[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

asukoha|järgne
(alluvuse, kompetentsi, kuuluvuse jms. kohta:) kellegi v. millegi asukohast sõltuv. Taotlus tuli esitada asukohajärgsele maavalitsusele.

enese|tunne

1. inimese tervisest ja meeleolust sõltuv üldine kehaline ja vaimne seisund antud momendil. Hea, mõnus, reibas, suurepärane enesetunne. Enesetunne on halb, vilets, kehv, sant. Kuidas enesetunne on? Haige enesetunne on muutunud paremaks, paranenud.
2. van iseteadvus, eneseväärikustunne. Hella enesetundega inimene. Õnnestumised tõstavad enesetunnet. Rahvusliku enesetunde tõus. *Paistis, nagu oleks tema enesetunne saanud haavata .. E. Särgava. *Pole sinus siis põrmugi enam enesetunnet ega uhkust? B. Alver.

geneetiline ‹-se 5› ‹adj›

1. tekkeline, tekkimisega seoses olev, geneesisse puutuv. Mineraalide geneetiline klassifikatsioon. Rahvajuttude geneetiline seos.
2. pärilikkusest tingitud v. sõltuv, pärilikkus-; geneetikasse puutuv. Geneetiline informatsioon, kood, transformatsioon.

heli|kõrgus
muusikalise heli peamiselt sagedusest sõltuv kuulmise järgi määratav omadus

ise|seisvusetu ‹1› ‹adj›
sõltuv, teiste poolt juhitav, tahtejõuetu, mitteiseseisev. Iseseisvusetu erakond, töötaja, inimene. Majanduslikult, ühiskondlikult iseseisvusetu.

keele|sisene
keeles endas peituv, keelest endast sõltuv v. tulenev. Keele sõnavara arengut mõjutavad nii keelevälised kui ka keelesisesed tegurid.

koloon1 ‹-i 21› ‹s›
aj (sõltuv) väikemaaharija Rooma keisririigis

konjunktuurne ‹-se 2› ‹adj›
konjunktuurist tingitud, sellest sõltuv. Turuhindade konjunktuurne kõikumine. Konjunktuursed kaalutlused.

kõrgus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. pikkus alt, alustasandist üles, pikkus püstsuunas. Puu, tara, seina, maja, kapi, koorma kõrgus. Ruumi, toa kõrgus. Maapinna absoluutne, suhteline kõrgus. Luidete kõrgus on kuni 30 m. Hobuse turja kõrgus maast. Nina kõrgus. *Elupuude allee .. näis seda kitsam, mida rohkem puud kõrgust võtsid. A. Kaal. || mat pikim ristlõik, mis on tõmmatud kujundi punktidest selle sirgjoonelisele v. tasandilisele alusele; selle lõigu pikkus. Risttahuka, trapetsi, silindri, prisma, kolmnurga kõrgus. Koonuse, püramiidi kõrgus.
▷ Liitsõnad: kogukõrgus.
2. teat. eseme v. objekti kaugus maapinnast v. alustasandist. Pilvede kõrgus maapinnast oli üle 6 km. Kõrguse kasvades õhurõhk väheneb. Hüppe kõrgus. Kõrgust hüppama 'kõrgushüpet sooritama'. Kõrguse 2.14 ületasid 3 sportlast. Lennuk lendas suures kõrguses. Kruvi iste parajale kõrgusele. 100 m kõrgusel merepinnast. Pilt on tehtud kümne meetri kõrguselt. Lennuk võtab, kaotab kõrgust 'lennuk tõuseb kõrgemale, laskub'. || astr nurk taevakeha suuna ja horisondi tasandi vahel. Tähe, taevakeha kõrgus.
▷ Liitsõnad: alg|kõrgus, lennu|kõrgus, rekordkõrgus.
3. ‹ka pl.› kõrguv (õhu)ruum; taevalaotus. Udu haihtus kõrgustesse. Hoone pürib kõrgusse. Lõpmatus kõrguses säras tähemeri. Kotkas tiirutab kõrguses. || piltl (taotluste, unistuste, püüdluste jms. ülemise piiriala kohta). Teda ahvatlesid teaduse kõrgused. *..olgu muuga kuidas on, aga kunsti helesinised kõrgused näitavad sulle küll õige pea oma kättesaamatust! E. Tennov.
4. kõrge (4. täh.) isik. a. (monarhi, valitseja, ka nende perekonnaliikmete kohta). Tema kõrguse käsk. Teie kuninglik kõrgus! Pöörduti palvekirjaga keiserliku kõrguse enese poole. Kõrgus, bojaarid ootavad teid! *Meid on kästud ilmuda tema kõrguse prints Oldenburgi juurde. O. Luts. b. kõnek (üldisemalt kõrgema positsiooniga isiku kohta). *Ma olen mõndagi kukkunud kõrgust, lahtilastud vallavanemat näinud.. A. Kitzberg.
5. piltl kõrge, silmapaistev tase. *Eestist peab tulema maa, mis ka oma sisemise korra õiglusega ja kultuuri kõrgusega on eeskujuks kogu maailmale... A. Kivikas. || [millegi] kõrgusel, kõrgusele teat. nõuetele vastaval, kohasel, sobival tasemel v. sellisele tasemele. Ta seisab, on, püsib oma ülesannete kõrgusel. Uus juhtkond viis mõne aastaga ettevõtte ajanõuete kõrgusele.
6. muus heli iseloomustav tunnus, mille aluseks on heliallika võnkesagedus. Heli kõrgus. Erineva kõrgusega helid.
7. keel keeleselja tõsteasendist sõltuv vokaalide hääldusviis. Vokaalide kõrgus.
8. kõnek kõrgushüpe. 1.65 kõrguses on tüdruku jaoks hea tulemus. Kõrguses olid kolm paremat USA sportlased.

laad ‹-i 21› ‹s›

1. olemust määravad omadused v. eripära, iseloom; sellest sõltuv liik, kategooria vm. jaotus. Rahvalaulude nukker laad. Inimeste erinev psüühiline laad. Artikli poleemiline laad. Valude laad maohaavandite puhul. Laadilt lüürilised luuletused. Sentimentaalses laadis jutustused. Pole tahetud loobuda laulupidude traditsioonilisest laadist. Film võlub oma optimistliku laadiga. Majanduslikku, poliitilist laadi põhjused. See on hoopis teist laadi raamat. Juhuslikku laadi vead. Teatreid on mitut laadi. Tütar on läinud isasse, pojad on rohkem ema laadi. Nad on õige ühte laadi – raske vahet teha. *Viimane oli enam linna- kui maamehe laadi nii riietuse kui kogu oleku poolest. E. Vilde. *Kõneleja juhib mõisavalitseja mingisugusesse ruumi, mis rohkem kolikambri kui elutoa laadi kannab. O. Luts.
▷ Liitsõnad: aine|laad, ande|laad, elu|laad, eri|laad, esitus|laad, hinge|laad, käsitlus|laad, loome|laad, loomu|laad, luule|laad, maitse|laad, meele|laad, mõtte|laad, mängu|laad, põhi|laad, tunde|laad, vaimu|laad, väljendus|laad, ütlemislaad.
2. muus eri kõrgusega helide funktsionaalne järgnevus (näit. duur, moll), helilaad

loodus|rahvas
elatusvahendite hankimisel looduskeskkonnast tugevasti sõltuv hrl. ürgkogukonna tasemel elav rahvas

maitse|asi
kellegi enese maitsest sõltuv, valikuvaba asi. Mis värvi tapeet valida, see on juba igaühe maitseasi. *.. kunst ja kunstimõistmine on ju maitseasi: üks mõistab kaunidust nii ja teine teisiti .. J. Vahtra.

mussoon ‹-i 21› ‹s›
meteor aastaajast sõltuv, suvel talvisega võrreldes püsiv vastassuunaline tuulte süsteem, monsuun
▷ Liitsõnad: edela|mussoon, kirdemussoon.

nuku|riik
pol piltl vormiliselt iseseisev, kuid teisest riigist sõltuv riik, marionettriik

näo|jume [-jume]
näo (verevarustusest sõltuv) loomulik värvus. Punane, roosa, pruun, kahvatu, hallikas, kollakas, kahkjas näojume. Terve, õitsva näojumega noorik.

ori ‹orja 32› ‹s›

1. teise omandiks olev iseseisvuseta ja õigusteta isik. Rooma orjad ja orjapidajad. Oma isanda alandlik ori. Aheldatud ori. Ärakaranud ori. Vangid muudeti, tehti orjadeks. Orje võis osta ja müüa. Orjadega kaubeldi. Neeger müüdi orjaks. Orjade vabaks laskmine. Ega ma ori pole, ma olen vaba inimene. Teeb tööd nagu ori. Ta astus kui sõnakuulelik ori mu kannul.
▷ Liitsõnad: aeru|ori, galeeri|ori, päris|ori, võlaori; mees|ori, nais|ori, neegerori.
2. kellestki teisest sõltuv, tema heaks tööd tegev isik, tema kuulekas alam, käsualune, teenija. Peremehe sõnakuulelik ori. Naine oli oma mehe ori. Tütar oli ema oma orjaks teinud, oli emast oma orja teinud. Õnnetu on õdede ori, vilets venna palgaline. *.. Salme, see elupõline ori, kes selles talus lapsepõlvest saadik on pidanud ilma palgata teenima. J. Semper. || (iseseisvuseta rahva kohta). Ükski rahvas ei taha olla teise ori.
▷ Liitsõnad: mõisa|ori, teo|ori, tööori.
3. piltl inimene, kes on ennast täielikult millelegi (hrl. halvale) allutanud, laseb ennast sellest juhtida. Halbade harjumuste ori. Oma soovide, himude, tujude ori. Ta on oma varanduse, auto ori. Sa oled muutunud oma kõhu orjaks. Mu sõber on täielik tubaka ori.
▷ Liitsõnad: kõhu|ori, moe|ori, oopiumi|ori, patuori.

põhi|laad [-i]
millegi põhiline laad; sellest sõltuv liik vms. Elutunde, mõtteviisi põhilaad. Raamatu kirjeldav põhilaad. Põhilaadilt lüüriline luuletus. Meeste riietuses on kaks põhilaadi: klassikaline ja sportlik.

riigi|kirik
riigi poolt eesõigustatud, riigist halduslikult ja majanduslikult sõltuv kirik. Anglikaani kirik on Suurbritannia riigikirik.

ripats ‹-i 2› ‹s›

1. rippuv ehe v. ilustus; ehte rippuv osa; tilguti. Tal on kaelas kullast, merevaigust ripats. Risti-, südamekujuline ripats keti otsas kandmiseks. Ripatsitena on kantud ka münte ja kuljuseid. Ripatsitega rinnaehe, kõrvarõngad. Uuriketi ripats. Lühtrite ripatsid tilisevad laes. || mõni muu rippuv detail v. moodustis. Tõmbluku ripats. *Vana harjumust mööda kobasid käed väravas raudvõru rasket kaheksatahulist ripatsit. V. Traat (tlk).
▷ Liitsõnad: kaela|ripats, kõrvaripats; klaas|ripats, kristall|ripats, kuldripats; ristripats; ajuripats.
2. piltl kellestki v. millestki täielikult sõltuv isik, kellegi käsutäitja; sellises sõltuvuses olev riik vms. Inimest võib ähvardada oht muutuda masina ripatsiks. *Armeenia muutus kiiresti Taga-Kaukaasia iseseisvusliikumise lipulaevast Venemaa ripatsiks ja teenriks. V. Vilpsaar. *Endisest poolfeodaalsest kiriku ripatsist arenes vallakool .. kodanlikuks algkooliks. A. Elango. || miski v. keegi ebaoluline v. vähetähtis, tarbetu lisand vms. Näidendi viies vaatus osutub ülearuseks ripatsiks. *Euroopa pole mitte lihtsalt maaosa, veel vähem suure Aasia ripats, tal on täiesti oma nägu. I. Talve.

stohhastiline ‹-se 5› ‹adj›
mat juhusest sõltuv, juhuslik. Stohhastiline protsess, planeerimine.

struktuurne ‹-se 2› ‹adj›

1. kindla, selgelt ilmneva struktuuriga, struktuur-. Struktuursed mullad. Fotopaber võib olla sile või struktuurne.
2. struktuurist tingitud, sellest sõltuv. Struktuurne tööpuudus (tuleneb tööjõu nõudmise ja pakkumise erinevusest).

suhteline ‹-se 5› ‹adj›
selline, mis avaldub ainult seoses mõne teise nähtuse v. objektiga, sõltuv, tingitud; ainult suhetes käsitatav; ant. absoluutne. Kõik siin ilmas on suhteline. Tõde ja õigus on suhtelised mõisted. Vabadus on suhteline nähtus. *.. kaugused on suhtelised ja venivad sedamööda, kuidas me vanemaks jääme, imelikul kombel pikemaks. H. Sepamaa (tlk). || (terminites). Suhteline kõrgus, niiskus, tihedus. Suhteline viga. Suhteline suurus 'kahe absoluutse suuruse jagatis'.

tsooni|hind
maj ostjate geograafilisest asukohast sõltuv hind. Tsoonihindade eelnev kalkulatsioon.

töö|pension
töötamise kestusest ja palgast sõltuv pensioniliik

udelli|talupoeg
aj tsaariperekonnale kuulunud sõltuv talupoeg

vaba|härra

1. aj krahvist madalam alamaadli tiitel Saksamaal ja Rootsis; seda tiitlit kandev isik. Vabahärra Max von Thielmann.
2. piltl vaba, mitte kellestki sõltuv mees. Joonas oli vabahärra, kindlat töökohta tal polnud. *Jaagusilla koolimajas ja kooli krundil on ta ainuvalitseja, omaette vabahärra. M. Traat.

vasall ‹-i 21› ‹s›
aj feodaal, kes sai senjöörilt sõja- vm. teenistuse eest kasutamiseks maa-ala ja sellel elavad talupojad, läänimees. Kuninga, piiskopi vasall. Maahärrad jagasid maad läänidena vasallidele. || piltl sõltuv isik v. riik. Suur-Saksamaa ja tema vasallid.

vasall|riik
teisest riigist sõltuv riik. Bütsants tegi Ungari oma vasallriigiks.

väike|feodaal
aj suurfeodaalist sõltuv feodaal

õnne|asi
juhusest sõltuv asi, vedamise asi, õnne asi. Kalasaak, eksamil läbisaamine on õnneasi. Oli õnneasi, et jõudsime enne äikest varju alla.