[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

sõimama ‹sõimata 48›

1. kedagi valimatute sõnadega halvustama, selliselt oma pahameelt v. viha avaldama. Hakkas, kukkus, pistis sõimama. Teda sõimati kadekopsuks, kobakäpaks, lolliks, töllmokaks, sitavareseks, tallalakkujaks. Sain omavolilise tegutsemise eest ta käest kõvasti sõimata. Sõimas valjul häälel poisikesi, kes ta jalgratta ära rikkunud. Naabriperes sõimati üksteist ja kakeldi tihti. Sõima oma sõimamised ära ja rahune maha. Kui sind sõimatakse, ära sõima vastu. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Vanker sõimab talve. | piltl. Läks kukke püüdma, kuid see kadus oma keeli sõimates nurga taha.
2. van nimetama, hüüdma (millekski, kellekski). *Nad sõimavad mind Jussiks, aga minu nimi on Juhan. M. Metsanurk. *Noh, kui ta just puhas lellepoeg ei ole, oleme ometi nii seitsme põlve takka sugulased ja sõimame üksteist sellepärast lelleks .. L. Koidula.

keret ~ nahka ~ nägu täis sõimama vt kere vt nahk vt nägu

läbi sõimama
pikalt, põhjalikult sõimama. Meister sõimas hooletu töölise läbi.