[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tahtmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
(< tn tahtma); soov. Kange tahtmine magada. Mingit tahtmist pole minna. Tundsin tahtmist nutta. Haiges tärkas tahtmine elada. Sain tahtmist mööda 'nii nagu tahtsin' kodus toimetada. Söö ja joo tahtmist mööda! Seadis asjad oma tahtmise järgi. Olen siin vastu (oma) tahtmist. Ta ei saanud parimagi tahtmise juures, parimalgi tahtmisel aidata. Tahtmisest üksi oli vähe. Tahtmine ja võimine olgu kooskõlas. Kõva tahtmine viib mehe läbi halli kivi. Kui tahtmine otsa sai, jättis töö pooleli. Mehed olid tahtmist 'pealehakkamist' täis. Hea tahtmine on pool võitu. Oli maal (oma, omal) vabal tahtmisel. Tegi seda (omast) heast tahtmisest. Tuli ema tahtmisel. Sai oma tahtmise, tahtmist. Sündigu teie tahtmine! Kutsus notari oma viimast tahtmist kirja panema (testamendi tegemise kohta). Nutmine on naiste mood oma tahtmist läbi viia. Nõnda tehes täidan isa tahtmist. Ta ei tee õpetaja tahtmise vastu. Ajab jälle oma tahtmist (taga). Ei kavatsegi oma tahtmisest taganeda. Ei julge oma tahtmisega välja, lagedale tullagi. Kõigil on oma tahtmised ja tujud. Elu korrigeerib tahtmisi. Su südames on kurjad tahtmised. Inimese tahtmine on ta taevariik.