[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aed|maasikas

1. bot aiand aedades paljude sortidena kasvatatav maasikas (Fragaria ananassa)
2. selle taime mari. Metsmaasikad on väiksemad kui aedmaasikad.

aed|vorm
aiand mingi taime aias kasvatatav, hrl. selleks aretatud vorm. Kadaka, kuuse, jalaka aedvorm.

ajatama1 ‹37›
aiand taime (v. selle osa) tema puhkeperioodil lehtima või õitsele ajama. Peterselli, sibulat ajatatakse roheliste lehtede saamiseks. Tulbid, hüatsindid jt. ajatatavad sibullilled.

akantus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. bot Vahemere mail ja troopikas levinud lõhestunud lehtedega roht- v. põõsastaim (ka ilutaim), karusõrg (Acanthus)
2. kunst selle taime stiliseeritud lehevorm ehismotiivina arhitektuuris jm. Akantustega sambakapiteelid.

allohtoon ‹-i 21› ‹s›
biol antud ala asustav, kuid teisal tekkinud taime- v. loomaliik

alraun ‹-i 21› ‹s›

1. bot Vahemere mail kasvav narkootilise toimega alkaloide sisaldav taim (Mandragora officinalis)
2. folkl selle taime juurest lõigatud inimkuju, millele omistati maagilist jõudu

ananass ‹-i 21› ‹s›

1. bot troopilisest Ameerikast pärinev lihakate lehtede ja maitsva vilikonnaga rohttaim (Ananas)
2. selle taime suur käbijas vilikond. Ostsin, sõin ananassi.

aniis ‹-i 21› ‹s›

1. bot Väike-Aasia päritoluga maitseaine- ning ravimtaim (Anisum vulgare)
2. selle taime viljad maitse- ning raviainena

arbuus ‹-i 21› ‹s›

1. bot suurte söödavate viljadega ning lamavate vartega taim (Citrullus vulgaris)
2. selle taime kõrvitsataoline punaka mahlaka lihaga vili. Sõime arbuusi.

aretus|liin
põll aiand (sordiaretuses:) ühe isetolmleva taime järglased; (tõuaretuses:) ühe isassugulooma järglased

autohtoon ‹-i 21› ‹s›

1. algelanik, pärismaalane
2. biol antud alal tekkinud ja seal praegugi leiduv taime- v. loomaliik

baklažaan ‹-i 21› ‹s›
bot
1. India päritolu tomatitaoline köögiviljataim (Solanum melongena)
2. selle taime piklik vili

bambus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
bot puitunud kõrrega puukujuline (sub)troopikataim; selle taime kõrrepuit. Bambusi on umbes 600 liiki. Bambusest suusakepid, õngeridvad.

banaan ‹-i 21› ‹s›

1. bot kuni 10 meetri kõrgune hiiglasuurte, sageli rebestunud lehtedega troopiline rohttaim (Musa)
2. selle taime piklik, kollasekooreline suhkru- ning tärkliserikas vili. Sõin banaani.

bataat ‹-taadi 21› ‹s›
bot
1. söödavate juuremugulatega troopika ja subtroopika köögiviljataim, maguskartul (Ipomoea batatas)
2. selle taime söödav juuremugul

binaarne ‹-se 2› ‹adj›
kahest osast koosnev; kahend-. Binaarne nomenklatuur biol K. Linné poolt kasutusele võetud taime- ja loomaliikide nimetamisviis (nimetus koosneb perekonnanimest ja liigiepiteedist).

bioloogia ‹1› ‹s›
teaduste kompleks elusloodusest ning elu kõikidest avaldusvormidest || (teat. liigi, looma v. taime eluviisi, eluprotsesside jne. kohta). Põllukultuuride, kartuli bioloogia. Nende viiruste bioloogiat ei tunta veel küllaldaselt.
▷ Liitsõnad: eksperimentaal|bioloogia, hüdro|bioloogia, kosmose|bioloogia, mikro|bioloogia, molekulaar|bioloogia, radio|bioloogia, rakendus|bioloogia, üldbioloogia.

botaaniline ‹-se 5› ‹adj›
botaanikaga seotud, seda käsitlev, selle valdkonda kuuluv, taime-. Botaanilised uurimused. Muru botaaniline koostis.

diaspoor ‹-i 21› ‹s›

1. bot taime levimisvõimeline osa, levis. Diaspoorideks võivad olla eosed, seemned, viljad, mugulad.
2. geol harva esinev mineraal, keemiliselt alumiiniumhüdroksiid

eksoot ‹-soodi 21› ‹s›
biol võõramaine (eriti lõunamaine) taim v. loom, ka taime- v. loomaliik. Pargi 50 põõsaliigi hulgas on mitmeid eksoote. Eksootidest on meil metsakultuuris kasvatatud ebatsuugat, lehist ja nulgu. || (inimese kohta). *.. Pariis oli rahvusvaheline linn. Kõige valgeverelisemast põhjamaalasest kõige värvilisema eksoodini! F. Tuglas.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu|iga [-ea]

1. inimese, looma v. taime elu kestus, aeg sünnist surmani. Pikk, lühike eluiga. Inimese keskmine eluiga. Sport pikendab inimese eluiga. Üle 100-aastase elueaga kilpkonnad. Üheaastaste lillede eluiga kestab kevadest sügiseni. || millegi eksisteerimise kestus. Keravälgu eluiga on keskmiselt 3–5 sekundit. Kuumas kuivatamine lühendab jalatsite eluiga. || eluaeg, kogu elu. *Seda tõotust olen pidanud terve eluea, kui raske see noormehena ka on olnud. J. Parijõgi.
2. aeg sünnist käesoleva momendini; vanus. Nukuteatri eluiga ei ole veel kuigi pikk. *.. seda olid talle õpetanud ta kümneaastase eluea kogemused. V. Beekman. *450 aastat – eestikeelse trükitud raamatu eluiga – tundub tohutu pika perioodina. P. Rummo.
3. teat. järk eluajast. Varasemas elueas põetud haigused. *Nende isa .. tabas paremas elueas äkki surm .. F. Tuglas (tlk). *Kogu elatud elust langes sõja arvele iga kuues päev, teadlikku eluiga arvesse võttes aga – terve noorpõlv. E. Sõel.

elu|kooslus
biol teatavat elupaika asustav taime- ja loomaliikide kogum, biotsönoos

emakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. anat naise v. emaslooma suguelund, milles toimub loote areng (uterus)
2. bot viljaleh(t)e(de)st moodustunud emassuguorgan taime õies

endemism ‹-i 21› ‹s›
biol taime- v. loomaliikide esinemine suhteliselt väikesel maa-alal, kus nad on välja kujunenud, päriskodusus

grotesk ‹-i 21› ‹s›

1. kirj kunst inimeste, esemete, olukordade jm. veidralt liialdatud ja moonutatud kujutamine, milles põimuvad reaalsus ja fantastika, traagiline ja koomiline, kohutav ja lõbus jne.; selles laadis teos. Leidlik, tabav grotesk. Groteski kalduv lavastus. Selles portreebüstis on tublisti groteski. *Kentsakad lood, mis juhtuvad vaikses puhkekodus „Valge šampinjon”, on teritatud groteskini. H. Lumet.
2. kunst mitmesugustest looma-, taime- jm. motiividest kujundatud fantastiline ornament
3. trük groteskkiri

haabitus ‹-e 5› ‹s›
biol inimese, looma, taime välislaad; kehaehituse tüüp

haav ‹-a 23› ‹s›

1. naha v. limaskesta ning nende aluste kudede mehaaniline vigastus. Suur, lahtine, värske, veritsev haav. Sügav, pindmine haav. Haav on kerge, ohtlik, paranematu, surmav. Haava puhastama, siduma. Haav teeb valu. Ta käed ja jalad olid haavades. Mees suri lahingus saadud haavadesse. Haavas on põletik. Haav mädaneb, on halvaks läinud. Haavast jookseb verd, mäda. Arst kõrvaldas haavast mürsukillu. Haavale tuleb panna steriilne side. Ta ravib kodus oma haavu. Haav on paranenud, kinni kasvanud, armistunud. Koer lakub oma haavu. | piltl. Autoratas on jätnud rohukamarasse inetu haava. || taime välispinna ja selle aluste kudede mehaaniline vigastus. Vaigu saamiseks lõigati mändidesse haavad.
▷ Liitsõnad: killu|haav, kuuli|haav, laske|haav, lõike|haav, lömastus|haav, muljumis|haav, noa|haav, operatsiooni|haav, puremis|haav, pussi|haav, põletus|haav, raie|haav, rebimis|haav, riivamis|haav, söövitus|haav, torkehaav; kõhu|haav, külje|haav, liha|haav, naha|haav, pea|haav, rinnahaav.
2. piltl tugeva hingelise vapustuse, raske elamuse, kahjustuse vm. jälg. Esimese armastuse nurjumine lõi ta hinge, südamesse valusa haava. Pole tarvis vanades haavades urgitseda. Milleks minevikku meenutada ja vanu haavu lahti käristada. Aeg parandab haavad, aga jätab armid.
▷ Liitsõnad: armu|haav, hinge|haav, sõjahaavad.

haisema ‹42 või 37›
haisu eritama ning levitama. Tökat, väävelvesinik haiseb tugevasti. Kala, liha on haisema läinud. Jalad haisevad. Tema hingeõhk haiseb. Haiseb kui tõhk. Mees haises liikva, viina, õlle järele. Muldonnis haises tubaka ja puskari järele. Rõivad haisesid higist ja mustusest. Vängelt haisev solgiauk, vedelik. *Hämar kivine koobas haises kopitanud õlgedest ja rotisõnnikust. A. Sinkel. | (taime- ja seenenimetustes). Haisev jooksjarohi, kress, kurereha. Haisev heinik, kollanutt, pilvik, pisisirmik. | piltl. Haisev 'räpane' tehing. Enesekiitus haiseb. Ega raha ei haise.

harilik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. sageli esinev, toimuv v. kasutatav, üldine, tavaline, laialt levinud, mitteharukordne. Harilikust soojem talv. Kõige harilikumad haigusnähud. Üks harilikumaid lastehaigusi. Kuusk ja mänd on meie harilikumad okaspuud. Lennuk on tänapäeval harilik liiklusvahend. Külmad talved on Siberis päris harilikud. Vitsaga karistamine oli tollal harilik asi. *..peenardel kasvas üsna harilik aedvili: porgandid, peedid, kaalikad.. M. Metsanurk. || oma rühmas, liigis põhiline, kõige tüüpilisem, selline, mille kõrval on tavaliselt (haruldasemaid) eriliike ja -vorme. Harilik, tindi- ja värvipliiats. Harilikud ja kümnendmurrud. Harilikud ehk kümnendlogaritmid ja naturaallogaritmid. Harilikust ja värvilisest klaasist vaas. Harilik ja tehisjää. See on elektri-, mitte harilik saag. Harilik krohv, tellis. Kas valida harilik või poolpaks kiri? Täna on harilik tööpäev. Harilik surelik. Harilik kodanik. Tal on nii harilik nägu, välimus. *Mina olin lihtsa näoga, tugev ja harilik laps, alati terve ja heas tujus.. L. Promet. | (paljudes taime- ja loomaliikide nimetustes). Harilik haab, mustikas, kukeseen. Harilik kärnkonn, pärlkana, võraürask.
2. harjumuspärane, kindlakskujunenud, sissejuurdunud. Harilik ilme, naeratus näol. Ärritatuna ei suutnud ta säilitada oma harilikku hääletooni. Harilikud askeldused, toimetused. Ärgati harilikul ajal. Elu läheb harilikku rada. Jõudsin tööle harilikust varem. H. Treffneri eragümnaasium ei olnud õppeasutus harilikus mõttes. *Väikelinn elas oma kõige harilikumat argipäeva. J. Semper.

hernes ‹herne 19› ‹s›

1. liblikõieline kaunviljade hulka kuuluv hrl. aia- ja põllukultuurina kasvatatav ümmarguste seemnetega ronitaim (Pisum). Madal, kõrge hernes. || maa-ala koos selle kaunviljaga; hernepõld. Lapsed läksid hernesse, on hernes, tulid hernest. Hernes kasvab ka vikki.
▷ Liitsõnad: aed|hernes, poetus|hernes, põld|hernes, suhkru|hernes, söögihernes.
2. ‹hrl. pl.› selle taime seeme. Ussitanud hernes. Peotäis herneid. Herneid poetama, mulda tippima. Pildus sõnu nagu herneid. Herned sealihaga. || ‹hrl. liitsõna järelosana› piltl (hernetera meenutavate moodustiste v. esemete, näit. kompvekkide kohta). Värvilised herned.
▷ Liitsõnad: konserv|hernes, soolahernes; higi|hernes, pauk|hernes, piparmündihernes.
3. ‹liitsõna järelosana› bot mitmete hernest meenutavate taimede nimetustes
▷ Liitsõnad: aspar|hernes, hiire|hernes, kiker|hernes, lill|hernes, lipp|hernes, sea|hernes, vesihernes.

hõimkond ‹-konna 22› ‹s›

1. biol kõrgeim üksus taime- ja loomasüstemaatikas, jaguneb kas klassideks v. alamhõimkondadeks. Sõnajalgtaimede, paljasseemnetaimede, katteseemnetaimede hõimkond. Ainuraksete, keelikloomade hõimkond.
▷ Liitsõnad: alamhõimkond.
2. hrv suguvõsa, sugulaskond. *Ühte vanemat naist.. ümbritses [perroonil] terve hõimkond.. V. Gross.
3. keel oletatavas suguluses olevate keelkondade rühm

idu ‹idu 11 või eo 27› ‹s›

1. taime esimene arenemisaste (hrl. seemnest), idand. Seeme ajab idusid. Kresside esimesed idud on juba väljas. Idud on oma nina mullast välja torganud.
▷ Liitsõnad: kartuliidu.
2. bot taime alge seemnes. Idu koosneb idujuurest, iduvarrest, idupungast ja iduleh(ted)est.
3. millegi alge; algusjärk. Kahtluse idu südames. Uue elu eod. Tuli kustutati juba eos. Mässukatse nurjus juba eos. Eos olevad konfliktid. Skandaal summutati juba eos. *Ta välimuses, hoiakus ja kombeis oli eos tulevane kodanlik kaadriohvitser. J. Semper.
▷ Liitsõnad: algidu.
4. pisik, mikroob. *Seal tuli veel armastus ja abielu.. ühe lauljannaga, kellel olid juba tiisikuse eod rinnus. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: haigusidu.
5. kõnek (sõimusõnana). *„Lase lahti, igavene idu!” karjus Nele ja lükkas Ivari mütsudes vastu prügitünni. A. Pervik.

idu|pung
bot idu osa, millest areneb taime maapealne põhiosa

idu|vars
bot idu osa, millest areneb taime varre alumine osa

iludus ‹-e 5› ‹s›

1. ilus inimene (hrl. naine), kaunitar. Silmapaistev, täiuslik iludus. Blond, brünett, sinisilmne iludus. Päris iluduseks tüdrukut pidada ei saanud. || (looma, taime, eseme vm. kohta). Kaske peetakse põhjamaa metsade iluduseks. *Otsekui kahjugi hakkas niisugust iludust kotti pista ja pannile saata. Kuid kala on kala. R. Sirge.
2. ilu, kaunidus, veetlus. *Iludust jumaldas ta, õigust ei tuletanud ta mitte kunagi meelde.. A. H. Tammsaare. *Sind nägin tarretuses seisatlevat, / mu ihu iludusi imetlevat. M. Under.

ingver ‹-i, -it 2› ‹s›

1. bot suurte lehtede ning aromaatse risoomiga troopika- ja lähistroopikataim (Zingiber officinale)
2. selle taime kuivatatud juurikas droogi v. maitseainena

ise|tolmlema
bot tolmlema nii, et emaka viljastavad sama õie (v. sama taime teiste õite) tolmuterad

istutama ‹37›

1. taime esialgsest kasvukohast uude, alatisse kasvukohta paigutama; (sibulat) mulda kasvama panema. Lilli, puid, põõsaid istutama. Kapsaid istutama. Istutas hauale mõne võõrasema. Istutas kogu peenra roose täis. Käisime metsa istutamas. Ants istutas aianurka väikese vahtra. Augusti lõpul istutatakse hüatsindisibulad uuesti mulda. | piltl. *Loodus oli ta lõuale istutanud väikese käsna.. J. Semper.
2. istuma panema. Istutas noormehe enda kõrvale koolipinki. Istutas sõbra paadipärasse, toolile, leentooli, pehmesse tõlda. Tüdruk istutas end sängi jalutsisse. Maamehed istutasid end maja kivitrepile. | piltl. *Aga rätikut ta ei tahtnud, vaid istutas juustekuhilale väikese ümmarguse padamütsi.. L. Vaher.
3. piltl kellessegi midagi juurutama v. sisendama, kedagi millegagi nakatama, kelleski millelegi alust panema. Kellessegi mingit mõtet, usku, harjumust istutama. See istutas meisse paraja annuse ärevust, hirmu. Ema istutas pojasse omaenda aususe ja õigluse. Õpetaja oli klassikollektiivi istutanud mõnedki huvialgmed. Ebaõiglane karistamine oli poisisse istutanud jonni ja kangekaelsust.
4. med kude teise paika siirma, siirdistutama, siirdama. *Säilinud ühissapijuha ja kõhunäärme osa istutatakse peensoole lingu.. V. Rätsep.

jahu|kaste [-kaste]
bot aiand taimehaigus, mille puhul parasiitseened katavad valge jahutaolise kirmena taime lehti vm. maapealseid osi. Kõrreliste jahukaste.
▷ Liitsõnad: karusmarja-|jahukaste, roosi-|jahukaste, õunapuu-jahukaste.

jooksva|rohi
mitme jooksva arstimiseks kasutatud taime (kibe tulikas, harilik maasapp, jooksjarohi) rahvapärane nimetus

juur ‹-e, -t 34› ‹s›

1. taime (hrl. maa-alune) kinnitus- ja toiteelund. Pikk, lühike, jäme, peenike, hargnev juur. Puitunud, mahlakas, söödav juur. Kõrbetaimede juured tungivad sügavale. Pistoks ajas, võttis juured alla. Pajuoksale kasvasid vaasis juured (alla). Juure juurest, pealt läbilõigatud vars. Juur(t)est, juur(t)ega paljundatav taim. Kasetaim on oma juured müüripragudesse ajanud, kinnitanud. Puu juurte all oli rebase urg. Toiduks kasutatakse nii selleri juurt kui lehti. Umbrohud tuleb koos juurtega välja kitkuda. See korv on juurtest punutud. | piltl. Juurteta pagulane, hulgus. Maainimene tunneb end linnas elades juurteta. Ta elamine on juured alla saanud. Rahulolematus, armukadedus ajab ta hinges juuri. Taidlus ei taha siinmail sugugi juurt võtta.
▷ Liitsõnad: imi|juur, külg|juur, lisa|juur, narmas|juur, pea|juur, puu|juur, rohu|juur, roni|juur, sammas|juur, supi|juur, säilitus|juur, toite|juur, tugi|juur, õhujuur; taimenimedes ema|juur, hammas|juur, korall|juur, must|juur, pesa|juur, seenjuur; droogide nimetustes altee|juur, lagritsa|juur, okse|juur, palderjani|juur, rabarberijuur.
2. (elundi) kinnitumisosa, (kehaosa v. elundi) kinnitumis- v. ühinemiskoht. Hamba osad on kroon, kael ja juur. Küüs oli juure vigastuse tõttu ebatasane. Mõned loodusrahvad kitkuvad habeme juurtega välja. Keele juur võtab eriti hästi vastu kibedat maitset. Sea kõrv on juurest paksem kui tipust. Tuhkrul on saba juure läheduses haisunääre. Vasaku käe pöial oli juureni ära.
▷ Liitsõnad: hamba|juur, juukse|juur, karva|juur, keele|juur, küüne|juur, nina|juur, saba|juur, sarvejuur.
3. hapendatava toidu (hrl. leiva) alustussegu, juuretis. Täna hakkan leiba tegema, eile panin, seadsin, segasin juure. Eelmisel õhtul segatud juurest saab järgmisel päeval kiislit keeta. *Viimasel leival oli juba kasu [= kannikas] pealt ära lõigatud ja uue juurt polnud veel pandud.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kile|juur, leiva|juur, taignajuur.
4. piltl algus, algupära, päritolu, (alg)allikas, lähtekoht, põhjus. Ta sugupuu juured viivad, ulatuvad 16. sajandisse. Nähtuse ajaloolised, sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised juured. Vastuolude, mahajäämuse, hädade, pahede, lohakuse, alkoholismi juured. Viin on kõige kurja juur. Otsib oma vigade juurt. Nende tüli juured on ühes ammuses loos. Asja peab juurteni 'põhjalikult' uurima, tundma õppima. Kultuur, mille juured ulatuvad sumeriteni. Kadripäeva pühitsemise juured ulatuvad kaugele ajalukku. Sina, poiss, oled kõigi pahanduste juur.
5. keel lihttüvi, sõna morfoloogiliselt jagamatu osa. Sõnas maa|ndu|mise|le on juur maa-.
6. mat astendatava nimetus juurimisel, otsitav arv, mille antud aste võrdub antud arvuga. Teise kolmanda jne. astme juur. Juurt võtma 'juurima'.
▷ Liitsõnad: kuup|juur, ruutjuur.

juurestik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
bot taime juurte kogum, juurte süsteem. Tugev, nõrk, pindmine, sügaval paiknev juurestik. Rabarb(e)ri juurestik on hästi arenenud. Eukalüptil on võimas juurestik.
▷ Liitsõnad: narmas|juurestik, sammasjuurestik.

kael ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. pead ja keret ühendav kehaosa. Kaela lihased. Kaela jämedus, ümbermõõt. Pikk, peenike, lühike, jäme, punetav, lumivalge, kortsuline kael. Kael on haige, kange. Turske kaelaga mees. Mässis salli ümber kaela. Istuvad kaelani, kaelast saadik meres. Käsi on sidemega kaelas. Sõdureil ripuvad automaadid kaelas. Rätik, krae, lips on kaelas. Panin salli, lipsu kaela. Võttis salli kaelast. Nad tõusid kikivarvule ja ajasid kaela õieli. Poisid sirutasid, küünitasid, õiendasid uudishimulikult kaela. Poiss uudistas lähenejat, kael õieli. Laps võttis emal kaela ümbert kinni. Sõbrannad langevad teineteisele kaela. Kellelegi kaela hakkama, viskuma. Lahkujad nutavad teineteise kaelas. Lehmal on kell, kett kaelas. Mullikale seotakse lõõg kaela. Ratsul kael kenasti rõngas. Rangid on hobusel kaela katki hõõrunud. Murdis kanal kaela kahekorra. Kahekuine kannab kaela, kolmekuine koogab, viiekuune mõistab vitsa. | piltl. Lillekestel vajunud kaelad longu. || kaelani piltl täiesti, üleni, läbinisti; kõrini. Sipleb kaelani võlgades. Kaelani märg 'läbimärg'. *Kõik oli räägitud ja kuuldud, kõik olid kaelani tüdinenud .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: härja|kael, kõõr|kael, luige|kael, põdra|kael, rõngaskael.
2. piltl kitsas osa v. koht. a. mingi eseme, taime, elundi vm. peenike, kitsas v. kitsenev (sageli ka teisi osi ühendav) osa. Pika kaelaga pudel. Kitsa, laia kaelaga vaas, kolb. Püssilae kael. Viiuli, mandoliini, kitarri, harfi kael. Säärsaapad ei tohi kaelast kitsad olla. Sibula kael. Reieluu, õlavarreluu kaela murd. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. b. kitsas ühendav koht maismaa-aladel v. veekogudel, ka tänavatel. Poolsaare, väina kael. Järved on kitsa kaela kaudu ühenduses. Pööras Vana turu kaelast Viru tänavasse.
▷ Liitsõnad: emaka|kael, hamba|kael, juure|kael, järve|kael, lae|kael, lahe|kael, maa|kael, mere|kael, roidekael.
3. ‹hrl. sisekohakäänetes› kasut. sageli fraseologismilaadseis ühendeis (piltlikus vananenud v. kõnekeelses pruugis ka gen. peale, peal, pealt konstruktsioonina) adverbi ja postpositsiooni funktsioonis. a. ‹illatiivis› ülalt (kellelegi) peale; (ülalt) alla, maha, otsa vms. Ründajaile pilluti linnusest kive, tuld ja tõrva kaela. Puu ähvardas saagijale kaela tulla. Okstelt tilkus vett kaela. Tuul keerutas katustelt lund kaela. Vaata, et laps endale laualt midagi kaela ei tõmba! Komistas ja kukkus eesminejale kaela. Lagi, vanad hooned on kaela langemas. Valas kogu oma viha õe kaela. Kallab oma viha süütuile kaela. b. piltl häirivaks, tülikaks koormaks peale, kanda, taluda; häiriva koormana peal, kanda, taluda; koormast pealt, häirimast ära. Võlad tekkisid, tulid kaela. Neil on suured maksud, võlad kaelas. Saaks ainult võlad kaelast! Saavad veel endale ebameeldivusi kaela. Ei taha sõbrale häda kaela saata. Sa tood meile õnnetuse kaela! Saad ühe sekelduse kaelast, juba teine asemel! Kahtlus langes Jüri kaela. Ära aja, veereta oma süüd teiste kaela. Nad püüdsid igati süüd endi kaelast ära ajada. Ta ei taha vastutust enda kaela võtta. Kohapidamise mured olid Eltsu kaelas. Saaks ometi selle jama kaelast ära! No nüüd on nuhtlus kaelas! Lähevad, tulevad teistele lausa nuhtluseks, ristiks kaela. Sai endale joodiku mehe kaela. Sai kutsumata võõrad kaelast ära. Sadas kaela arvukalt küsimusi, süüdistusi. *.. nüüd on minu kord teenima hakata. Aitab mul sinu kaela peal elamisest. V. Ilus. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena, teha, toimetada; ülesandest, sooritamisest, toimetamisest ära. See suur töö oli kõik meie kaelas. Kõik toimetused jäid minu kaela. Talle laoti igasuguseid ülesandeid kaela. See töö, asi, asjaõiendus on jälle kaelast ära. Eksamid said kaelast ära. *Pärast seda vajusid jälle argipäevaaskeldused üksteise võidu kaela. O. Kruus. c. kallale, ahistama; kallal, ahistamas; kallalt, ahistamast ära. Vaenlane langes ootamatult kaela. Vaata et saadab sulle politsei kaela! Revidendid tulid kaela. Sai võlausaldajad kaelast ära. Hakkame minema, vihm on varsti kaelas. *.. kõrtsmik oma võla nõudmisega oli ka kaela peal. J. Pärn. d. ‹illatiivis› kõnek kaotuse osaliseks (mingis mängus), kolki. Meie võistkond sai täna jälle kaela.
4. ‹liitsõna järelosana› märgib inimest v. looma, harvemini taime
▷ Liitsõnad: ihnus|kael, kenus|kael, kudrus|kael, kure|kael, kõver|kael, nadi|kael, näru|kael, sini|kael, säni|kael, võru|kael, väänkael.

kahkjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
kahvatu (1., 2. täh.). a. (näojume kohta). Haiglane kahkjas nägu, näojume. Mehe pale muutus kahkjaks. b. (valguse v. värvuse kohta). Koiduaegne kahkjas valgus. Kahkjas hämarus, kuma. Kahkjas kuu. Taevas tõmbus üha kahkjamaks. Kahkjas liiv, rohi, pilliroog. Kahkjate juustega mees. *Ja aknaruutu imbub koidu kahkjat lillat. E. Vetemaa. | (taime-, seenenimetustes). Kahkjas tarn, piiphein. Kahkjas riisikas, ebaheinik.

kambium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
bot koorealune õhuke paljunevatest rakkudest kude, mille abil toimub taime jämeduskasv, mähk
▷ Liitsõnad: korgikambium.

kanep ‹-i 2› ‹s›

1. kiu ja õli saamiseks kasvatatav üheaastane pikarootsuliste sõrmjate lehtedega kõrge kultuurtaim (Cannabis sativa). Kanepi isas-, emastaim. Kanepit külvama. Eestis kasvatatakse kanepit vähe. India kanep 'uimastusainete saamiseks kasvatatav eriliik' (Cannabis indica).
▷ Liitsõnad: ema|kanep, isakanep.
2. kuivatatud kanepivarred; neist saadav kiud. Kanepit leotama, lõugutama. Kanepist lõng, köied, purjeriie.
3. (mõnes muus taime- v. kiunimetuses). Manilla kanep 'Kagu-Aasia banaani (Musa textilis) lehtedest saadav tugev kiudaine'.
▷ Liitsõnad: põdra|kanep, vesikanep.
4. India kanepist valmistatud uimasti, hašiš. Kanepit tõmbama, suitsetama, tarvitama. Mõnes riigis on kanep legaliseeritud.

kants ‹-u 21› ‹s›
murd
1. taime tüügas, konts [-u]. Niidetud põllul ei saa paljajalu käia, kantsud torgivad.
2. kannikas. *Lõikad kõrgelt pätsilt krõbiseva kantsu .. E. Rängel.

karv1 ‹-a 23› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› loomade ja inimeste naha niitjas sarvainest moodustis (inimestel ihu-, juukse- v. habemekarv). Koera, jänese, kitse karvad. Kass ajas karvad turri. Käsivarsi, rinda katsid tumedad karvad. Tal on juustes, kõrva ääres juba mõned hallid karvad. Ihul oli karvadega sünnimärk. Mees oli karva(desse) kasvanud 'pikkade juustega ja habetunud'. Kael on karva(desse) kasvanud. Kratsib, sasib sõrmedega karvades. Kaklejad haarasid teineteisel karvust kinni. Ajab nii hinge täis, et kargaks talle kas või karvu kinni. Katkus endal meeleheites karvu. Pintsaku peal oli paar karva.
▷ Liitsõnad: alus|karv, kompe|karv, laka|karv, looma|karv, nurru|karv, pealis|karv, traat|karv, turjakarv; habeme|karv, häbeme|karv, ihu|karv, juukse|karv, kukla|karv, kulmu|karv, näo|karv, ripsme|karv, silma|karv, vurrukarv.
2. ‹sg.› karvkate, karvad (hrl. loomal). Pulstunud, tokerja, sassis karvaga kass. Kähara, lokkis karvaga puudel. Hobusel on lühike, sile karv. Hästi toidetud loomade karv läigib. Põdral on jõhvjas karv. Oraval on suviti pruun karv. Lehmadel oli veel vana karv tuustakutena seljas. Kasukal oli karv väljapoole. Nahad annavad, ajavad karva. Karva võtma 'tapetud seal karvu kõrvaldama'. Vesi nii tuline, et võta või karva. Hunt ajab küll karva, aga ei jäta ametit.
▷ Liitsõnad: alus|karv, okas|karv, pealis|karv, suve|karv, talve|karv, villkarv.
3. bot taime (ka seene) kattekoe niitjas (harunenud) väljakasve, trihhoom. Karvadega kaetud lehed, vars. Valge riisika servadel leiduvad pikad rippuvad karvad.
▷ Liitsõnad: haake|karv, juure|karv, katte|karv, kõrve|karv, näärme|karv, siid|karv, taime|karv, udekarv.
4. piltl hrv karvake, õige natuke. Mitte karva pole siin midagi head. *Noh, siin puudus veel poole karva võrra, et ... H. Sergo.

karvane ‹-se 4› ‹adj›

1. (rohkete) karvadega kaetud; karvadesse kasvanud (s.o. habetunud, pikajuukseline). Karvane loom, koeranäss. Oraval on lai karvane saba. Karvane mardikas, ämblik. Karvane kämmal, käsivars, rind. Hästi karvased sääred. Mehe põsed ja lõug olid enamasti karvased 'raseerimata'. Karvane kasukas, müts, krae. Villane lõng, riide vasak pool on karvane. Karvaste lehtedega taim. Mõnedel taimedel on karvased seemned. *.. madame Lemercier' salongis võis kohata kõige karvasemaid boheemlasi .. K. Ristikivi. | ‹substantiivselt› kõnek (pikajuukselise, habetunud, karvadesse kasvanud nooruki kohta). Noorte tantsuõhtule trügis sisse kamp nokastanud karvaseid. | bot (taime-, seenenimetustes). Karvane hunditubakas, lipphernes, piiphein, naistepuna. Karvane kannike. Karvane sõstar. Karvane riisikas. || piltl ebasile, nagu karvadega kaetud. Hööveldamata laua pind on karvane. Kaar ei tohtinud niitjal karvane olla.
▷ Liitsõnad: karedakarvane.
2. kõnek ebasõbralik, lahkusetu, karune; tõre, pahur. Kaaslaste vastu oli ta üsna karvane. Mees on võrdlemisi karvases tujus. Teiste norimine teeb Tõnise karvaseks. Niisuguse jutu peale läks meel veelgi karvasemaks. || toores, jäme, vulgaarne. Karvased vandesõnad. Tulijaile lendas vastu karvaseid märkusi. Ilgub kahjurõõmsat karvast naeru. || (ilmastiku kohta:) halba ennustav, halb, paha. Ilm muutus õhtupoolikul järjest karvasemaks. *Meri polnud kuigi karvane ja seepärast jõudsime edasi päris hästi. H. Sergo.
3. kõnek hrv rikas, jõukas. *Kuus või seitse tükki neid ju kogu suure kihelkonna kohta linnas gümnaasiumis käib, aga need on hoopis teist sorti, karvasemate inimeste lapsed. A. Hint.