, proovimata. Vaidluses jäid poisid isa poolele. Tüli põhjus jäi asjaosaliste endi teada. Ilm jäi terveks nädalaks tuisule. Õpetussõnad jäid mõjuta, tagajärjeta. Jäi vastuse võlgu. Oskusest jääb veel puudu, vajaka. Kingsepp jäägu oma liistude juurde. d. lahkumistervitusega seotud väljendites. Jää(ge) hüvasti, jumalaga, terveks! Jääme nägemiseni!
2. säilima; alles, üle v. järel olema. Jääb lootus paremale tulevikule. Jäägu küpsised tagavaraks. Tal jäi selles asjas ikkagi väike kahtlus. Tal jääb lugemiseks vähe aega, mahti. Lemmikharrastuste jaoks jäävad õhtutunnid. Sulle jääb päev mõtlemisaega. Ei jää muud kui käsku täita. Ärasõiduni on jäänud täpselt tund. Nüüd ei jää muud nõu kui ise küsima minna. Jääb soovida paremat. Jääb oodata, millal tulemused avaldatakse. Hilinenutele jäid ainult seisupiletid. Kangast on jäänud vaid väike rest. Pärast mööbli ostmist jääb meile üsna vähe raha. Kolmest pojast oli emale ainult üks jäänud. Jääb veel veerand tundi tööd, siis on kõik valmis. Temasse pole jäänud kübetki noorusesärtsu. Kõik jääb sulle. Koduni jääb siit ainult kilomeeter. Tuul kahistas sügisest puudele jäänud lehtedes. Tassi on jäänud tilgake kohvi. Kontrolli, et töösse ei jääks vigu! See on mul emast jäänud sõlg. Põletushaavadest jäävad armid. Lumistest saabastest jäid põrandale loigud. Turbast jääb põledes palju tuhka. Matkast jäid head mälestused. Temast on jäänud soodne mulje. Kohvist jäävad riidele plekid. Klaasile jäi kriim. Pehmele asfaldile, pehmesse asfalti jäid sügavad kontsajäljed.
3. muutuma, saama. a. (kellekski, millekski v. mingisuguseks). Jäi leseks, vaeslapseks. Korrapidajaks jääb Mari. Jäi turniiril kolmandaks. Võttis enda töölt lahti ja jäi koduperenaiseks. See on nüüd vanaks moeks jäänud. Jäi ise narriks, lolliks, turakaks. Äkki jäi kõik väga vaikseks. Vihm, sadu jäi hõredamaks. Korter on perekonnale väikeseks jäänud. Ta jäi haigeks, vanaks, kurdiks, pimedaks, rasedaks. Kleit on mulle kitsaks, laiaks, lühikeseks, napiks jäänud. Jalad on istumisest kangeks jäänud. Sa oled kõhnemaks jäänud. Kass on rojuks, niruks jäänud. Liikumine jäi järjest aeglasemaks. Värvitud pind jäi ühtlane, sile, krobe. Valmis vaiba pikkuseks jääb 4 meetrit. b. mingisse olukorda, seisundisse v. tegevusse siirduma v. sattuma. Mees jäi norgu, longu, lonti, mossi. Kasv jäi kängu. Jääb kergesti vinti, purju, jommi. Ehitustöö jäi soiku, katki. Mäng jäi viiki. Aed jäi rääma, sööti. Jäi räbalasse, kaltsu, nälga. Lugu hakkab juba unustusse jääma. Ütlesin nii, et ta suu jäi lukku. Imestusest jäi suu lahti, ammuli. Tuul vaibus, purjed jäid rippu. Viilimine kõrvalruumis jäi vait. Kes kärbestest mürki maitses, kohe siruli, pikali jäi. Põllutööd on neil jäänud ripakile, lohakile. Jäi jänni, kimpu, hätta, pigisse, puntrasse, häbisse. Jäi lõunata, rahata, toetuseta, toitjata. Jäin tühjade kätega. Jäi kleidi väele, paljajalu, püksata. Jääd ise süüdi. Jooksin, et mitte hiljaks jääda. Vili jäi lume alla. Küla jäi sõja jalgu. Kas jääd mu vastusega rahule? Jäi leetritesse, angiini. Rääkis, kuni teine nõusse jäi. See töö on vahepeal unarusse jäänud. Jäi sügavasti mõttesse. Jäädi kalda äärde ankrusse. Jäi pankrotti, petise õnge, naiste mõrda. Jään puhkusele 25. juunist. Kell on juba palju, jääme õhtule 'lõpetame tööpäeva'. Eelmised teosed jäävad uusima kõrval varju. Pöördusin nii, et jäin temaga küljetsi. Mulle jäävad luuletused kergesti meelde, pähe. Mis sulle näituselt silma jäi? Arutluselt jäi kõrva, et.. Vaata, et sa direktorile pihku ei jää! Laps jääb õhtuks vanaema hoolde. See soo jääb uudismaa alla. Töö valmimine jääb sügise peale. Maja jäi noorte päralt. Laev jäi tormi kätte. Jäid tulemisega hilja peale, pimeda peale, öö peale. Jäi metsas öö kätte, pimeda kätte. Jäin unne, tukastama, tukkuma. Sinna jäi pilk peatuma, pidama. Jäi jahmunult kuulama, vaatama. Pidime äärepealt toppama jääma. Kuula, kell jäi seisma. Jäin uuesti magama. Viimaks jäi muutlik tuul kagusse pidama.

kaanetama ‹37›

1. kaanega katma; kaanega varustama. Purgid, kastid, karbid kaanetati. Kaanetatud nõu, anum. Mesilased kaanetavad kärjed vahakaanega.
2. jääkaanega katma, kinni külmetama. Külm, pakane kaanetas mere, lahe, väina, veekogud. Öökülmad kaanetasid loigud ja lombid kerge jääkorraga. Talv kaanetab sood ja rabad. || hrv (jää kohta:) kaanena katma. Jää kaanetab jõed ja järved. *Jää on vee kaanetanud. J. Piiper (tlk).

kalender ‹-dri, -drit 2› ‹s›

1. kindel ajaarvamissüsteem. Egiptuse, maiade kalender. Juliuse e. vana kalender 'Julius Caesari poolt a. 46 e. Kr. kehtestatud päikeseaastal põhinev ajaarvamissüsteem'. Gregoriuse e. uus kalender 'paavst Gregorius XIII poolt 1582. a. kehtestatud täpsustatud ajaarvamissüsteem'.
▷ Liitsõnad: kuu|kalender, päikesekalender.
2. tabel v. raamat, mis sisaldab aasta päevade, samuti riiklike ja ühiskondlike tähtpäevade ja pühade loetelu, sageli ka mitmesuguseid muid teateid ja andmeid. Rebitav kalender. Kalendrit lehitsema, sirvima. Kalendri järgi on kevad, kuid tegelikult alles sügav talv. Kalender näitas 1980. aasta viimaseid päevi. Vaatab kalendrist järele, mitu nädalat on veel aasta lõpuni. Tema sünnipäev on mul kalendris(se) üles märgitud.
▷ Liitsõnad: kiriku|kalender, laua|kalender, rahva|kalender, ruuni|kalender, seina|kalender, tabel|kalender, taskukalender; märkmik|kalender, päevik|kalender, teatmikkalender.
3. millegi jaotus vastavalt kalendrile (2. täh.), kalendriline plaan. Ajalehes avaldati rahvusvaheliste suusavõistluste kalender.
▷ Liitsõnad: jahi|kalender, spordi|kalender, võistluskalender.

kalk1 ‹kalgi 21› ‹adj›

1. (inimese olemuse kohta:) vali, karm, hoolimatu, südametu. Südametu ja kalk inimene. Külm ja kalk egoist. Peretütar oli kalk ja upsakas. Raske elu on ta kõige vastu kalgiks teinud. Kalgi südamega inimene. Südant kalgiks tegema 'end hoolimatuks, karmiks tegema'. Kalk nägu, ilme, hääl. Ta pilk muutus järjest kalgimaks. Kalgid silmad. Kalgid sõnad. Võõra toon oli nii järsk ja kalk, et lapsed ehmusid. Lausus seda kalgi ükskõiksusega.
▷ Liitsõnad: kivikalk.
2. (looduse, ilmastiku vms. kohta:) kõle, kale, külm. Kalk ja kõle talv. Sügisene kalk taevas. Talvine meri on külm ja kalk. Päevavalguslampide kalk valgus. Hommikuhämaruses paistis kogu ümbrus kalgi ja troostituna.
3. (rabedalt) kõva. Kalk kivi, nahk, jää.
4. kare (hrl. vee kohta); ant. pehme. Vesi oli pesemiseks liiga kalk.
5. füüs tugev, suure läbitungivusega (röntgenikiirguse kohta)

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

kare ‹-da 2› ‹adj›

1. (pinna kohta:) mittesile, kergelt krobeline; puudutamisel pisut torkiv. Männi kare koor. Enne hööveldamist on laud kare. Liivapaberi kare pool. Päike on lume, jää karedaks sulatanud. Kivi pind oli kare. Karedamad paberisordid. Tööst karedad käed. Näonahk on külmaga karedaks läinud. Kare riie, lina, tekk. Hõõrub end kareda rätikuga. Maapinda kattis kare rohi. Taimel on karedad lehed. Koeral oli kare karv. Karedad juuksed, harjased. Kare habemetüügas. Kareda villaga lammas. Kurk oli külmetusest kare. | (taimenimetustes). Kare kellukas, kõrkjas, piimohakas, seanupp, hunditubakas.
2. (loomult, olemuselt) karm, vali, järsk. Isa oli laste vastu kare. Sõdurielu on noormehe karedaks muutnud. Ta on kaunis kareda olekuga. Kareda südamega inimene. Väliselt kare ja tahumatu mees. Selja tagant kostis käskiv ja kare hüüe. Katkestas tema jutu karedate sõnadega. Karedaks muutunud naljad. Õppisime tundma elu karedamaid külgi. *„Mamma, sinu otsus on minu meelest liiga kare,” tähendas noor parun. E. Vilde.
3. (ilmastiku kohta:) karm, ebatervislik. Kare põhjatuul. Kare ja vilu sügis. Siberi kare talv, kliima. *Ei olnud hea haigele see kare mereõhk .. R. Roht. *Väljas oli kare aastaaeg, ööd pikenesid, sajud kestsid mõnikord nädalaid .. E. Krusten.
4. (hääle kohta:) mittemeloodiline, kähe, kähisev. Külmetusest kare hääl. Joobnute karedad hääled. *Pääsukese laul on meeldiv vidin, mõnel liigil (näiteks kaldapääsukesel) kare kädistus. H. Veromann.
5. ka keem (vee kohta:) rohkesti kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav, kalk; ant. pehme. Kare vesi pole pesemiseks sobiv. Põhjaveed on sageli karedad.

karm ‹-i 21› ‹adj›

1. vali, range, leebuseta. a. (inimeste kohta). Karmid vanemad, ülemused. Mehised ja karmid sõdurid. Ta ema oli karm ja hellitusteta naine. Ta on karm ja kinnine inimene. Karm õpetaja, kohtunik. Ta on tegudes, sõnades karm. Ärge olge minuga, minu vastu nii karm! Vanamees on loomult veidi karm. Eluraskused on ta järsuks ja karmiks muutnud. Poistega oldi karmim kui varemalt. Karmi käega valitseja. Mehe nägu tõmbus karmiks. Silmad olid etteheitvalt karmid. Isa heitis talle karmi pilgu. Mehe hääl oli lõikav ja karm. Noomis teda karmide sõnadega. „Seis! Kes tuleb?” kõlas karm hüüe. Tema hoiakus on midagi karmi. b. (abstraktsemalt). Karmid seadused. Tuli karm korraldus, käsk, keeld, hoiatus. Karm süüdistus. Võeti tarvitusele ülimalt karmid abinõud. Kord muutus hulga karmimaks. Karm kasvatus, kohtlemine. Karmid kombed, tavad. Niisugune käitumine pälvib karmi hukkamõistu, karistust. || raske, ränk (taluda). Karm elu, saatus. Karm võitlus. Elati sõjaaja karmides tingimustes. See oli karm aeg: kõigest oli puudus. Ees seisid karmid katsumused. Tegi läbi karmi elukooli. Ka karmi tõde ei tohi varjata.
2. piltl tagasihoidlikult lihtne, range, ilustamata. Vana karmide kiviseintega hoone. Saare karm ilu. Nende eluviisid olid lihtsad ja karmid. *„Rolandi laulu” stiil on karm ning range. V. Alttoa.
3. väga külm. Karm talv. Karm pakane 'väga tugev pakane'. Põhjamaade karm kliima. Puhus karm põhjatuul. *.. ilm oli öö jooksul muutunud väga karmiks. A. Jakobson. || raskete loodus-, hrl. ka klimaatiliste tingimustega. Karm põhjamaa. Karm Siber. *Selja taga tõuseb madal lage mägitundra, Verhojanski aheliku karmid eelmäed. L. Meri.
4. puudutamisel mittepehme v. mittesile, kare (1. täh.) Karm riie, lõng. Karm villane tekk. Karmi villaga lambad. Õlilina annab lühikest karmi kiudu. Karmi karvaga koer. Tal olid lühikesed karmid juuksed. Tihe karm habe. Karm stepirohi.

kasin ‹-a 2› ‹adj›

1. vähene, vähesevõitu, napp. Kasin toit, viljasaak. Kasin vara, sissetulek, palk, teenistus. Heina jätkus igale loomale kasin sületäis. Kasina lumega talv. Ruumis oli kasin valgustus. Tulemused, võimalused on väga kasinad. Kogemused, andmed jäävad kasinaks. Jõud oli kasin. Vanakese kuulmine ja nägemine muutusid aina kasinamaks. Kasinaid puhkehetki tuli hästi kasutada. Aeg on kasin, peab ruttama! Ta oli kasina jutuga mees. Kasina sündmustikuga teos. *Mida hilisemaks õhtu venis, seda kasinamaks kahanes Anne lootus venda täna veel näha saada. E. Vilde. || mõõdukas, vähesega leppiv, vähenõudlik. Kasin äraelamine. Söömises ja joomises oldi kasinad. Ta oli kasin ja kokkuhoidlik inimene.
▷ Liitsõnad: sõnakasin.
2. kõlbeliselt puhas, vooruslik, karske. Kasinad elukombed. Külarahvas elas puhast ja kasinat elu. *Ja mõtelge ometi, see mees ep olnud ülepea mitte kasin: jõi vahest viina ja suitsetas .. J. Peegel.

katsumus|aeg
*Põhjamaa talv on loomadele ja lindudele karmiks katsumusajaks. O. Tooming.

kesk-
‹liitsõna esiosana›
1. mingis suhtes (näit. asendilt, ajaliselt, seisundilt) keskmine; näit. keskala, -keha, -koht, -kõrv, -linn, -murre, -osa, -paik, -punkt, -põrand, -taevas; keskaeg, -hommik, -iga, -päev, -suvi, -talv, -öö; keskaste, -haridus, -kiht, -klass, -kool, -laine, -seisus, -tee, -võrre
2. keskne, juhtiv, tsentraalne; näit. keskarhiiv, -asutus, -haigla, -jaam, -küte, -liit, -muuseum, -närvisüsteem, -organ, -raamatukogu, -telegraaf, -valitsus, -võim

kesk|talv
talve keskmine järk, südatalv. Kesktalve pakased. Kesktalvel oli rohkesti lund.

kevade|poolne
kevadele lähedane. Kevadepoolne talv, suvi.

kevad|talv
kevadepoolne talv. Kevadtalvel hakkasin tundma väsimust.

kiduma ‹37›
kidunema. Taimed jäid pärast istutamist kiduma. Ta jäi pärast õnnetust kiduma. Jäi põduraks, kidus talv otsa ja kevadel suri. Talvel hakkasid lehmad kiduma. *Mu kiduma hakanud lihastes on jälle verd ja jõudu. H. Luik (tlk). *Aga su sünnimaal kidusid tõed .. P. Haavaoks.

koera|laut
hundilaut. *Aga kuhu tal minna, kuigi talv tulekul ja küünis külm kui koeralaudas? A. Maripuu.

kooli|talv
kooliaasta (rõhutatakse, et kooliaasta hõlmab eeskätt talve). *Esimesed kaks koolitalve istusime klassides teineteisest eemal.. J. Semper.

koputama ‹37›

1. hrl. kuuldavate löökidega korduvalt kergelt lööma. Koputas sõrmenukkidega lauale, vaasi pihta. Koputas kepiga vastu põrandat. Pillimees koputas kingakontsaga takti. Käib ja koputab vasaraga kive. Koputasin lahti tulnud paadilauad kinni. Taat koputab piibu lävepaku vastu tühjaks, piibust tuha välja. Ta koputas endale nagu midagi meelde tuletades sõrmega otsaette. Koputab kaaslasele sõbralikult õlale. Rähn koputab nokaga puutüve pihta. Oksad, esimesed vihmapiisad koputavad vastu aknaklaasi. || selliste löökidega ukse, akna vms. avamist taotlema v. enda tulekust märku andma. Uksele, aknale koputama. Keegi koputab ukse taga. Kassaluugile koputada ma ei tihanud. Ta astus koputamata sisse. Koputasin mitu korda, aga keegi ei tulnud avama. | piltl. Viletsus, nälg, puudus, lähenev talv koputas uksele. || kõnek koputlema (tervisliku seisu määramiseks). Tohter koputas ja kuulas haiget hoolega. *Arst koputas, nagu amet käsib, ega leidnud mingit viga üles. L. Promet.
2. kõnek kedagi mingi asjaga lööma, koksama, kopsama. Talle oleks nagu nuiaga pähe koputatud. Kui õige koputaks talle vastu kukalt! *Ta pahvatas jälle imelikult naerma. Saška vangutas pead: poiss oli tõesti koputada saanud [= pisut põrunud]. S. Hallik (tlk).
3. kõnek omade peale salaja, tagaselja, äraandlikult kaebama. Käis kaasvangide peale koputamas. *..klaar, et te võite minna politseisse ja meie peale koputada... V. Beekman (tlk).

krõbe ‹-da 2› ‹adj›

1. krõbisedes puruneva kooriku v. pealiskihiga. Hästi krõbedaks praetud kartulid, kala, liha. Leiva, saia krõbe koorik. Vorstid on ahjus krõbedaks tõmbunud. *.. nüüd kraapasid Teele nahaga ääristatud vildid krõbedat lumekoorikut. E. Tennov. || krõbisevalt kuiv. Krõbe kanarbik, kulu. Lillekimp, viht on krõbedaks kuivanud.
2. külmakraadide poolest käre, vali, kangesti külm. Krõbe külm, pakane, talv. Väljas on võrdlemisi krõbe talveilm. Selle aasta märtsiõhtud olid eriti krõbedad.
3. suure alkoholisisaldusega, kange. Võttis, viskas ühe krõbeda napsi. See jook on minu jaoks liiga krõbe. | ‹elliptiliselt› kõnek (kange joogi kohta). Külmaga kulub ära suutäis krõbedatki.
4. (toonilt, ütlemislaadilt:) käre, terav. Päris krõbe arvustus, kriitika. Töö kohta öeldi krõbedaid sõnu. Krõbe vastus kerkis keelele. Sealne rahvas armastab krõbedat nalja, krõbedaid ütlemisi. *Niuhti pöördus ta ümber, et lähemasse põikuulitsasse käänata, kuid emanda krõbe hääl sundis teda seisma jääma. E. Vilde. || vulgaarsusse kalduv, rõvedavõitu. Poisid laulsid krõbedaid lorilaule. Ta teab krõbedaid anekdoote.
5. kõnek (norivalt) range, nõudlik, vali. Krõbe komisjon, revident, arvustaja. Vana on krõbe – nõuab kui hull. Selle asja kohta kehtib üsna krõbe paragrahv. Krõbe karistus, trahv. Järgunormid muutusid nüüd palju krõbedamaks.
6. kõnek toimimiselt v. toimelt kõva, kange. *„Üks krõbe suitsumahv ei tee mehele midagi!” hõikas Spoor vastu. I. Maran. *On küll krõbedad vennad, aga sõdida nendega maksab! A. Kivikas.
7. kõnek väga kallis, soolane. Hinnad olid krõbedad, läksid järjest krõbedamaks.

kukil
I. ‹adv›
1. turjal, selja ülaosa ja õlgade peal. Isal on poiss kukil. Suuremad lapsed kandsid väiksemad kukil läbi jõe. Lähme, reisipaunad kukil. | piltl. *Kotkas kukil, sööstis ehmunud lõhe avamerele. J. Rannap. *.. ning ägasid seedrid ja kuused, / kukil koblakad koormad lund .. R. Rimmel.
2. piltl (koormana) rõhumas, vaevamas; kimbutamas, ahistamas, taga kihutamas. Mul on võlad kukil. Tal on juba kaheksakümmend aastat kukil. Meil on praegu revidendid kukil. Kevadised kibekiired põllutööd on kukil. || kannul, peale tulemas. Sügistöödega peab ruttama, talv on kukil. *Siin pole veel pooltki heina koos, aga rukis on kohe kukil. L. Kahas.
II. ‹postp› [gen]
1. turjal, selja ülaosa ja õlgade peal. Poiss on isa kukil. *Siin Trianas ratsutavad aga väiksemad põngerjad suuremate kukil.. J. Barbarus. | piltl. *Maas üksteise kukil kalast lõhnavad kastid. M. Kesamaa. || vahetus läheduses, väga lähedal. Elavad tillukeses toas lausa üksteise kukil. *Lähedases Tanundas on üks kõrts teise kukil. V. Beekman.
2. piltl (koormana) rõhumas; ahistamas, kimbutamas. *Nüüd tallavad nad Kõrtsi-Priidu kukil, sest et teda teavad minu poole hoidvat. L. Koidula. || (ajaliselt) peale tulemas, peale pressimas, tihedalt eelmise järel. Talurahval oli üks töö teise kukil. *Üks maks aina teise kukil, iga päev käib neid nõudjaid.. E. Männik.

kurva|meelne
kurb, nukker, melanhoolne; kurba, nukrat meeleolu tekitav. Kurvameelne unistaja, norutaja. Haige kurvameelsed mõtted. Ema ilme, naeratus oli pisut kurvameelne. Miks sa äkki nii kurvameelseks jäid? Kurvameelne jutt, muusika, laul. *Tuleb masendav sügis ja kurvameelne talv ning järgmisel aastal on sünge kevad .. T. Vint.

kuulma ‹kuulen 43›

1. hääli, helisid kuulmiselundi abil tajuma ja eristama, kuulmise teel vastu võtma. Mees ei kuule hästi vasaku kõrvaga. Vanamehe kõrvad ei kuule enam tasast häält. Räägi valjemini, ma kuulen halvasti! Kuulsin koputust uksele, lähenevaid samme, koera haukumist. Kuuleb pauke, hüüdeid, naeru, jutukõma. Ta vist ei kuulnud mind, minu kutset. Telefonitorust kostis mehehääl: „Jalakas kuuleb!” Olen sel kevadel juba lõokest kuulnud. Kuulsin teda uksest sisse tulevat. Masinate müras ei kuulnud ta iseenda häältki. Polnud muud kuulda kui tormi müha. Polnud midagi kahtlast näha ega kuulda. Seda heli kuulis ainult harjunud kõrv.
2. kellegi rääkimis(t)est teada saama. Oled sa seda juttu, uudist, teadet juba kuulnud? Kuulsin seda raadiost, sõbralt, sõbra käest, sõbra kaudu, Antsu enese suust. Pole oma sugulastest ammu midagi kuulnud. Olen Evaldist ühte-teist kuulnud. Temast, tema kohta on ainult head, halba kuulda. Ta oli meie kavatsusest kuidagi kuulda saanud. Teeb, nagu poleks seda kuulnudki. Kuulsin, et kavatsete puhkusele minna. Oli kuulda, et tänavu tuleb külm talv. Lase kuulda 'räägi', mis sul plaanis on! Tahtsin kuulda, mis te sellest asjast arvate. On's niisugust asja enne kuuldud! Ma ei taha sellest kuuldagi. Valus kuulda, et tal nii pahasti läks. Nagu kuulda, sõidate te varsti ära. Pole kuulda olnud, et see rohi halvasti oleks mõjunud. Rääkisin seda kõigi kuuldes. Noh, mis head kuulda 'mis sul head rääkida'? || kõnek hüüatustes väljendab imestust, üllatust, tõrjuvat suhtumist vms. Kuule hullu! Kuule imet! Kas sa kuuled, või kohe Ameerikasse! Las see mõni sent jääb, kuule nüüd asja! No kuule nüüd juttu! *„Leevi meier olevat surnud.” – „Või surnud. No eks sa kuule. ..” F. Tuglas. || kirjalikust allikast teada saama. Teosest kuuleme palju huvitavat Saaremaa looduse kohta. Anne kirjast kuulsin, et ta kavatseb abielluda.
3. kellegi õpetust, nõuannet, käsku jne. arvestama ning sellele vastavalt toimima, kuulama (3. täh.) Võtab kaaslaste nõuandeid, soovitusi, manitsust kuulda. Kuule mu nõu ja jäta minemata! Hoiatasin küll, kuid mind ei võetud kuulda. Ta ei võta kedagi kuulda, vaid teeb oma tahtmise järgi. Mõistusehäält tuleb kuulda võtta. Võta vits, kui poiss muidu ei kuule. *„Kallis, sa ju armastad mind, kuule mu palvet!” mangus Irma. A. H. Tammsaare.
4. van kuulama (1. täh.) Kuulge, mis ma teile ütlen! *Olgu küll, et see [= kiri] neile puruarusaamatus vene keeles oli, ometi kuulsid talumehed seda nagu usutunnistust kõige suurema tähelepanuga.. J. Mändmets.
5. kuule, kuulge kõnek teat. kõnetlusvormel. a. (pöördumistel, ka vastustes). Kuule, tõuse nüüd üles! Kuulge, hakkame minema! Kuule, ega sa enam pahane ole? Kuule, kas see on tõsi? Kuule, sa vist kardad. Kuule, ütle, milleks see hea on! Kuule, sulle on kantseleis kiri. Aadu, kuule, kas sul on õhtul veidi aega? Kuulge, kas te ei aitaks mind pisut! Toomas, kas sa ootad mind? – Kuule, võib kah. *„Millal sa tulid?” – „Kuule, juba päris mitu päeva. Vist varsti nädal,” vastas Margit.. E. Rannet. b. (kellegi ütluse v. teguviisi peale protesteerides). Kuulge, kuulge, kuhu te trügite! *Nagu poolkogemata libistas ta kätt mööda Aili sihvakaid sääri. „No kuulge...” pahandas Aili. A. Uustulnd.

kõle ‹-da 2› ‹adj›

1. (tuule, ilma, temperatuuri kohta:) teravalt, läbitungivalt vinge; vingelt külm. Puhus kõle tuul. Kõle ilm. Kütmata kõle tuba. Väljas on kõle. Tänavu on kõle kevad. Kõle sügisõhtu. Oli ilma lumeta kõle talv.
2. troostitult, ebameeldivalt lage, tühi. Hilissügisene mets oli sünge ja kõle. Kõledad kontoriruumid. Öised kõledad tänavad. Kõle maastik. Tundra muutus üha kõledamaks. Tuba oli veidi kõle, selles puudus kodusus. *..ümberringi on avameri, kõle kui kõrb, tuulevarju ei kuskil. Ü. Tuulik. *Aga kodu jääb tühjaks ja kõledaks, kui sa ära lähed. J. Parijõgi. || piltl külmalt, ebamugavalt, troostitult mõjuv. Üksinda hakkas suures toas kuidagi kõle. Alasti lambipirn laes heitis kõledat valgust. Kõle argipäev. Kõle hääletoon. Luuletuse kõle paatoslikkus. *On selliseid tüdrukuid, kes peavad oma kohuseks alati naerda. Mingit rumalat kõledat naeru. A. Maripuu.
3. murd ilma lumeta, paljas, kiilas. *Maantee oli kõle ja nagu luuaga puhtaks pühitud, talvetee umbe tuisanud. J. Lintrop.

kõva ‹7›
I. ‹adj›
1. (materjali, aine, asjade jm. kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav; tugev, paindumatu, jäik; ant. pehme. Kõva kalju, kivim, puit, metall. Magma kattus kõva koorikuga. Malm on kõva ja rabe. Kõva seep. Kõvaks tambitud savipõrand. Kõvaks karastatud mõõk. Kõva kattega maantee. Kõva pinnas, pind jalge all. Kõvaks kuivanud leivakannikas. Lumi oli kõvaks tallatud. Teras on kõvem kui raud. Tamm on kõvem puu kui kask. Tihe ja kõva parknahk. Kõvade kaantega raamat. Kartulid on kõvad, tuleb veel keeta. Väikesed kõvad rinnad. Kõva kui kivi, sarv, puujuurikas. Kõva nagu kont. Kõva suulagi 'suulae eesmine, jäigana tunduv osa'. Kõva habe 'jäikade karvadega, raskesti aetav habe'. *Kõht on kõva ja punnis nagu kerisekivi.. O. Tooming. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. Jalad vajusid sügavale liiva.. P. Kuusberg. || (riietusesemete kohta:) jäigaks, paindumatuks töödeldud v. muutunud. Kõva krae. Tanu tärgeldati kõvaks. Kõvaks kuivanud saapad. Märjad riided külmusid kõvaks. Kõvad mähised. || istumisel, lamamisel jäik (ning ebamugav). Ase oli kõva. Voodi tundus esimesel ööl kõvana. Konutas ooteruumi kõval pingil. Kõva mööbel 'polstri ja kattematerjalita mööbel'. Kõva kupee 'tavaline, pehmete istmeteta kupee'. || (teat. ainete kohta:) tahke, mittevedelas, mittesulas olekus. Jahedas seisnud või on kõva. Rasv on kõvaks hangunud. Kõvaks keedetud muna.
▷ Liitsõnad: kivi|kõva, kont|kõva, luu|kõva, raud|kõva, teraskõva; poolkõva.
2. kindel, vastupidav, tugev, korras; ant. nõrk. Karjamaal on kõva aed ümber. Katus on veel kõva ega lase vihma läbi. Nad on endale siia kõva kantsi rajanud. Kapil oli kõva lukk: seda ei suudetud lahti murda. Mantel pole küll enam uus, aga alles päris kõva. *„Minu omad [säärikud] peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,” vastas Indrek. A. H. Tammsaare. || (inimese kohta). Kõva tervis, närvid. Klaasipuhujal peavad olema kõvad kopsud. *..vanad mehed sundisid alaealised magama, et nad raskele tööle kõvemad oleksid. Juh. Liiv.
3. jõuline, füüsiliselt tugev. Kõva mees, poiss. Kõva kondiga metsatööline. Jõu poolest oled minust kõvem. Poiss ei anna veel mehemõõtu välja, aga jalad on kõvad. Tal on kõva jõud. *Mu onul on kõva käsi, lihtsalt raudrusikas. E. Männik. || tugeva jõuga, jõuliselt sooritatav. Kõva hoop vastu ust. Äigas poisile kõva võmmu, tohlaka kuklasse.
4. kindel, vankumatu. Kõva majanduslik põhi. Ta teenis hästi ning sai mõne aastaga kõva järje peale. Tal on kõrgemal pool kõva seljatagune. Neil oli kõva nõu asi nurja ajada. Tal on kõva usk, et olukord peagi muutub. Asutuses valitseb kõva kord, distsipliin. Majandi juhtimisel oleks vaja kõvemat kätt. *..kõva sõnaga mees, kes oskas enda eest väljas olla. E. Maasik. || (iseloomult, käitumiselt) järeleandmatu, kange, vastupidav. See oli kemplemine kahe kõva vastase vahel. Ole kõva, ära anna järele. *Näed, va Värdi tahtis teist nagu issanda imet, aga ei läinud [talle] – kõva tüdruk. R. Roht.
5. väga range, karm, vali, halastamatu. Selle eest on kõva karistus. Ta sai kõva peapesu. Ütlesin paar kõva sõna. Kõva kriitika, noomitus, kontroll. Käsk, keeld oli kõva. Kõik teed olid kõva valve all. Majanduses on kõva kokkuhoid.
6. hrl kõnek tubli, heatasemeline, silmapaistev. Kõva firma. Ta sai kõva koolihariduse. Meie kool kuulub kõvemate keskkoolide hulka. Ta sai sinu kõrval kõva kooli, väljaõppe. See oli kõva pidu. Ta tegi kõva karjääri. Töömees vajab kõvemat toitu. Kõva uni 'sügav, raske, hea uni'. *Neil oli kõva relvastus: püssid, revolvrid, kuulipilduja ja granaadid. V. Gross. || väljapaistev, silmapaistev, tubli mingil alal. Saima on kõva tööinimene. Ta on kõva laulu- ja pillimees, kõnemees, õngesportlane, maletaja, ujuja. Kõva spetsialist, teadusemees. Ta on bioloogias, saksa keeles kõva. Juba koolis olin kõva matemaatik. Juhan on kõva meistrimees. Mikk on palju kõvem kalamees kui sina. Ta on igati kõva mees omal alal. || äge midagi tegema, kange. Poiss on kõva kakleja. Mees on kõva joodik, suitsumees, viina- ja naistemees. Tüdruk on kõva kurameerija. Jutumees, lubama oled sa kõva. Vanamees on kõva tingija ja ihnuskoi, ärimees ja hangeldaja. Sa oled kõva vihtleja. Kes see nii kõva norskaja on?
7. kõnek (koguse, hulga, kogu kohta:) suur, tubli, vägev. Heinu oli kõva autokoorem. Kõva sületäis, peotäis. Söödi kõva kõhutäis. Toiduportsjonid olid kõvad. Kõva lõuna, õhtusöök. Tänavu oli kõva räimesaak. Tütar sai kõva kaasavara. Põld sai kõva sõnniku. Mullu kasvas hein kõva. Rüüpas pudelist kõva sõõmu. Mehed tegid kõvad tropid 'võtsid tublid napsid'. Hobuseostmisele järgnesid kõvad liigud. Eile oli kõva võtmine 'kõva joomine'. || rõhusõnana kinnitab, et midagi on mainitavast hulgast, määrast pigem rohkem kui vähem. Sinna on kõva kilomeeter maad. Pudeleid on oma kõva tosin. Sellest ajast lahutab meid kõva poolteist sajandit. Ettekanne kestis kõva pool tundi. Kõva kolmandik teed on veel käimata. Ta on minust kõva kümme aastat noorem. *Mul kõva katusetäis roogu ilmaaegu seismas. E. Õun. || (rahaasjades:) suur, rohke. Tal on kõva teenistus, sissetulek, palk. Selle eest on kõva tasu, preemia. Teenis kõva kopika. Sul on kõvad summad taskus. Kõva päevaraha, taskuraha, jootraha. Kõva vaheltkasu. Võttis laenu pealt kõva protsendi. Kaup on hea, kuid hind kõva. Salaküttimise eest on kõva trahv.
8. kõnek äge, suur, kange. Küll pada läheb varsti keema, tal kõva tuli all. Saunas oli kõva leil. Kõva vihkamine, vaen. Poisil oli kõva õppimishimu. Kõva kojuigatsus. Sellest tõusis kõva nurin, vaidlus, tüli. Tal on rahva hulgas kõva poolehoid. Kõva janu, nälg, peavalu, nohu, köha, palavik. Mul on kõva kahtlus, kas see ikka nii on. Mehed olid kõva auru all. Tal on kõva tahtmine, plaan linna minna. Sellest tuleb kõva pahandus. Tal oli küll kõva kannatus, kuid lõpuks sai ka see otsa. Kõva lahing, võitlus, taplus, kähmlus. Vaenlane avaldas kõva vastupanu. Tal on kõva kiirus peal. Paat sai kohe alguses kõva hoo sisse. Õppustel oli sõduritel kõva mahv peal. Ta tuli kõva jooksuga. Sõna sõnast, nii läkski kõvaks ütlemiseks. *Pärast käiguvahetust võttis mootor kõvemad tuurid peale. E. Raud. || pingeline. Kõva töö. Poistel käis kõva pallimäng. Kõva ettevalmistus, harjutamine, askeldus. Kogu nädal käis kõva kartulivõtmine. Bussipeatusse on veerand tundi kõva astumist. Enne valimisi tehti kõva selgitustööd, propagandat. Kõva tegemisega saadi asjad korda. || (ideeliselt) tuline, äge, kange. Ta on kõva isamaalane, kommunist. || (ilmastikuga ühenduses). Kõva külm, pakane. Väljas valitses kõva talv. Keskpäeval oli kuumus kõva. Kõva tuul, maru, torm, tuisk, sadu, vihm. Merel oli kõva lainetus. Kõva äike tegi palju kahju. Lõuna-Eestis on juba kõva 'kaugele arenenud, suur' kevad. || visa, lakkamatu. Käivad kõvad jutud, et ta läheb meilt ära. *Ja Clodti kohta käib kõva kumu, et pidi olema kuritõppe jäänud. J. Kross.
9. kõnek kange (eriti alkoholi kohta). Kõva puskar, samagonn, kärakas. See naps on hirmus kõva. Saarlased olid kõva õlle teinud. See oli kõva tubakas. Need sigarid on minu jaoks kole kõvad. Võtsin kõva tableti sisse. Kõva kõrbelehk, hais. Selle näidendi lavastamine oli teatrile kõva pähkel 'raske ülesanne'. *Juba toodigi talle pingiotsale toop õllega, varsti ka kortel kõvemat. M. Metsanurk.
10. kõnek tugeva mõjujõuga, kange. See oli kõva dokument, paber. Kohtualusel oli kõva alibi. Tal on kõvad kaardid, trumbid peos. Kaitsja pidas kohtus kõva kõne. *Isa, vast on kavalus / kõvem veel kui vägevus.. Jak. Tamm.
11. (hääle, heli kohta:) vali, tugev, kaugele kostev. Kõva kisa, kõmin, põrin, undamine, mürin. Käis kõva pauk, kõmakas, plaks. Mehed rääkisid kõva häälega. Jutuajamine läks kord-korralt kõvemaks. Vareste kõva kraaksumine kostis kaugele.
12. (kuulmise, mälu kohta:) vilets, halb. Eit oli kõva kuulmisega. Temaga tuleb valjusti rääkida, sest tal on veidi kõva kuulmine. Poisil on kõva pea 'halb mälu õppimiseks'.
13. kõnek (vee kohta:) kare; ant. pehme. Pesemiseks ei sobi kõva vesi.
14. kõnek (klusiilide kohta:) tugev. Kõva p,t.
II. ‹s› kõnek kõvakübar. Sisseastujal oli kõva peas. *Kolab niisama ringi, kõva kuklas ja lips ees. R. Janno.

käre ‹-da 2› ‹adj›

1. (inimese kohta:) ägedalt ründava loomuga; kergesti süttiv, terava ütlemisega. Käre ja äkiline mees, naine. On see alles käre eit! Ta oli teiste vastu, kaaslastega võrdlemisi, liiga käre. Ta on käre korda nõudma. Käreda loomuga inimene. *Kellelt Andres laenatud raha kätte ei saanud, sellelt läks käre Marta ise nõudma. Ta ei mõistnud nalja.. M. Metsanurk. | ‹substantiivselt›. Uhke läheb hukka, käre kärna, hiljuke saab edasi. || (sisult, laadilt:) ägedalt ründav, kritiseeriv; resoluutne, terav. Käredad sõnad. Käre kriitika, noomitus, hukkamõist. Käre koosolek. Hinnang, arvamus oli õige käre. Käreda ütlemisega mees. Pidas käreda kõne. Toon oli natuke liiga käre. Kiri sai käre. Artikli käredamaid kohti kärbiti. Esitasime käredaid nõudmisi. *..ei olnud see rahulik jutuheietus, vaid käre sõnavahetus. I. Sikemäe.
2. (hääle, helide kohta:) kärisev, kare, räme; (läbi)lõikav; vali ja vihane. Käredad hüüded, käsklused. Käre haukumine. Eide hääl läks käredaks. *Ihatõiv viipas nüüd sarvemehele, kes saatis ettepoole käredaid helisid. K. A. Hindrey.
3. kiiresti v. kärestikuliselt voolav (vee, jõe vms. kohta). Käre, käreda vooluga jõgi, oja. Käre vool viib lootsiku kaasa.
4. märgib mingi nähtuse v. protsessi, samuti aine omaduse erilist intensiivsust. a. (madala temperatuuri kohta:) iseäranis külm, kõva, äge. Käre pakane. Külm on käre, läheb käredamaks. Tänavune jaanuar oli hästi käre. Tuli käre talv, ilm. Puhus käre põhjatuul. b. (kõrge temperatuuri kohta:) lõõmav, ägeda leegiga; kõrvetav, väga kuum. Pada keeb käredal tulel. Ahi oli vorstide jaoks liiga käre. Armastab käredat leili. c. väga kange, tugeva toimega (hrl. alkohoolsete jookide, tubaka kohta). Käre õlu, naps, märjuke. *Ja jutt on niisugune, et endal käib isu käreda tubaka järele. H. Kiik. d. ere, kiiskav, kriiskav (värvitooni kohta); väga ere, terav, hele (valguse kohta). Noore muru käre rohelus. Käredad värvid, värvitoonid. *..sidus ette käreda punase lipsu. V. Beekman. *..olid mõlemad peaaegu pimedad. Käre kevadpäike paistis neile silmi. K. Rumor. e. hoogne, tempokas. Käre polka, masurka, marss. f. range, tugev. *..see oli ka sinu kergemeelne süü, millega sa kõige käredama karistuse oled teeninud. E. Vilde.
5. kõnek (kiitva, tunnustava hinnanguna:) väga tore, maru, vägev, vahva. See on käre mutt, eit (tüdruku, naise kohta). On alles käredad poisid, vennad! Käre raamat, lugu. *Tegime Aljošaga käreda parve, sidusime pajuvitstega kinni ja purjetasime kõrkjate varju.. E. Rängel.

käre|külm ‹adj›
äärmiselt külm, jäiselt külm. Kärekülm ilm, tuul, öö. Talv tuli kärekülm.

küll ‹adv›

1. mingit väidet eriliselt toonitav sõna. Istu rahulikult, küll mina lähen. Ole mureta, küll me saame hakkama. Küll ta tuleb, ta ju lubas. Küll ma ta üles leian! Küll näed, et ta peab sõna. Kasva suureks, küll siis saad kõik teada! Küll mina juba tean, mis ma teen! Võta aga, küll sa pärast tasud! Pole viga, küll ta paraneb. Poiss veel noor, küll ta võtab pärast aru pähe. Küll tuleb aeg, kus sa oma sõnu kahetsed. Kas ma talle küll ei rääkinud, et ära mine. Ilm on halb. – Küll päeva peale paraneb. *Kui need näevad, et järele ei anta, küll nad lepivad poole, vahest isegi kolmandiku hinnaga. K. A. Hindrey. || vastust kinnitav sõna. Kas jääb meelde? – Jääb küll. Saad sa üksi hakkama? – Küll (saan). Te olete vist arst? – Seda küll. Sa oled muidugi rahul? – Olen küll. Kas see on direktor? – Vist küll. Sa ei ole vist varem seda tööd teinud? – Ei ole küll. Saad sa sellest aru? – Ega ei saa küll. Mul pole sulle paremat toitu pakkuda. – Ah, see käib küll. *„Ta ei ütle!” – „Ütleb küll! Lubame kompvekki.” R. Vaidlo. || rõhutav sõna, enamasti täh. 'igatahes; tõega'. Nüüd ma pean küll minema. Mihkel nüüd küll selles süüdi ei ole. Praegu ei saa ma küll tema plaanidest aru. Mina küll nii ei teeks. Teile ma sellist õnnetust küll ei sooviks. Mida see küll peaks tähendama? Siin küll poolt kilogrammi ei ole. Upsakas ja uhke ta küll ei ole. Nüüd olen küll ära eksinud! Sellest on küll juba oma paar nädalat, kui ma Hildat nägin. Uudishimulikke oli palju, enamuses küll naised. *See oli küll esimene kord, kus soos oli korraga nii palju inimesi.. L. Metsar.
2. kinnitav, rõhutav sõna mingi vastanduse korral. a. esineb vastandusele eelnevas lauseosas. Lubasime küll teineteisele kirjutada, aga lubadus ununes peagi. Talv on küll peaaegu läbi, kuid väljas ikka veel külm. Ma pole küll päris terve, kuid tulen siiski kaasa. Töö ei olnud küll raske, ent väsitas ometi. Mahtusime küll kuidagi ära, aga kitsas oli. Hooples küll, aga ise oli hirmu täis. Sihtisin küll, aga ei saanud pihta. Aiman küll, missugust vastust ta minult ootab, kuid vaikin. Ta on küll lahke, ent samal ajal nõudlik. Siin on küll rahulik, kuid igav. Küll otsiti kõik metsad ja rabad läbi, aga kadunut ei leitud. b. esineb vastanduvas lauseosas v. lauses endas; hrl. eelneb sel juhul eitavasisuline väide. Venda ta ei kohanud, küll aga nägi vennanaist. Raamatut ma ei saatnud, küll aga kirja. Külm ei tee mulle midagi, küll aga ei talu ma tõmbetuult. Mind nad ei märganud, aga mina nägin neid küll. Ta polnud kuri, aga range küll. Saar on asustamata, küll peatuvad siin vahetevahel kalamehed.
3. ‹sageli elliptiliselt› aitab esile tuua kõneleja arvamust v. tundetooni. Imelik küll, kuhu ta nii kauaks jääb. Kurb küll, aga nii see on. Oleks ikka hull küll, kui sadama hakkab. Kahju küll, aga nii see läks. Ime küll, et see vanker nii kaua vastu pidas. Veider küll, et mõni inimene nii põikpea on. Õige küll, sina ju seda veel ei tea! Sellest me ei rääkinud, tõsi küll. Vaevalt küll ta enam tuleb! See tekst käib küll. *Aga olid ikka rängad ja rasked sõnad küll. Keelepära võttis kangeks.. T. Braks.
4. rõhutav sõna mitmesugustes oletust, kõhklust, imestust, nõutust vms. väljendavates otsestes ja kaudsetes küsimustes, sageli täh. 'ometi, siiski'. Mis sind küll siia tõi? Mis sa temas küll leiad? Mis ta küll praegu peaks tegema? Mis meid küll seal ootab? Miks ta küll nõnda kardab? Kuidas need inimesed küll omavahel sobivad? Kes küll võis arvata, et see nii läheb! Kuidas see küll võis juhtuda, et ta alla jäi! Imestati, kuhu nad küll nii kauaks jäävad. Huvitav, kust ta küll selle raha võtab. Jäime ootama, mis ta küll ütleb.
5. rõhutav sõna mitmesugustes hüüatustes. Küll on ilus õhtu! Küll alles tuiskab! Küll on tore, et sa tulid! No küll ikka ütles vägevasti! Ah teid küll oma pärimistega! Kuidas küll tahaks reisida! Küll on aga palju inimesi! Küll sa ikka oled rumal! Mis teil küll arus on! On aga lugu küll! „Ah sind küll!” pahandas ema. Oi jumal küll, mis nüüd saab! Sa heldene aeg küll! Oi kuradit küll, mida nüüd peale hakata!
6. esineb kõneleja tundetooni rõhutavalt jaatavas lauses, mis aga tegelikult sisaldab eitavat v. kahtlevat arvamust millegi suhtes. Küll ta sul tuleb! Kuhu niisugune temp küll kõlbab! *„Ma luban, et ta enam kunagi ei põgene.” – „Usub Emai sinu lubadust küll!” väitis Thompson. H. Treimann (tlk).
7. küllalt, piisaval määral, piisavalt. Süüa ja juua oli üsna küll. Ehitusmaterjali, raha on veel küll. Puudust ei olnud millestki, kõike oli küll. Ära sina mine, seal on aitajaid isegi küll! Vara alles, koiduni on veel aega küll. Siin on ruumi küll. Pole rohkem vaja, sellest on küll. Küll, ära mulle rohkem suppi tõsta! Laiseldud on juba küll, aeg on tööle hakata. Põhjust sääraseks arvamiseks oli rohkem kui küll. Kas minu kallal norimisest veel küll ei ole, nüüd asud ka laste kallale! *Mitja kelgutas liumäel ja uisutas kinnikülmanud jõel, nii et küll sai.. M. Veetamm. || ‹korduvana› külluses, hästi palju. Aega, tegemist on veel küll ja küll. Selliseid juhtumeid on olnud küll ja küll. Inimesi oli seal juba ilma minutagi küll ja küll. *Juba läbikäidud maa järele otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju.. A. H. Tammsaare.
8. seob rõhutades ühendava sidesõna laadselt korduvaid lauseliikmeid v. eri lauseid. Mindi küll üksikult, küll hulgakesi. Temaga on proovitud hakkama saada küll heaga, küll kurjaga. Tuli ette küll suuremaid, küll väiksemaid vigu ja möödalaskmisi. Väntasime küll parema, küll vasaku käega, küll mõlemaga. Küsisin seda küll isalt, küll emalt. Küll oli nüüd rõõmu, küll oli nüüd naeru ja kilkamist! *Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. A. H. Tammsaare. *Küll oli tal igav, küll ta palus, et teda lastaks sõbra juurde, küll ta tahtis ära leppida, küll ta tiirutas ümber arestimaja.. J. Smuul.
9. ‹sidesõnalaadselt› alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat lauseosa v. kiilsõna laadi ühendit. *.. aga nüüd kuulukse Laes „Vabaduses” jälle tegelane olevat, küll mitte enam juhatuse esimehena.. A. Hint. *Pealegi leidub veel teisi tõlkeid, mida võib (küll ainult oletamisi) siduda Mango Hansuga. R. Põldmäe. | ‹ühendsidesõna osana› ehk küll vt ehk

külma|vaene
vähese külmaga, väheste külmade ilmadega. Külmavaene talv.

kinni külmetama

1. kinni külmuma. Järv, jõgi külmetas kinni.
2. kinni külmuma panema. *.. talv tuleb õige vali ja külmetab mere kinni.. J. Semper.

külmutama ‹37›

1. külmuma panema, külmuma sundima. Talv külmutas maa sügavalt. Külmkapid külmutavad. *Joodule järgnes vaikseid loike külmutavaid öid ja päikeselisi päevi.. A. Mälk. || toiduaineid temperatuuri alandamise teel konservima. Kala, liha külmutama. Külmutatud puuvili.
▷ Liitsõnad: kiir|külmutama, sügavkülmutama.
2. teat. tasemele seisma jätma. Hinnad, korteriüür, palgad külmutati eelmiste aastate tasemele. Seisvad masinad külmutavad ettevõtte käibevahendeid.

lamama ‹37›
millelgi v. kusagil pikali, rõhtasendis olema; asetsema, paigal olema, lebama. a. (inimese v. looma kohta:) pikali olema, lebama. Lamab diivanil, voodis, murul, rannaliival. Kõhuli, küljeli, selili lamama. Lamab joobnuna, minestuses, teadvusetult maas. Haavatu lamas vereloigus. Põetaja aitas haige lamama. Ei suutnud teiste abita lamamast tõusta. Lamab liikumatult nagu surnu. Lamades lugemine rikub silmi. Pidi mitu nädalat haiglas lamama. Jäin pärast ärkamist veel natukeseks voodisse lamama. Hüljes lamab nagu puunott jääl. Koer lamab nurgas oma asemel. Kušett, padi on lohku lamatud. *.. palusin, et tõuseme ometi [rohust] üles, sest me lamame lilled surnuks .. T. Vint. b. (eseme, asja jms. kohta:) rõhtasendis olema, lebama; asetsema, paigal olema. Jättis jalgratta külili lamama ja tormas tuppa. Raamat lamas lahtiselt laual. Tormist murtud puu lamas teel. Kalevipoja mõõk lamavat Kääpa jões. Kas teha püst- või lamav krae? Sel taimel on lamavad võsud. *Varsti lamasid nurgakividel tugevad palgid ja üks palgikord tõusis teise peale. F. Tuglas (tlk). c. (mingi loodusvormi v. -nähtuse kohta, tavalisem lebama:) asetsema; laiuma, laotuma. Oru põhjas lamab piklik järv. Lendame lõunasse: meie all lamab künklik Võrumaa. Jõe kohal lamab piimjas udulaam. *Tuleb talv, kus üle maa / lamab lumi lõpmata. G. Suits.

laotama ‹37›

1. midagi (hunnikust, kuhjast v. kogumist) laiali puistama. Sõnnikut laotama. Kruus laotati ühtlase kihina teele. Jõuluõhtuks laotati õled põrandale. Läbisadanud heinasaod laotati kuivama.
2. midagi (kokkupandut) laiali, laialt lahti asetama; välja v. laiali sirutama. Laotab lina voodile. Vanaema laotas puhta käteräti leibade peale. Laotas lapsele teki peale. Laotas salvrätiku põlvedele. Pesu laotatakse nöörile kuivama. Suur Tallinna plaan oli lauale laotatud. Kukk laotab tiibu ning kireb. Kalkun, paabulind laotab saba. Mees laotas nõutult käsi. | piltl. Puud laotavad oksi üle pargitee. Talv laotab valge vaiba üle maa.
3. hrl van levitama. Lamp laotas punakat valgust. Kamin laotab mõnusat soojust. Ahi laotab isuäratavat leivalõhna. *Lembitu: Ma ei teota ühtki usku, vaid neid, kes seda laotavad tule ja mõõgaga. J. Sütiste. *Kiir laotab seda raamatut [= „Kevadet”] Paunveres hinnata laiali. O. Luts.
4. van lammutama, lõhkuma. *Terve pinu [hagu] laotatakse koost, enne kui saapad ja püksid nähtavale tulevad. E. Vilde. *Tema armas kell laotati – võeti sisikond hoopis välja .. M. Metsanurk.

leebe ‹1› ‹adj›

1. (inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) malbe, pehme; mitte (liiga) karm v. range. Leebe ja vaikne inimene. Ta muutus heldinult leebeks. Vahel kärgib ja kurjustab, siis on jälle leebe ja mahe. Leebe naeratus, pilk, ilme, hääl, toon. Leebete unistavate silmadega nooruk. Ta on leebes tujus. Naeris oma leebet naeru. Leebe kriitika. Ta sai suhteliselt leebe karistuse. Leebe suhtumine inimlikesse nõrkustesse. Ei maksaks nii rangelt hinnata, võiks läheneda leebema mõõdupuuga. *Juulius Kilimiti leebe olemuse all oli natuke tema isa kõvadust .. K. Ristikivi.
2. (ilma, looduse ja selle avalduste kohta:) mahe, pehme; õrn, kerge. Leebe suveöö, juuliõhtu. Saaremaal on talv leebem kui mandril. Puhus leebe suvetuul. Täna on meri leebe ja tüün. Sirel laotab leebet lõhna. *Ta töötas mõne tunni ilma kasukata, sest ilm oli leebe. M. Metsanurk. *Linapõld meeldis mulle väga, eriti kui ta õilmitses oma leebete helesiniste õitega. H. Raudsepp.

(ei) liha ega kala, ei liha, ei kala; ei kala, ei liha, (ei) kala ega liha
ei see ega teine; midagi vahepealset, eripäratut. Temast ei saa aru, mis mees ta on: ei ole ta liha ega kala. *Mustad on mäed. Need lastest ei kiha. / Pole see talv ei kala, ei liha. M. Kesamaa.

lume|kehv
vähese lumega. Lumekehv talv.

lume|rikas
lumerohke. Lumerikas talv.

lume|rohke
rikkaliku lumesademete ning paksu lumikattega. Lumerohke talv.