[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sügama ‹37›
mingit (sügelevat) kehaosa kratsima v. millegi vastu hõõruma. Selga, rinda, kõhtu, tagumikku, kintsu sügama. Karjapoiss sügas oma sääskedest puretud sääri. Sügab end kaenla alt, rinna pealt, aeg-ajalt siit-sealt. Sügab sõrmenukiga nina. Sügab küüntega pead. Sügas nõutult, nagu aru pidades kukalt, kuklatagust. Taat sügab mõtlikult lõuga, kõrvatagust. See asi pani mõnegi mehe kukalt sügama 'tegi nõutuks'. Sügas mõne korra oma juukseid, habet. Oli nii kiire, et polnud aega silmagi sügada. Vanaisa kõhvitses end sügada. Niheles, kuni hakkas turja vastu puutüve sügama. Sügas lehma sarvede vahelt, koera turja pealt. Siga sügas end vastu aeda. | piltl. *.. ta on tahtnud ainult niisama seda asja sügada, sest et see nii kaua hinges on sügelnud ja kipitanud .. J. Semper.

(oma) keelt sügama vt keel