[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sõprus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
sõpradele iseloomulik vahekord, vastastikusele lugupidamisele, usaldusele, kiindumusele, huvide ühtsusele jms. rajatud suhted v. tunded. Tõeline, soe, siiras, lahutamatu sõprus. Neid seob lähedane, tihe 'väga tugev, kindel' sõprus. Kultuuriinimeste loominguline sõprus. Sõjakaaslaste, perekonnaliikmete sõprus. Naise ja mehe, meestevaheline sõprus. Rahvastevaheline sõprus. Erilist sõprust mul Mäiduga ei olnud. Vennad elasid omavahel suures sõpruses. Kellegagi sõprust sõlmima, sobitama, tegema, otsima. Noored pidasid enne paariminekut mitu aastat sõprust. Tal õnnestus vabrikandi sõprus võita. Meid seob ammune sõprus. Tutvus kasvas pikapeale sõpruseks. Sõpruse püsivus, heitlikkus. Poisi sõprus koeraga, hobustega. Sõprus võidab sõprust, usaldus usaldust. || piltl (elutu objekti puhul:) tugev huvi, armastus millegi vastu. Sõprus raamatutega algas tal juba varasest noorusest. *Viinaga peeti sõprust endist moodi, vaata et hulleminigi veel. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: kooli(põlve)|sõprus, lapsepõlve|sõprus, noorus|sõprus, sala|sõprus, sina|sõprus, sõja|sõprus, südamesõprus.