[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sümbol ‹-i, -it 2› ‹s›

1. märgistatavaga midagi ühist sisaldav ese, olend, kujutis, kujutluspilt vm., võrdkuju. Ristiusu sümbol on rist. Teatri sümboliks on ikka olnud naeru- ja nutunäone mask. Vana Toomas on saanud peaaegu Tallinna sümboliks. Küünal on tänapäeval valguse ja soojuse sümbol. Valge tuvi on tuntud rahu, loorber kuulsuse, ankur lootuse, liilia süütuse sümbolina. Lugupidamise ja austuse sümbolina pandi talle kaela tammepärg. See mees oli tema silmis saanud headuse, aususe ja vagaduse sümboliks. *.. kas ikka püha õhtusöömaaeg on tõeline osasaamine Kristuse ihust ja verest või ainult sümbol. J. Semper.
2. tinglik tähistaja, millega asendatakse sõna, mõistet v. suhet (teaduskeeltes), märk, tähis. Matemaatika, keemia, loogika sümbolid. Keemiliste elementide sümbolid. Hapniku sümbol on O. Märk + on liitmistehte sümbol. Sümbolitega, sümbolites tähistatavad suhted.
▷ Liitsõnad: sõnasümbol.
3. kunstiline kujund, mis tinglikult annab edasi mingit mõtet, elamust. Kirjanduse, kunsti sümbolid. Kirjanik kasutab sageli sümbolit või allegooriat. Luuletustes on rohkesti sümboleid.