[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sõnama ‹37›

1. ütlema, lausuma, mainima. Pöördus uksel ringi ning sõnas: „Jumalaga!” „Eks seda ole ennegi juhtunud, et noored ei taha vanemate nõu kuulda võtta,” sõnas isa. Peremees sõnas, et läheb veel korraks hobuseid vaatama. Sõnas mõne tähtsusetu lausekese. Enesekaitseks polnud mul midagi sõnada. *Herodotos sõnab Babüloni kaitsemüüride kõrguse olnud 200 kuninglikku küünart (111 meetrit) .. H. Matve.
2. kõnek hrv ära sõnama. *Võõra tigedast südamest tulev näiline kiitus võib sõnada kogu elamise ja olemise. Selle tõrjeks otsitakse siis igasugu abinõusid .. O. Loorits.

ära sõnama
kõnek sõnadega, ütlemisega halba tekitama, sõnuma. Oma tervist kiitma ma ei hakka, muidu sõnan veel ära.