[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tahumatu ‹1› ‹adj›

1. kommetelt, käitumiselt rohmakas, robustne, jämedakoeline. Lihuniku kombel tahumatu mees. Agronoom oli päris tahumatu tüüp. Näitas end tahumatu matsina. Tahumatu, aga korralik poiss. Elu keerdkäikudes orienteerumiseks liiga tahumatu nooruk. Olime siis alles tahumatud – ilma hariduseta töölised. Tahumatu käitumine. Sekkub tahumatul kombel jutusse. Teeb oma otsuse tahumatu otsekohesusega teatavaks. Tahumatu jutuga poiss. Ma ei teinud ta tahumatut nalja kuulmagi. *See on lihtne rahvas, tahumatu, aga hea talupoeglik rahvas. A. Kurtna (tlk).
2. välimuselt viimistlemata, nurgeline, rohmakas. Talumaja tahumatu mööbel. Laia tahumatu näoga naine. Tahumatud ja karmid näojooned.