[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

haistmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
(< tn haistma); lõhnade tajumine ja eristamine haistmiselundi abil; haistmismeel. Jahikoeral on hea haistmine. Haistmine on sipelgatel tähtsam nägemisest. Vastsündinul on haistmine nõrgalt arenenud.

kaemus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. filos maailma vahetu tajumine. Aisting, taju ja kujutlus on meelelise kaemuse vormid.
2. hrv kaemine, (sise)vaatlus. *Ei pidanud ärimehele sündsaks unistades kaua merd silmitseda ega lasknudki eelolev päevane askeldus tal vajuda vaiksesse kaemusse. M. Metsanurk.

lõhna|taju
lõhnade tajumine, haistmine. Hea lõhnatajuga hagijas. *Seeneline, kel hea lõhnataju, on tammikus liikudes kindlasti tundnud küüslaugulõhna, mis tuleb lehekõdust. K. Kalamees.

maailma|taju
maailma tajumine, maailmakäsitus, maailmatunnetus. Realistlik, poeetiline maailmataju.

maitsmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. (< tn maitsma (hrl. 1. täh.)) Supi maitsmine. Elumõnude, suverõõmude maitsmine.
2. lahustunud ainete mõnesuguste keemiliste omaduste tajumine maitsmiselundite abil, maitsmismeel. Maitsmine on imikul rohkem arenenud kui haistmine.

ohu|taju
ohu tajumine. *Olid need arsti sõnad, mis ohutaju äratasid? V. Beekman.

rütmi|taju
võime rütmi tajuda, rütmi tajumine. Rütmitaju arendama. Tantsijal peab olema hea rütmitaju. Kunstniku tööd on rajatud heale värvitunnetusele ja rütmitajule.

selgelt|nägemine
välismaailma tajumine seni tuntud meeleelundite abita, meelteväline taju. Šamaanidel arvati olevat selgeltnägemise võime.

stiili|taju
võime stiili tajuda, stiili tajumine. Hindan lauljas eeskätt stiilitaju. Hea ajastutundmise ja stiilitajuga tehtud lavastus. Peene stiilitajuga dirigent. Ruumi kujundus annab tunnistust hägustunud stiilitajust.

suult|lugemine
suulise kõne tajumine kõneleja huulte ja näolihaste liikumist jälgides

taju ‹11› ‹s›
ka psühh esemete ja nähtuste terviklik peegeldus teadvuses meelte kaudu, pertseptsioon; tajumine, tajumisvõime, tajumus. Taju tugineb aistingutele. Tajud ja kujutlused. Sotsiaalne taju 'sotsiaalsete nähtuste mõtestatud tervikpilt'. Erksa sotsiaalse tajuga luuletaja. Meelteväline taju '(parapsühholoogias:) informatsiooni vastuvõtmine seni tuntud meeleelundite abita'. Terane taju ütles talle, et aeg on lahkuda. Ta on veinide alal peene tajuga asjatundja. Et loodust näha, peab olema tundlik taju. Poisil on aeglane taju ja ülesannete täitmine võtab palju aega. Kaotasime taju, kuspool on kodu. Kui inimene tutvumisel ei meeldi, siis peaks seda esmast taju uskuma. *Lehmadel on aja suhtes haruldane taju. Nad taipasid kohe, et nende perenaine hilineb .. V. Ilus.
▷ Liitsõnad: haistmis|taju, kompimis|taju, kuulmis|taju, maitsmis|taju, nägemistaju; aja|taju, detaili|taju, elu|taju, enese|taju, huumori|taju, ilu|taju, isiku|taju, keele|taju, koha|taju, kunsti|taju, liikumis|taju, loodus(e)|taju, lõhna|taju, maailma|taju, muusika|taju, ohu|taju, perspektiivi|taju, reaalsus(e)|taju, ruumi|taju, rütmi|taju, stiili|taju, valgus(e)|taju, vormi|taju, värvi|taju, värvustaju; eba|taju, eksitaju.

tajumus ‹-e 5› ‹s›
tajumise üksikjuht, taju; tajumine, tajumisvõime. Maailm ja sellest lähtuvad tajumused. Tajumused pole asjade koopiad. Vanemaks saades kasvas tajumus, et kõike elus ei jõua. *Mõelda vaid, et [surres] loobud kõigest .. ja ikka veel pead kannatama – see käib üle minu mõistuse, üle kogu minu tajumuse ja taibu. A. H. Tammsaare.

tunnetus ‹-e 5› ‹s›

1. filos teadmiste saamine, maailma kajastumine teadvuses, kognitsioon. Meeleline, empiiriline, teoreetiline, teaduslik tunnetus. Tegelikkuse tõene tunnetus. Kunstiline tunnetus. Tunnetuse võimalikkus, piirid.
2. taju(mine); käsitus. Huumorimeel ja koomilisuse tunnetus on teineteisega tihedalt seotud. || vaistlik taju, tunne. *Õpetati tulistama läbi tasku, puusakondi tunnetusega. E. Rannet.
▷ Liitsõnad: elu|tunnetus, enese|tunnetus, kunsti|tunnetus, loodus(e)|tunnetus, maailma|tunnetus, missiooni|tunnetus, muusika|tunnetus, ruumi|tunnetus, stiili|tunnetus, žanri|tunnetus, vormi|tunnetus, värvitunnetus.

vajadus ‹-e 5› ‹s›
normaalseks elutegevuseks ja arenguks vajalike tingimuste mittepiisavuse tajumine, mis ajendab puuduva poole püüdlema. Inimese füsioloogilised, materiaalsed, vaimsed, emotsionaalsed vajadused. Elanikkonna kultuuriliste vajaduste rahuldamine. Toit, korter, puhkus on iga inimese elulised vajadused. Teadused on välja kasvanud praktilistest vajadustest. Uute toodete loomise tingib ühiskondlik vajadus. Kasvatab aedvilja oma vajadus(t)eks. Raha jätkus ainult kõige hädapärasemateks vajadusteks. Pere vajadused kasvasid järjest. Praegune maja ei rahulda enam kooli vajadusi. Toit peab rahuldama organismi vajadusi. Narkootikutel on kujunenud vajadus mõnuainete järele. Ajuti tundis vajadust muusika järele. Tundsin vajadust sõprade, lähedaste inimeste järele. Uute hoonete vajadus oli suur. Tekkis tööjõu täiendav vajadus. Kõneleja rõhutas haridussüsteemi reformimise vajadust. Plastmasside tootmine ei rahulda kaugeltki enam järjest suurenevaid vajadusi nende järele. Tekkis vajadus puhata, ennast ravida. Mesilasperes on iga mesilase tegevus allutatud pere kui terviku vajadustele. || (üldisemalt:) tarve, tarvidus. Tegi seda tungiva vajaduse korral, ilma erilise vajaduseta. Ahju köeti vajaduse korral, vastavalt vajadusele. Selleks polnud mingit vajadust. *.. tal polnudki vajadust rääkida, sest Veranda ütles alati kõik ise ära .. L. Promet. || sisemine sund, tahtmine midagi teha. Tunneb vajadust midagi teha. Vajadus rääkida, kellelegi südant puistata. || kõnek (roojamise v. urineerimise kohta). (Oma) loomulikke vajadusi õiendama, rahuldama. *Noh, et korteris kempsu polnud, .. sai pisema vajaduse solgipange õiendada. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: energia|vajadus, eneseteostus|vajadus, hapniku|vajadus, liikumis|vajadus, olme|vajadus, puhkamis|vajadus, puhkuse|vajadus, raha|vajadus, rasva|vajadus, remondi|vajadus, soola|vajadus, suhtlemis|vajadus, sööda|vajadus, tegutsemis|vajadus, toidu|vajadus, une|vajadus, valgu|vajadus, vee|vajadus, vitamiini|vajadus, õhuvajadus; elu|vajadus, hädavajadus.