[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sõrg ‹sõra 23› ‹s›

1. sõraliste varba otsa kattev kõva nahamoodustis. Veise, kitse, sea sõrad. Põdral on tugevad teravad sõrad. Lehmal on sõrg murdunud, vigastatud. Kus härga, seal sõrga.
▷ Liitsõnad: seasõrg; nahk|sõrg, sarvsõrg.
2. vähi esimeste rindmikujalgade kaheharuline pihtidetaoline osa saagi haaramiseks ja purustamiseks. Vähi, krabi, langusti sõrad. Vähk võttis püüdja sõrme sõrgade vahele.
3. kõnek (inimese jala, harvemini käe kohta). Pese oma sõrad puhtaks, enne kui voodisse lähed! *".. hõõrume sinu sõrad ka soojaks?” – „Ei ole vaja, isa, mul jalad juba päris soojad .. ” R. Lahi. *„Sõrad eemale!” röögatas ta hobusevargale, kes samuti tema poole tõttas. O. Jõgi (tlk).
4. tehn sõrgkang
vrd karu|sõrg
vrd seasõrg

on härga ja sõrga vt härg

sõrgu vastu ajama ~ lööma ~ toetama
tõrkuma, vastu punnima, millelegi vastu olema. Ta ei taha haiglasse minna, ajab sõrad vastu. Ära aja asjata sõrgu vastu, me peame seda tegema. Ajab kõikidele uuendustele sõrad vastu. Mida enam sunniti, seda kindlamalt ajas sõrad vastu. *Lähen, kui Peremees kutsub, sõrgu vastu ei toeta! M. Metsanurk. *Kuidas siis on, mehed, kas lööme ikka sõrad vastu või laseme endil nupu vaikselt ja rahulikult maha lõigata? A. Jakobson.

sõrgu välja sirutama
(loomade kohta:) kõngema, kärvama. *Misuke lehm tast oleks saand, aga põle muud, kui aja auku. Närbib, närbib, kuni sirutab sõrad välja. A. H. Tammsaare.