[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tõuge ‹tõuke 18› ‹s›

1. (ühekordne) tõukamine. Tõuge vastu ust. Avas värava kerge tõukega. Sai tõuke vastu rindu. Märatseja lükati paari tõukega pikali. Lükkas tülinorija jõulise tõukega eemale. Ühe tõukega rebis tüdruk end vabaks. Sõbra tõukest kukkus poiss vette. Teele astunud laps sai tõuke lähenevalt autolt. Kärgatusele järgnes tugev, võimas tõuge. Rong peatus järsu tõukega. Oli tunda tasast, kerget tõuget, kui laev ninaga vastu kaid jooksis. Hööveldas aeglaste pikkade tõugetega. Jäätükid on tuule tõukel kaugemale ujunud. *Mees rääkis pausidega, vaevaliste tõugetega sõnu endast välja pressides .. R. Põder. | sport. Esimesel tõukel maandus kuul 18 m tähise juures. Teine tõuge ebaõnnestus. Võimsa tõukega oli kang sirgetel kätel. Suusatajad sõitsid pikkade tõugetega. Tõuke ajal ei tohi suusad tagasi libiseda. Mees ujus kuus tõuget edasi. || (maavärina puhul). Maa-alused tõuked. Neljapalline tõuge. Epitsentris oli tõugete tugevus kuni viis palli.
▷ Liitsõnad: kepi|tõuge, kuuli|tõuge, küünarnuki|tõuge, paaris|tõuge, rekord|tõuge, tagant|tõuge, äratõuge; allmaa|tõuge, eel|tõuge, järel|tõuge, põhitõuge.
2. aje, impulss; ajend. Ülestõus andis tõuke talurahvareformiks. Sellega anti uus tõuge teaduse ja tehnika arengule. Mis võis anda talle tõuget sellise sammu astumiseks? Kust saada tõuget mõtte teokstegemiseks? Tegutseb tunnete tõukel. Abiellus külma arvestuse tõukel. Äkilise mõtte tõukel äigas ta teisele küünarnukiga.
▷ Liitsõnad: alg|tõuge, taganttõuge.